Ökoküla ei tä­hen­da (üks­nes) tuu­le­ge­ne­raa­to­reid ja mu­ru­ka­tu­seid.http://www.arileht.ee/artikkel/450370

Ökoküla on nähtamatu (0)
29. november 2008 00:00

Ökoküla ei tä­hen­da (üks­nes) tuu­le­ge­ne­raa­to­reid ja mu­ru­ka­tu­seid. Ökokülas on vä­he­malt sa­ma täh­tis, kui­das ini­me­sed oma­va­hel ja loo­du­se­ga suht­le­vad, se­le­tab üle­maailm­se öko­ko­gu­kon­da­de võrgus­ti­ku pre­si­dent Jo­nat­han Daw­son ·oti­maa Find­hor­ni ökokülast.

Mi­nult on küsi­tud, mil­lal asu­ta­ti esi­me­ne ökoküla. Ta­va­li­selt olen vas­ta­nud, et see toi­mus 1931. aas­tal Is­lan­dil Sólhei­me­ris. Mee­nu­ta­da võiks ka aja­loo­li­si uto­pis­te ja vi­sionää­re šot­la­sest Ro­bert Owe­nist ja 13. sa­jan­di Prant­sus­maal te­gut­se­nud ka­ta­ri­test ku­ni 6. sa­jan­dil ·oti­maa lää­ne­ran­ni­kul te­gut­se­nud Io­na mun­gak­loost­ri­ni. Esi­ta­sin sa­ma küsi­mu­se ühe­le aka­dee­mi­li­se­le aja­loo­la­se­le, kes ar­vas, et va­nim näi­de võis ol­la Lõuna-Itaa­lia Pyt­ha­go­ra­se ko­gu­kond 5. sa­jan­dil en­ne Kris­tust.

Ökokülad on nn ka­vat­sus­li­kud ko­gu­kon­nad. See tä­hen­dab, et ökoküla ela­nik­ke seo­vad ühi­sed ideaa­lid ja soov tee­ni­da eks­pe­ri­men­di kau­du laie­ma ühis­kon­na hu­ve. Ökoküla ter­min võib te­ki­ta­da se­ga­dust, sest se­da seos­ta­tak­se sa­ge­li sääst­vu­se füüsi­li­se külje­ga: tuu­le­ves­kid ja -tur­bii­nid, sääst­li­kud ma­jad ja trans­port. Ent te­ge­li­kult on ökokülas võrd­selt täh­tis elu öko­loo­gi­li­ne, ma­jan­dus­lik, sot­siaal­ne ja spi­ri­tuaal­ne külg. Elan Põhja-Šoti­maal asu­vas Find­hor­ni ökokülas, mis on peaae­gu 15 aas­tat va­na. Sa­ge­li tu­le­vad ini­me­sed mi­nu juur­de küsi­ma, kus nad saak­sid ökoküla nä­ha, pi­da­des sil­mas tuu­le­ge­ne­raa­to­reid ja uut teh­no­loo­giat. Mi­nu lem­mik­vas­tus on, et ökoküla on näh­ta­ma­tu.

Vä­he­malt sa­ma olu­li­ne kui teh­no­loo­gi­li­ne külg, on see, kui­das ko­gu­kon­na ela­ni­kud oma­va­hel suht­le­vad. Kui mul oleks va­li­da häs­ti toi­mi­va­te sot­siaal­se­te su­he­te ja teh­no­loo­gia va­hel, va­lik­sin ala­ti esi­me­se va­rian­di. Kesk­kon­nasääst­li­kus ko­gu­kon­nas, kus ini­me­sed üks­teist ei sal­li, ma ela­da ei ta­haks. Ole­me kind­las­ti tar­bi­ja­kul­tuu­ri te­ki­ta­tud vaim­se vaa­ku­mi vas­tu. Aga mil­le poolt me ole­me? Ökokülad an­na­vad võima­lu­se kat­se­ta­da oma ideid, öel­des, mi­da ta­ha­me muu­ta, ja pak­ku­des sa­mal ajal ka po­si­tiiv­set prog­ram­mi. Et pro­tes­ti­da in­tel­li­gent­selt loo­dust ja ühis­kon­da kah­jus­ta­va ma­jan­dus­li­ku glo­ba­li­see­ru­mi­se vas­tu, tu­leb oma ko­gu­kond üles ehi­ta­da nii prak­ti­li­sel kui ka teo­ree­ti­li­sel ta­san­dil. Ökoküla­de ra­ja­mi­ne võib ol­la seo­tud eri idee­de­ga. Kõige va­ra­sem suur idee, mil­le ni­mel tä­nap­äe­val sel­li­seid ko­gu­kon­di on ra­ja­tud, on ra­hu­lii­ku­mi­ne.

Üks hu­vi­ta­va­maid näi­teid on Co­lom­bias asuv ko­gu­kond San Juan de Apar­tadó, mis on üks pal­ju­dest mäs­su­lis­te ja va­lit­su­se va­he­li­sel rin­de­joo­nel asu­va­test küla­dest. Ehk­ki mõle­mad vae­nu­poo­led ta­ha­vad, et külae­la­ni­kud va­lik­sid ühe poo­le, tea­tab jär­jest roh­kem küla­sid oma ra­hu­meel­su­sest ja neut­raal­su­sest. Et see oleks ohu­tum, elab nen­des küla­des amee­rik­la­si ja eu­roop­la­si – kui kee­gi neist saaks sur­ma, jõuaks lu­gu leh­te­des­se ja sel­lest ei võidaks kumb­ki pool. Ena­mas­ti pöö­ra­tak­se öko-küla­des pal­ju tä­he­le­pa­nu loo­vu­se­le ja kuns­ti­le, mis on eri­ti täh­tis las­te pu­hul. Pal­jud öko­ko­gu­kon­nad on loo­nud lap­se­va­ne­mad, kes ot­si­vad al­ter­na­tiiv­seid ha­ri­dus­mee­to­deid, et mit­te kas­va­ta­da lap­si töös­tus­ma­si­na ham­mas­ra­tas­teks. Nii te­gut­se­vad mit­mes ökokülas Stei­ne­ri ja Mon­tes­so­ri koo­lid või ka­su­ta­tak­se ko­duõpet. Sot­siaal­ne kaa­sa­mi­ne on ökoküla­de loo­mi­sel sa­mu­ti olu­li­ne eesmärk. Igaüks, kes on ökokülas vii­bi­nud, teab, et ku­lu­ta­me pal­ju ae­ga koo­so­le­ku­te­le, konf­lik­ti­la­hen­da­mi­se­le ja au­sa, kuid hoo­li­va suht­le­mi­se õppi­mi­se­le. Me ei lükka prob­lee­mi­de la­hen­da­mist üks­nes in­se­ne­ri­de pea­le, vaid ka­su­ta­me kol­lek­tii­vi ge­niaal­su­se abi. Ökoküla­de ole­must ai­tab mõis­ta Mosk­vast 300 ki­lo­meet­rit lõunas asu­va Ki­teÏi küla.

Ve­ne te­lea­ja­kir­ja­nik Dmit­ri Mo­ras­sov külas­tas töö as­jus las­te­ko­du­sid, oli seal näh­tust nii šokee­ri­tud, et lah­kus töölt, müüs ma­ha oma Mosk­va kor­te­ri ja ko­lis met­sa ela­ma. Sin­na ra­jas ta küla, et pak­ku­da or­bu­de­le asen­dus­ko­du. Val­da­va osa ökoküla­dest on ra­ja­nud kan­ge­kael­sed ja „ter­ve mõis­tu­se” vas­tu käi­tu­vad ini­me­sed. Mo­ras­sov ei mõel­nud sel­le­le, mis on sea­du­se­ga lu­ba­tud ja kust ra­has­ta­jaid lei­da – küla liht­salt tu­li ra­ja­da. Väike on ilus Veel üks idee, mis pa­neb ini­me­si ökoküla­sid ra­ja­ma, on põlv­kon­da­de­va­he­li­se si­de­me säi­li­ta­mi­ne. Olen ena­mi­ku oma karjää­rist veet­nud Aaf­ri­kas ja va­li­sin Find­hor­ni seetõttu, et see on noor­te ja ea­ka­te va­he­li­se suht­lu­se mõt-tes Eu­roo­pa kõige aaf­ri­ka­li­kum paik. Olu­li­seks pee­tak­se met­sa­de ja laie­malt loo­du­se taas­ta­mist. Lõuna-In­dia kuu­lus Au­ro­vil­le’i ökoküla on 40 aas­ta jook­sul is­tu­ta­nud kolm mil­jo­nit puud. ·oti­maal püütak­se taas­ta­da Ka­le­doo­nia met­sa, siia­ni ole­me is­tu­ta­nud üle poo­le mil­jo­ni puu.

Tais te­gut­seb bu­dist­lik kloos­ter, kes pühit­seb puid mun­ka­deks, et kind­lus­ta­da nen­de el­lujää­mist. Co­lom­bia Sa­sar­di ko­gu­kond loo­di me­re­kilp­kon­na­de pe­sit­sus­pai­ga kait­seks. Pal­ju­des ökoküla­des on käi­bel oma va­luu­ta ja ena­mas­ti sea­tak­se eesmär­giks sõltu­ma­tus maail­ma­ma­jan­du­sest. Siin keh­tib ree­gel „v­äi­ke on ilu­s”. Näi­teks Find­horn on se­davõrd ener­giatõhus, et meie too­de­tud ener­giast jääb üle 40%. Kui­gi su­per­mar­ke­ti­tes on toit oda­vam, püüavad ökokülad oma toi­tu ise kas­va­ta­da. Esi­teks sel­leks, et taas­ta­da si­de loo­du­se­ga, tei­seks sel­leks, et ta­ga­da küla­de kest­mi­ne ka siis, kui glo­baal­ne kau­ban­dusvõrk kok­ku ku­kub.

Tä­nap­äe­val on ökoküla­de põhieesmärk ini­mes­te ha­ri­mi­ne. Te­ge­le­me nen­de eks­pe­ri­men­ti­de­ga eeskätt üldi­se hüvan­gu ni­mel. Üks esi­me­si sel­li­seid al­ga­tu­si oli prog­ramm „E­la­vad juu­re­d”, mil­le kau­du saa­vad üliõpi­la­sed ökoküla­des ai­ne­punk­te oman­da­da. Kuue-seits­me aas­ta jook­sul, kui mi­na olen tu­den­geid ju­hen­da­nud, olen mär­ga­nud, et nen­de hi­li­se­ma koo­list väl­ja­kuk­ku­mi­se ta­se on kõrge. Asi on sel­les, et noor­te­le on va­ja ha­ri­dust, mis kes­ken­duks li­saks aju­le ka süda­me­le ja kä­te­le. Ena­mik tä­nap­äe­va ökoküla­sid on ra­ja­tud 1960.–1970. aas­ta­tel. Lii­ku­mi­se ra­ja­jad olid tol­lal üksi­kud eran­did, mood­sa ühis­kon­na aren­gut kri­ti­see­ri­sid vä­he­sed. Vii­ma­se kümne aas­ta jook­sul on olu­kord olu­li­selt muu­tu­nud. Olen Find­hor­nis ela­nud ka­hek­sa aas­tat ja mär­ga­nud, et kui va­nas­ti pee­ti meid se­gas­teks hi­pi­deks, siis nüüd peab ·oti va­lit­sus meie­ga nõu.

See on üle­maailm­ne suun­du­mus. Öko­ko­gu­kon­da­de võrgus­tik peab nüüd nõu ÜRO-ga, osa­le­si­me Jo­han­nes­bur­gi sääst­va aren­gu tipp­koh­tu­mi­sel ja võta­me osa ka tu­le­va­sest Ko­pen­haa­ge­ni klii­ma­koh­tu­mi­sest. Jär­jest enam nõus­ta­vad ökoküla­de eks­per­did lin­nap­la­nee­ri­jaid, seal­hul­gas Lon­do­ni oma­sid. Va­nas­ti oleks see tä­hen­da­nud võimue­sin­da­ja­te jaoks po­lii­ti­list ene­se­tap­pu.

Lühen­da­tult Von Krah­li aka­dee­mias 15. no­vemb­ril pee­tud loen­gust

Tõlki­nud Kaa­rel Kres­sa