http://www.emu.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=328373/TEUK3Kogumik.pdf

Saksamaal vähendati 1999. aastal üksikisiku tulumaksu ning samas maksustati energiakasutus,
et tekiks töökohti ning väheneks süsinikuemissioon. (Brown, 2001). Oskusliku
maksupoliitikaga saab riigi arengut kõige paremini suunata.
Kõige kättesaadavam võimalus sotsiaalprobleemide leevendamiseks maal on praegu
puukütte soodustamine. Masendav oli kuulata suvise tormi järel tuttavat taluperenaist
kurtmas: tarbepuu müün ära, aga kuhu ma selle küttepuu panen? Esimest korda pika
elu jooksul pole sellega midagi peale hakata. Aga nooruses sai ju köetud hagudega!
Miks me sunnime tuhandetele maainimestele peale linliku, raiskava, esivanemate
ratsionaalsest looduskasutusest võõrandunud eluviisi?
Järvamaa ettevõtluspäeval 2000. a kevadel esitati kaks probleemi, millele oodati vastust
aasta pärast:
1) kuidas rekonstrueerida suurelamute küttemajandus;
2) kuidas saada võsast puhtaks nii valla- kui riigitee ääred? 2001. a samasugusel
ettevõtluspäeval ei olnud neile küsimustele kelleltki mingit vastust. Lahendus
on aga imelihtne: teeäärse võsaga tuleks kütta suurelamuid. Samas on suurelamute
kütte eest tasumine paljude vaesemate elanike jaoks muutunud juba rängaks
probleemiks. Kui küte välja lülitatakse, sätitakse tuppa sageli buržuika.
Inimene leiab intuitiivselt õige tee, vaja on vaid riigipoolset soodustust täiuslikuma
“buržuika” – hakkpuidu- või halupuukatla jaoks.
Eesti on elanud ja elab metsast, ise seda sageli teadvustamata. Meedia kõneleb palju
majandusest, veidi põllumajandusest ja peaaegu üldsegi mitte metsandusest. Ja kui
räägib, siis muidugi metsavarastest või metsaga äritsejatest. Selle kõrval on meeldiv, et
erialases kirjanduses nähakse ka positiivseid asju ja otsitakse lahendusi (eriti on
edenenud Maalehe metsalisa). Üllatavalt hästi on säilinud eestlaste hingeline side
metsaga. Üha rohkem leidub neid, kes ostavad metsa mitte maharaiumiseks, vaid
selleks, et seal jalutada. Meie puudeuurijat Hendrik Relvet külastas Iiri kolleeg, kes
uurib keltide muinaspärimusi põlispuudest. Ta oli vapustatud, kui kuulis, et meil
liiguvad need legendid praegugi suust suhu (Relve, 2001). Tuhanded aastad metsas või
metsa kõrval pole möödunud jälgi jätmata. Seda sidet tuleb hoida, sest see on vaimse
tasakaalu allikas.
Puukütte vähene levik (võrreldes põhimõttelise võimalusega) on üks nõrgemaid lülisid
praeguses metsamajanduses. Kõige pakilisem on puukütte korraldamine külades, alevites
ja väikelinnades, st kohapeal, et pääseda kallist veost. Iga talumees ja metsaomanik
peaks saama oma küttepuu võimalikult lähedal müüa. See aitaks ära elada
väiketalunikel, kes niikuinii ei suuda võistelda suurtalunikega euroturule pääsemisel.
Siinkirjutaja arvates on rahvuse püsimise huvides ülioluline säilitada väiketalud, kes
talvel elatuksid suuremal või vähemal määral metsast ning suvel tegeleksid traditsioonilise,
alternatiivse või mahepõllundusega. Nii on eestlased elanud aastatuhandeid.
Miks ei võiks me nüüdki nii jätkata? Ainuke vastuväide sellele oleks: globaliseerumine
on tänapäeva maailma ainuke, viimane ja lõplik tõde. Õnneks ei ole see tõsi.
Lõuna-Koreas on väga kõrgel järjel ülikooliharidus, ent samas ei jäeta seal hooletusse
traditsioonilisi majandusharusid (Grauberg, 2000). Vaja on tasakaalustatud arengut,
mis haarab ühiskonda tervikuna, mitte ainult seda väikest kihti, kes suudab odavalt
paisata palju kaupa globaalsele turule. Ühiskond peab pakkuma arenguvõimaluse
kõigile olulistele gruppidele (Grauberg, 2000). Ei piisa vasakpoolsest kalast, ei piisa ka parempoolsest õngest, vaja on parempoolset õnge koos põhjaliku tarvitamisjuhendiga
(Taagepera, 2001).
Veel üks praktiline võimalus. Eesti jäätmaad ei seisa tühjana, vaid kasvatavad intensiivselt
umbrohtu ja võsa. Selle võiks koristada ja brikettida kütteks (Masso, 2000). Nii
säiliks vaba maa põlluna selleks puhuks, kui sinna on vaja midagi külvata.
Liberaalse turumajanduse pooldajad arvavad ilmselt, et pole vaja pingutada selle nimel,
et Eesti biokütuseid kohapeal põletada: neid võib ka eksportida pelletite ja puusöena.
Ent selles peitub oht tuleviku jaoks. Neid kütuseid ostetakse läänepoolsetes
maades sellepärast, et seal on fossiilkütustel kõrged saastemaksud ning hinnad tõusmas.
Kui ka meil tulevad saastemaksud (see juhtub lähiajal), peame minema üle alternatiivkütustele,
ühekorraga on see aga liiga raske: pole infrastruktuuri, firmadel on pikaajalised
lepingud välismaaga. Kasulik on kütta biokütuseid kohapeal ka sellepärast,
et on reaalne lootus peagi müüa puhta õhu kvooti.
Sotsiaalprobleemid on praegu kõige teravamad Ida-Virumaal, samas on seal koondatud
kaevurite näol olemas tehniliselt keskmisest võimekam tööjõud. Just seal oleks
praegu õige arendada taastuvenergeetikaalaseid pilootprojekte. Riigi osaluseta on see
mõeldamatu, sest on ju ometi riik see, kes peaks kõige rohkem olema huvitatud sotsiaal-
ja keskkonnaprobleemide lahendamisest.
Tuleb ära kasutada Eesti kaks potentsiaali: viljakas vaba maa ning (seni veel)
maaelulaadiga harjunud inimesed. Inimesed leiavad töö, kasvatades seni tühjalt seisval
maal rohelise energia allikaid ning küttes seda kohapeal. See on oluline lüli Eesti
kujunemisel tõeliselt jätkusuutlikuks maaks.
Kirjandus ¤ References
1. Brown, L. R. (2001) Uue sajandi väljakutse. Kogumik. Brown, L. R. jt. Maailm
aastatel 2000 ja 2001. Säästva Eesti Instituut. Tallinn: 3–27.
2. Grauberg, E. (2000) Tänapäeva ühiskonna ja Eesti arenguteedest. Kogumik.
Rääts, E. Eesti uue aastatuhande lävel. Tallinn: 328–348.
3. Lühike Ameerika ajalugu (1997) Ameerika Ühendriikide Infoagentuur.
Vienna: 406.
4. Masso, V. (2000) Põllumajandus. Kogumik. Rääts, E. Eesti uue aastatuhande lävel.
Tallinn: 128.
5. Relve, H. (2001) Puu kui eestlase palvekepp. Maaleht nr 2. 22. veebruar,
Metsaleht: 1.
6. Salu, M. (2001) Sotsiaalkaitse Eestis. Tallinn: 227.
7. Taagepera, R. (2001) Milleks uus erakond. Postimees nr 285. 8. detsember: 11.