Analüüs: linnastumine hävitab Eesti tuleviku
25.12.2009, 16:36
Peale suhteliselt lühikest vaheaega on Eesti linnadest saanud taas aktiivsed migratsioonipumbad. Tallinn ja Tartu võistlevad, et säilitada muukeelsete massilise sisserännuga saavutatud elanike arv –Tallinnas 400 000 ja Tartus 100 000 omavahendite, st sisserännuga iibeta maapiirkondadest.
Võõrtööjõule pole veel idapiir avanenud ning maatootmise hävinguga kaasnenud tööpuudus sunnib inimesi maalt lahkuma. Sisemigratsioon Kagu-Eesti valdadest, mis on autori lapspõlvemaa, kulgeb näiteks kõigepealt maakonnalinna, sealt Tartusse ning edasi „heaolu paradiisi“ - Harjumaale ja Tallinna, kuhu oli 2000. aastal koondunud juba 33% Eesti eestlastest ja 50% mitteeestlastest.
1935. aastal kirjutas dr H. Madissoon: “Linnastumine on olnud ajalooline vajadus, ta on olulisemaid tegureid Eesti iseseisvuse loomisel. Kuid maa tühjenemine ja rahva koondumine linna saab riigile omakorda saatuslikuks. Linnades sünnib palju vähem kui sureb ja seega kujunevad linnad rahva surnuaiaks, seda rohkem, et linna voolab sotsiaalbioloogiliselt väärtuslikum osa rahvast, kes seal jäävad lasteta ja surevad välja. Seega on linnade osatähtsuse kasv pärivusbioloogiliselt saatuslik eesti rahvale.” Viimast kinnitab ka K. Marksi tuntud tees, et “etnoste elujõu reservfond asub maal külas, kus suurpõllundus või läbimõtlemata haldusreform ta hävitab.
Reklaam
Eesti omapäraks on veel see, et siin on eestluse elujõu ainsaks kandjaks olnud sajandeid maarahvas, sest ”linnad aga on kogu ajaloo vältel olnud maarahvale suureks võõraks koldeks, kus rohkesti eesti halge on põlenud baltisaksluse segapuutuhaks” (K. Liidak). Linnastumisega kaasnevad olulised muutused ühiskonna aluses, traditsioonilises perekonnas. Perekonna ja isiksuse suhe on olnud eriline: ”perekond on asendamatu, sest tema mõjul sünnivad individuaalseist ajedest ühiskondlikud tunded... eelkõige emaarmastuse kaudu. Ilma väikese sõbraliku perekonnata väriseb inimene piiritu maailma külmuses, ta vajab eluks ja tunneteks paljude miljonite inimeste sümpaatiat, et tasa teha väikese perekonnaringi kaotust. Riikides, kus perekonnaelu on mitmesugustel põhjustel lagunenud, tunnevad inimesed vajadust ligineda massidele ja mõelda hulgana” (A. Maurois, 1937). Eeltoodus selgub, miks perekonnaelu ja kodutunde hävimist on peetud ohtlikumaks mistahes okupatsiooni üleelamisest. Eestlastele said teatavasti osaks mõlemad.
Kodutundeta “hulga” vormimine algas Eestis perekonnakeskse taluühiskonna hävitamisega ning väikelaste kodust ja vanematest järkjärgulise irrutamisega. ENSV oli NSVLis kõrgeima laste koduvälise (karja)kasvatuse ning maailma kõrgeima naiste tööhõivega nukuriik. Eriliselt põlualusteks said need (suur)pered, mis rohkete laste tõttu eelistasid veel kodukeskset eluviisi. “Aasta aastalt suurenes nende laste hulk, keda iseloomustas häirunud psüühika, mille ilminguteks on motoorne rahutus, hingeline tuimus, keskendamatus, pelglikkus või vihameelsus,” kirjutas psühholoog Leelo Tamm (Lapsed ei oota, RH, 21.12.88). Tema arvates ongi meie psüühikahälvete ning väärastunud käitumise suurima mõjujõuga põhjuseks olnud totalitarismi halvim ja jätkuv pärand - sõimekasvatus, mis toob kaasa “emaröövi” ning väikelapseea tähtsaimate psüühilis-sotsiaalsete tarvete nagu suhtlemisvõimaluse ning füüsilise kontakti kindla kaaslasega rahuldamata jätmise.
“Emaröövi“ kaasnähtuseks oli ka “lapserööv” - sõimelapse ema võõrandub oma lapsest, tema “tähtsate asjade” pingereas toimuvad salakavalad, märkamatud muutused ning esiplaanile nihkub “oma elu,” mida massiühiskond takka õhutas. Alles äsja kehtestatud emapalk võimaldab osa sõimeajast asendada emakasvatusega.
Eeltoodu aitab mõista ka täna Eesti riiki valitseva nn Breznevi laste põlvkonna käitumist, milles on selgesti äratuntav vajadus “ligineda massidele” ja “mõelda hulgana.” Hulk eelistab püsisuhetele ebakindlaid, vahelduvaid suhteid, ei hoolita vanemate elutarkusest, lapsi peetakse vabaduse piirajateks, koormaks jne. Viimase mõtteviisi õhutajaks on Eesti kolmesambaline pensioniseadus.
Hulgana väljaelamist (vt Le Bon, Hulkade psühholoogia) ei võimalda rahvast tühjenev maa ning ”depressiivsed Eesti väikelinnad”. Eestlaste uus trend ongi intensiivne võõrkeeleõpe, väljarände ning elu ja töövõimaluste otsimine Euroopa Liidus. Sellega otsib n-ö väiksem hulk suuremates hulkades väljaelamise võimalusi.
Nii suunduvad veel vähesed maanoored maalt ja “depressiivsetest väikelinnadest” esmalt Tartu ja Tallinna suurkoolidesse ning hankinud diplomi või ihaldatud magistrikraadi, lähevad õnne otsima teise rahvaste loodud heaoluriigis. Euroopa Liit soosib ilmselgelt kosmopoliite ja tõrjub rahvusmeelsust. Eesti varasem idee - saada eurooplaseks, ent jääda eestlaseks - on nüüd iganenud. “Uuseliit valmistub rahvu(slu)st hülgama,” tõdeb Mati Hint ning kosmopoliitide rahvusrenegaatide kaardiväe moodustavad ENSV “võõras koldes” pajuvenelaste segapuutuhaks põlenud eesti halud.
Uued, noored, eesti halud on taas valmis põlema “suures võõras koldes” segapuutuhaks, sest ka vennalikus Euroopa Liidus koidab eestlastele rahvuste järkjärguline lähenemine ja lõpuks ühtesulamine multinatsionaalses ja multikultuurses tulevikus. Uue segapuutuha omadusi (vt T. Savi, PM, 23.01.05) omadusi saavad aga kirjeldada need eestlaste järelpõlved, kes on siis veel olemas.
Ago Teder
demograaf
5 comments:
Eesti võiks rakendada Norra eeskujul maksusoodustusi ettevõtetele, mis asuvad pealinnast rohkem kui 200 km kaugusel. vastus
~eero [25.12.2009, 17:45]
See,et toimub inimeste maalt linnadesse ja riigist heaolumaadesse ränne on esmajoones suhtumise küsimus riigi kodanikesse. Olen isegi olnud pumbatav, sest viiekümnendatel sai maainimene päevanormi täitmise eest 20 kopkat tasu, mille eest linnas trammipileti(30kop.) ostmiseks tuli veel mõni tund maatööd rühmata! See oli võrreldav teoorjusega, mida riik tegi kindla eesmärgiga suurendada tööstustoodangut väljapumbatava inimressursi arvel, sest piiranguid liikumisele Eesti NSV-s ei tehtud. Mõistagi suure traataia seespidiselt. Ei läinud mina ja olen kindel, et ei vähikoldesse ega raja taha ei lähe keegi kodukohast kerge südamega. See raske otsus langetatakse valitseva ebaõigluse ja ränga rõhumisega seoses, mis täna tuleneb ühiskonnas tervikuna valitsevast parteimaffiast, väikesearvulise osa üleväärtustamises ja teise osal, keda ei väärtustata, tuleb teha vabas maailmas valik.
Kujukaimaks näiteks kirjutatule on Maire Aunaste igati tubli Soome läinud õde, kes ütles telesaates irooniliselt-kurvalt otsesõnu: "Eestis ma kultuuri juhtima ei kõlvanud, siin kultuurimaja koristama küll." Kas keegi seepeale julgeb väita, et meil ei eksisteeri varjatud kujul sunnismaist inimeste kodupaigast väljajuurimist? Mina näen seda tänasel, mõistmise päeval, kurvastuseks üha kasvava protsessina, sest mõistmisest on ühiskonnas suur defitsiit. Mõistmine ja empaatia on võlusõnad meie Eesti parema homse nimel! Muide, rikkaks olen pidanud eluaeg mitte asist, vaid keeleoskajat inimest, mitte käsutäitjast sõdurit, vaid dialoogitahtelist vaba mõtlejat, mitte kivist linnaelanikku, vaid looduslähedast maainimest.
Kauneid Jõulupühade jätkutunde! vastus
~Vanamees [25.12.2009, 20:45]
Üle hulga aja on Äripäev andnud sõna ka inimesele, kes üldise mõttelaadiga võrreldes ujub vastuvoolu.
Hämara tsooni valgustamine on vajalik seetõttu, et muidu jäämegi pimeduses ekslema tekitades sellega üksteisele tahtmatult traumasid mis valgustatud ruumis oleksid välditavad.
Kas linnainimese viha, põlguse ja kättemaksuhimu maainimese vastu üheks põhjuseks võib olla nõukogudeaja lõpu suhteliselt lühikese perioodi parem majanduslik olukord mida iseloomustas veidi kõrgem palgatase?
Kas võetakse eeskuju stalinlikust industrialiseerimisest, mida iseloomustas riigi majanduse ülesehitamine maa(rahva) arvel? On ju ainuüksi meie põllumajandus EV ajal ilma jäetud vähemalt 100 miljardist kroonist vahenditest, mida tal oleks olnud moraalne õigus normaalse majandamise korral saada. Enne EL liitumist tehti seda põllumajandussaaduste maailmaturu ülejääkide piiranguteta sisseveo lubamise ja konkurentidest madalamate dotatsioonide abil. Tuletame meelde, et ka hetkel on dotatsioonid meie põllumeestele arvestatuna ühe kasutusel oleva haritava maa hektari kohta lääne- ja põhjanaabritega võrreldes kordades madalamad. Samal ajal pole neil näiteks Ukrainast või Taist toodud odavama tööjõu kasutamisel takistusi.
Väljakujundatud arusaama järgi on meie maainimene loll, laisk ja joodik kellele makstakse täiesti alusetult toetusi, mida näiteks saapafabrikant ei saa. Sellise hämamise tagajärjel ekslemegi pimeduses tekitades üksteisele asjatuid traumasid.
Tegelikult saab kogu Eesti põllumajandus ja maaelu seitsme aasta jooksul ainult poole rohkem toetusi kui eraldati AS Tallinna Lennujaamale paariks aastaks.
Rääkides muudest maapiirkonna toetustest, siis näiteks vallateede ehitamiseks ja rekonstrueerimiseks, mida on igas vallas sadu kilomeetreid, toetusi ette nähtud pole. Ka ülejäänud maakommunikatsioonide toetused on ülimalt napid. Tegelikult on, seoses hajaasustusega, maal vajalikud investeeringud elaniku kohta kordades suuremad kui linnas. Millegipärast on suunatud nn. regioanaaltoetused linnadesse ja suurte objektide rajamisse. Kui on tegemist linnaga, siis tohib toetust küsida transpordi arendamiseks, maal aga mitte. Samal ajal kui maale ette nähtud toetuse saamise valdkonnad on kitsendatud, on ette seatud veel täiendav piirang, et minimaalne toetus, mida saab küsida, on 5 000 000 krooni. Linnade korral selline kitsendus puudub.
Kui me tahame säilitada maad, siis peame siia looma ka linnaga võrreldavad elutingimused. Vastasel korral jätkub ajude väljavool ja viimane loob eelduse ebaõigluse põlistamiseks ning jätkuvaks suurenemiseks. Ago Tederi artiklis ongi juttu millised tagajärjed sellisel juhul võivad olla. vastus
~Johannes [26.12.2009, 10:11]
"linnas trammipileti(30kop.) "
Ära aja soga. Pilet maksis 3 kopikat. Nii kallist transat (suhtes sissetulekuga, nagu meil on suure progressi tagajärjel, pole varem kunagi olnud.
Rääkides hindadest siis tegelikult ei ole midagi paremaks muutunud. Töötava inimese ostujõud on enam vähem sama ja teatud kaupade suhtes isegi madalam kui nõuka ajal. Transa ja kütus on muutunud järsult kallimaks.
Kogu aeg plaksub mingi majanduskasvu piits. Tootke rohkem! Veel! Kellel seda rämpsu vaja on?
Suure "tootmise" tuhinas olem me hoopis enamus tehaseid hävitanud. Põllumajandus on täiesti peesse keeratud ja meist on saanud riik, kes ei suuda kasvatada ja toota elementaarst eluks vajaliku.
Lihtsa inimese jaoks ei tähenda see majanduskasv midagi muud kui inflatsiooni (raha väärtus kahaneb).
Suure progressi, mille nimel kogu riik (maailm) tõmbleb on meile kaasa toonu mida?
Eestis on üle 100K töötu. "Võrduse" hüsteerias tagajärg on karjakasvatusega lapsed, lagunenud pered ja absurdne üksikemade arv. Progress?
See püha progress on kaasa toonud selle, et meie maksukoormus on 60% lähedal ja aastas teeme töötunde rohkem, kui kunagi varem. Iga tund, mis sa orjad "progressi", oled sa eemal oma perest - kui see veel alles on.
60% maksukoormus tähendab piltlikult seda, et jaanuarist kuni juuli kuuni orjad sa ainult riiki, et maksta maksud.
Progress? vastus
~Prorezz [26.12.2009, 11:34]
isamaapedo laalimalt oli see, kes juudakopikate eest eesti põllumajanduse maha müüs ja maaelu hävitas. raskelt doteeritud lääne toidusaast tuli tollivabalt sisse ja hävitas eesti tootja konkurentsivõime. tänane president tohmas vaking ivanov kirjutas välisministrina alla lepingutele, mis võimaldas eu toodetel tollivabalt sisse tulla ja samas oli euroopa turg eesti toodetele lukus. need kaks persooni on väga suuresti süüdi eesti maapiirkondade elu hävitamises! vastus
~peedos [26.12.2009, 14:54]
Nelipühilane-aju ei anna sul ühendust või
ongi selline läbiloputatud?
Väga hea artikkel Tederilt. vastus
~p [26.12.2009, 16:55]
Pühad läbi ja kommijaid vastu ootusi palju.Enne 1961.a.rahareformi kui käibel olid pikad lenin-stalin sajalised,maksis trammipilet siiski 30 kopikat,alates aprillist täiega aastakümneteks 3 kopikat,sest palk rublades vähenes 10 korda. See nn.kükloop jättis nimetamata 1992.a.peaministrks ja põllumajandusministriks saanud meeste nimed. Olin üks radikalismi ohver, sest lõige oli järsk.
Meil on reserve, sest Shanghai linnas elab tervelt 20 miljonit elajat! Ära elavad! Mahuksime kõik sõbralikult ühte pessa meiegi. Utreerin muidugi, sest linnast ei leiaks elu alust - emapiimagi kui meie maaelu ükspäev lõpule jõuaks. vastus
~Vanamees [27.12.2009, 20:15]
Post a Comment