Eestis ära põlatud leiutis teenib USAs head kasumit http://www.epl.ee/artikkel/286156

Eestis ära põlatud leiutis teenib USAs head kasumit (152)
Aastaid tagasi rahatoeta jäänud röntgenluminofoori tootmine läks USA-s hooga käima.
28. veebruar 2005 00:00
Paberleht | Trüki | Saada sõbrale
Autor: Sigrid Laev
Artikli püsiviide
Teie nimi
Teie e-post
Sõbra nimi
Sõbra e-mail
Teade
FOTO: Priit Simson Vello Valdna tehnikaülikoolis oma tööd demonstreerimas.
Tallinna tehnikaülikooli materjaliteaduste instituudi vanemteaduri Vello Valdna 1990. aastate lõpus leiutatud röntgenluminofoor muudab nii meditsiinis kui ka turvasüsteemides kasutatava röntgeni kiiremaks ja tundlikumaks.

Tema leiutis säästab nii masinat kui ka kahjulike kiirte vahelt läbi käijaid.

Leiutise vastu tundis kohe alguses USA-st suurt huvi juhtivaid röntgenisüsteemide firmasid Bruker, kes tahtis Valdna juhendamisel Eestis röntgenluminofoori tootmist alustada.

See jäi mitmel põhjusel katki – peamiselt seepärast, et teaduse tegemiseks ja tootmiseks vajaliku aparatuuri Eestisse toomist raskendasid tollimaksud, mida seadmete saaja ehk siis Valdna ise oleks pidanud tasuma.

Humanitaarabina vormistatud kiirsaadetis USA-st seisis tollis kaks kuud, mis tõi kaasa nii lao-, käibe- kui ka tollimaksud. Ainuüksi 2002. aastal maksis Valdna tollimaksudeks üle 40 000 krooni.

Lisaks keeldus 1999. aastal Eesti Innovatsioonifond praeguse siseministri Margus Leivo juhtimisel rötgenluminofooride katselabori loomise toetamisest, pidades toote müügivõimalusi kahtlaseks.

Kolme aasta pärast andis USA samale leiutisele patendi. Kuna Eestis seisid kõik uksed ja rahakotid tehnilise uuenduse ees kinni, rändaski tulus leiutis üle ookeani USA-sse.

”Eestisse oleks ainuüksi Brukeri tellimus toonud üle 510 miljoni krooni, lisaks toormaterjalid,” rääkis Valdna. ”Ameeriklased teenivad selle pealt väga hästi.”

Tellimusi tuleb tema sõnul mitmelt poolt maailmast: Kaug-Idast, Jaapanist, Koreast. Nõudlus toote järele on tema sõnul üha kasvanud, eriti pärast terrorirünnakuid USA kaksiktornidele, mis tekitasid suurema vajaduse turvaseadmete järele.

Valdnaga TTÜ-s koos töötava materjaliteaduste doktori Jaan Hiie sõnul on Valdna juhtum näide sellest, kuidas seadustik Eesti Nokia leidmist takistab. Kummaline on tema sõnul seegi, et Eestis seda tööd nii vähe tunnustati.

”Valdna tulemus hämmastas läänemaailma, sest saavutati 20-kordne efektiivsuse ja kümnekordne kiiruse ja kahekordne tundlikkuse tõus, kuid Eestis vajus see sohu,” ütles Hiie.

Jäi preemiata

Oma töö eest ei saanud Valdna ka riigi innovatsioonipreemiat. Riigi teaduspreemiate jagamise komisjoni juhtinud teaduste akadeemia president Richard Villems kinnitas, et mingil juhul ei tähenda 500 000-kroonise innovaatilise tooteni viinud teadusliku avastuse või teadus- ja arendustöö preemiast ilma jäämine seda, et Valdna töö oleks olnud nõrk.

Villemsi sõnul on valitsus preemialati väga kõrgele tõstnud, määrates, et innovatsioonipreemia vääriline on vaid teadusala suunda ja maailmapilti mõjutav, uut teadusvaldkonda rajav või siis olulise mõjuga innovaatilise tooteni viinud avastusel põhinev leiutis.

Ehk siis midagi nii uut, mida saaks võrrelda näiteks Jaan Einasto ruumi kärgstruktuuri teooriaga. Villemsi sõnul ütlesid kõik neli eksperti sõltumatult, et Valdna töö valitsuse määrusega seatud latini ei ulatu.

”Mitte et töö kohta oleks midagi halvasti öeldud, aga see on pretsedendi loomine,” ütles Villems. ”Valdna täiustas väga kaunilt nišši, mis oli juba täidetud. Aga see on igati hea töö.”

Teadus kannatab maksukoorma all

Vello Valdna, vanemteadur

On üldteada, et Eesti teaduse tulemlikkus on madal, jäädes arenenud riikidest sadu kordi maha. Teada on ka põhjused: teaduse väga tagasihoidlik finantseerimine riigi poolt, teadustegevuse tollimaksustamine, tööjõu ülikõrge maksutase ja feodaalne teaduskorraldus.

Eesti on teadaolevalt ainuke riik, kes ülikooliteaduselt tollimakse kogub. Arenenud riikides, kaasa arvatud Läti ja Bulgaaria, ei tunta teaduse tollimaksustamist. Eesti maksuteoreetikud, kes võtavad välisinvesteeringu raha ära enne, kui see kasumit jõuab toota, käituvad nagu põllumees, kes seemnevilja ära sööb.

Ülikoolis töötavad aktiivsed teadlased võiksid välislepingute kaudu hankida kas või kogu ülikooli õppe- ja teadustööks vajamineva aparatuuri, nagu varem. Asi muutub aga mõttetuks, kui lisaks tasuta tööle tuleb riigile oma taskust veel tolliraha maksta. Meenutagem, et välislepingu sõlmimine ja täitmine pole ülikooli töötaja töökohustus, vaid hobi, millega tegelevad vähesed teadushuvilised.

Lisaks raskendab arendustegevust Eesti teaduses rakendatav kõrge maksukoormus. Maksutaseme absoluutne maailmarekord on selle ülikooliteadlase käes, kes välislepingu sõlmides muutub korraga töövõtjaks ja töö-andjaks. Esikohta hoiab Tartu ülikool, kes võtab välislepingu sõlminud teadlaselt koolile üldkuludeks 40 protsenti rahast, TTÜ 20 protsenti. USA ülikoolid teadusgrantidelt ja -lepingutelt mingit maksu ei kogu.