Erakondlaste välimääraja

http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/article.php?id=31949241

Agu Uudelepp, strateegilise kommunikatsiooni ekspert
02. juuli 2010 08:56


Vanarahvas teadis, et rege peab rautama suvel ja vankrit talvel ning hoolas peremees sellest reeglist erandit ei teinud. Parteilase valimisteks ettevalmistamisega nii lihtne ei ole.



Vahel tuleb tarkust jagada suvel suure soojaga ning teinekord talvel karmi pakasega. Kõik sõltub sellest, millal rahvas kõrgeima võimu kandjana oma otsuse teeb.

Eestis on järgmised valimised varakevadel ning seega pole ühegi tõsiseltvõetava erakonna kontoris praegu suvitamiseks mahti. Muu hulgas vaetakse, kuidas kaasata võimalikult palju erakondlasi ning anda igaühele roll, mis talle kõige paremini sobib. Selleks tuleb oma parteikaaslasi hästi tunda.

Üks lihtsamaid võimalusi on vaadata vaid paari isikuomadust. Kõigepealt seda, kas inimene on edev või uje. Ja siis seda, kas ta on pigem virk või lohe. Nii saame neli kategooriat ning kõigi nende esindajatel on valimistel oma roll täita.

Juhuslikud tegelased

Alustades igavamast otsast: kõige rohkem on igas erakonnas ujedaid lohesid ehk inimesi, kes oma nägu kusagil plakatil väga näha ei tahaks ning pingutada ka eriti ei viitsi. Erakonnaski on nad suuresti juhuslikult.

Kunagi poolkogemata sõprade-tuttavate-sugulaste õhutusel sisse astutud, ja välja astumine nõuaks pingutust. Kes seda avaldust ikka viitsib kirjutada ning pärast veel peakorteri inimestega rasket vestlust pidada, et miks sa ära lähed.

Selliste inimestega pole valimistel eriti palju peale hakata. Kandideerima nad ei nõustu ja ega sel poleks mõtetki. Hääli nad niikuinii ei võtaks. Kampaaniameeskonda nad ka ei tule, sest võõraste inimestega suhtlemine tekitab neis tõrget ja hiljemalt kolmandal päeval oleks sellest orjatööst kõrini.

Seega soovib peakorter neilt vaid üht: et nad vaevuksid oma erakonna poolt hääletamagi ning võtaksid heal juhul vähemalt ühe sõbra või sugulase kaasa. Suure liikmeskonnaga erakonnale tähendaks see päris korralikku hulka lisahääli.

Selliste inimeste panuse ärajäämine on ka kõige kindlam märk sellest, et valimised on täiesti nässu läinud. Kui erakond saab vaid enam-vähem oma liikmete jagu hääli või isegi vähem, on kusagil tehtud mingi põhimõtteline viga.

Teine kategooria on ujedad, aga virgad parteilased. Nemad on juhtkonnale tõelised kullatükid. Ühest küljest ei ohusta nad kellegi positsiooni valimisnimekirjas ning seega ei pea nende edutamist pelgama.

Teisest küljest on nad valmis tegema tuima tööd, mida keegi teine eriti enda peale võtta ei soovi. Nii voldivadki usinad töömesilased materjale, pakivad nännikotikesi, tassivad kaste, korraldavad nimekirjas auväärsel kohal olevate inimeste kohtumisi valijatega ja teevad muid sarnaseid toimetusi.

Mõnikord võivad sellised inimesed tõusta valimisnimekirjas kohale, kus üleriigilise kompensatsioonimandaadiga õnnestub Riigikogusse pääseda. Selle taga pole aga ei õiglus ega tänulikkus, vaid asjaolu, et ka parlamendis peab keegi sisulise töö ära tegema. Palju hääli ei saa sellised inimesed naljalt kunagi, kuid demokraatia toimimiseks on nad hädavajalikud.

Tulemuse, mitte ego nimel

Kolmas kategooria on laisad edvikud. Nemad on juhtkonnale tõeline peavalu. Mingitel vaid endale teadaolevatel põhjustel on nad veendunud, et peavad raudselt mahtuma üleriigilise nimekirja esikümnesse ja olema oma valimisringkonnas esimesed või äärmisel juhul teised.

Nendeks põhjusteks võivad olla näiteks pikk parteiline staaž, uhke amet enne poliitikasse tulekut, sõprade kinnitused, et just tema on Liivimaa parim häältemagnet jne.

Tavaliselt mõni neist räägib või röögibki endale uhke koha välja. Sellega panustamine lõpeb. Valijatega ei kohtuta ja üritustele ei tulda, küll aga tahetakse minna igasse viimasesse kui tele- ja raadiodebatti. Sinna ei tasu neid aga saata, sest ette valmistada ning end teemaga kurssi viia nad ei viitsi. Edvik usub, et ta teab niigi.

Selle tagajärjeks on vana rasva pealt esinemine, kus lapsusi või lausa lollusi satub mitu tükki sisse. Vastastele on need aga tõeliseks maiuspalaks ning iga järgmine lause viib veel paar häält ära.

Neljas kategooria on edevad ja virgad inimesed. Neid leiab valimisnimekirja eesotsast kõige rohkem. Valimiste kontekstis ongi nad erakonna kuvandi loomisel võtmerollis, sest nende põhjal otsustatakse kogu partei üle. Tulemus on see, et isikumandaadi saavadki tavaliselt just sellised poliitikud.

Kord juba poliitikas, muutuvad nad universaalseteks spetsialistideks, kes sobivad ükskõik milliseks ministriks või kõiki Riigikogu komisjone juhtima. See on ka loomulik – nad on valmis panustama ega karda käia erakonna seisukohti kaitsmas, isegi kui üldsus või ajakirjandus neid heaks ei kiida.

Oma varjukülg on aga ka sellistel poliitikutel. Kui koduerakond neid piisavalt ei väärtusta, lähevad nad rahumeeli mõnda teise. Ja võetakse seal tänuga vastu, sest töökaid ja populaarseid inimesi pole üheski erakonnas liiga palju.

Mida peaks valija sellest kõigest järeldama? Lihtne. Oma lemmikerakonna nimekirjast tasuks otsida inimest, kes peab poliitika tulemit tähtsamaks kui oma ego rahuldamist ja on valmis selle tulemuse saavutamise nimel ka pingutama. Teda valides on kõige suurem tõenäosus, et pärast ei pea pettuma.