Külaelu seltsiga ja seltsita

http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&artid=20523&sub=2&sec=0

Autor: SH
Kolmapäev, 28. juuli 2010


”Selle asemel et nuriseda, astu ligi ja tee midagi, et asi muutuks paremaks.” Seda ajatut lauset on tsiteerinud paljud maailma kuulsad inimesed ja see sobib igati ka täna meie igapäevaste tegemiste juurde.

Kuumalaine kimbutab ja kohati on tunne, et ainus normaalne tegevus on vees oleskleda. Ei ole see paraku aga paljudele jõukohane seal turvaliselt hakkama saada. Uppumine on liigsagedane ja see näitab, et meie ühiskonnas on mitmeid tegematajätmisi.

Kodanikuühiskonnas on igal inimesel võimalus astuda samme, et keskkonda ja iseennast paremaks muuta või kaasa aidata selles suunas toimuvale protsessile. Linnades on asi lihtsam, sest väga palju on inimese teenindamiseks ära tehtud, jääb üle vaid rahakotirauad avada. Maal külas elades selliseid võimalusi ei ole.

Puhkus looduses koos mobiili ja läpakaga

On külasid, kus suvemaju palju ja üksteist eriti ei tuntagi. Elatakse nagu linna kortermajas, kus kokku trehvates viisakusest trepikojas tere öeldakse. Maal tehakse seda külateel. Kas külavahel sõidab ringi naabri sugulane või vargapoiste kamp, ei huvita, sest tüüpiline eestlane on individualist. Peaasi, et see mind ei puuduta. Probleemi tekkides helistatakse lihtsalt omavalitsusse ja nõutakse olukorra lahendamist.


Olen kuulnud ka selliseid lugusid, et inimene lõpetas loomapidamise, sest lehma ammumine käis suveõhtutel uutele linnast tulnud naabritele närvidele, kukk kires hommikul liiga vara ja lambad määgisid. Tänapäeva inimene tahab looduse rüpes ATV-ga ringi kimada, mobiiliga helistada ja internetis surfata, olgu siis puu taga või mätta otsas. Kõik võimalused on olemas, kui vaid maksad.

See digiajastu on küll huvitav suhtlemiseks, sest terve maailm võib olla su põlvedel. Kõik töökohad ei vaja enam kohalolekut, omavalitsuste volikogu istungidki peetakse internetis ära.
Külakogukonnad on erinevad. Mõnes paigas jääb väheks, kui sa vaid oma aia ja aiataguse korda teed. Inimene vajab peale oma pereringi enamat, suhtlemist ka teiste inimestega. Kas meeldib või mitte, aga arvestada tuleb selle külakogukonna tavadega, kuhu elama asud. Lähtun ütlusest, et sugulasi ei saa valida, kogukonda aga küll.

Käesla areng on olnud märgatav

Olen Käeslas elanud 1991. aastast alates ja tean kogu seda arengut, mis on toimunud. Olles kolinud majja küla keskel, ei teadnudki me, kus küla algab või kus ta lõpeb. Tähiseid polnud olemas. Kui käidi teed küsimas või kellegi talu asukohta uurimas, siis sai juhatatud nii: seal vist… Segadust oli sellegagi, et inimest hüüti maal ju talunime järgi, aga perenimi oli tükkis teine. Vahel tuli teha suured silmad, et oi ei, sellise nimega inimesest pole ma kuulnudki. Kui lõpuks selgus, et tegemist on põliselanikuga, siis oli häbi varvasteni!

Jaaniõhtudki olid kuidagi kaootilised. Rahvas tahtis koos olla, aga suuremat jaanitule tegemise kohta polnudki. Püüti olla kord siin ja teise korra seal. Nii sai oma kodukülas elatud justnagu külaline. Igaüks askeldas omaette ja kui mõni tuligi juttu puhuma, siis suheldi nii palju kui vaja ning nii vähe kui võimalik. Eakamad naised olid uudisimulikud, aga külamuttide mentaliteet on ju teada. Nende kaudu sai siis külaelu kohta üht-teist uuritud ja juttu jagus kauemaks. Tekkisid ka uued tuttavad.

Külaliikumise propageerimise algusajal saime Käeslast kokku hulga tragisid inimesi, kellega asusime kohe oma seltsitegevust kavandama. Muidugi oli ka vastuseisu ja umbusku, aga tahe midagi teha oli suurem. Mäletan külakoosolekuid ja meie unistuste paberile panemisi ning ilusaid mõtteid, mille elluviimise nimel tuli teha veel väga palju tööd.

Lõi meie peregi alguses käega – mis meie, sisserännanud, las kohalikud teevad! Me noored inimesed, meil muud huvid, teised sõbrad, laste kasvatamine ja oma töö. Aeg veeres ja elu-traagika loksutas paika, et vaprad ja ilusad võivad ollagi vaid Ameerika seebikates, kuid piirkond kus elame, on palju kordi tähtsam ja võluvam, kui ise selle parandamiseks pisutki kaasa aitame.

Muuda ise maailma!

Margaret Mead on öelnud: ”Mitte kunagi ära arva, et käputäis hoolivaid inimesi ei suuda maailma muuta. Sest ainult nemad ongi seda teinud.”
Aktiivsete inimeste eestvedamisel loodi Käesla arenguselts ja kohe oli märgata, et ühine nimetaja koondab inimesi. Koos sai käidud koolitustel ja õppereisidel. Oli ka sellist suhtumist, et kas seda on ikka vaja, miks peaks inimene tahtma teha midagi, mille eest tasu ei saa, ning pealegi peaks riik maksumaksjale korraldama kõik, et elanikkond säiliks jne.

Käesla selts on nüüd 8 aastat tegutsenud ja peab tunnistama, et see tasa ja targu nokitsemine on olnud omamoodi huvitav. Muidugi ei saa öelda, et kogu külarahvas hurraaga igal pool kaasa lööb. Olemas on aktiivgrupp, toetajaskond, ning mõni arvab jätkuvalt, et elabki oma kodukülas külalisena edasi. Igaühe vaba valik, mis muud öelda.

Nüüd on meil koht, kus jaaniõhtuid pidada ja koos olla, võtta vastu külalisi, pakkuda teistelegi võimalust oma külaväljakul üritusi läbi viia. On, kuhu küllatulnud sõpradega jalutada, ning kõike see on rajatud meie külainimeste käte ja erinevatest fondidest saadud raha abil. Külaväljakul koos töötades või üritust läbi viies muutuvad inimesed seltsivamaks. Kui vanasti oli piimapukk see koht, kus suheldi, siis nüüd on selleks kohaks meie külaväljak. Hea kogemus on veel see, et neisse töödesse kaasatakse mitmed põlvkonnad ja nii saavad lapsed omandada tööharjumusi.

Kui kodus kiputakse mõnikord töö juures virisema, siis midagi koos tehes on justkui teine õhkkond. Külaväljakul koos tegutsemisel leidub ikka tarku mehi, kes poisile selgeks teevad, mis tööriistaga midagi tehakse ja kuidas mõnd masinat käsitseda, et midagi vahvat valmis saaks. Mis on koostöös teistega või ka omaenda kätega tehtud, seda hoitakse ja armastatakse.

Kui ei oska, siis õpime!

Hea on tõdeda, et Käesla seltsi kui toimiva kogukonnaga soovitakse liituda. Külavanemana pean tihti uurima, kas külas talukohta müüa on, millised on hinnad, kuidas müüjaga kontakti saada jms, sest soovijaid jätkub. Toimivas kogukonnas on iseenesestmõistetav ka naabrivalve või koguni külavalve ning koos on lihtsam oma probleeme ka valla ees tõstatada. Kui on probleeme, mis kõiki puudutavad, siis seltsi nime all on neid palju lihtsam lahendada kui igaühel eraldi.

Selle aasta jaaniõhtul käisin peale oma küla jaanipeo veel teistes külades ning mulle meeldis, et inimesed väärtustavad üha enam oma kodukanti. Nende õnnelikel nägudel peegeldus see võimas tunne, mis on saadud isetehtust ja pidu oli nagu preemia selle eest. See on väga siiras tunne – me oleme meeskond, kes hoolib ja vastutab.

Meie igapäevast argipäeva ilmestab see, kui oskame hinnata oma ajalugu, kultuuri, olemasolevaid väärtusi, neile iseendast ka tsipake juurde andes. Üksinda oleme nõrgad, kuid koosolemisest kasvab jõud, meil on tahe, eesmärk, kohustused ja me ka vastutame.
Kaunist suve jätku ja lõpetan William Osleri sõnadega ”Oleme siin selleks, et anda elule oma panus, mitte selleks, et elust viimane välja pigistada.”. Seega – mida me ei oska, seda õpime.

Maive Õispuu
Käesla külavanem