Meenutades limukpoliitikute kuritegu: Lihula monumendirööv

Tiit Madisson:

Meenutades limukpoliitikute kuritegu: Lihula monumendirööv

Peame tunnistama, et Eestil sisuliselt puudub oma välispoliitika, mistõttu kiigatakse Washingoni, Brüsseli ja Tel Avivi poole – loetakse orjalikult sealsete peremeeste silmist heakskiitu. Seetõttu oleks õpetlik meenutada sündmusi, kui välismaiste võimukeskuste tahet kõikjal esmajärjekorras täitev valitsus läks jõhkralt oma rahva vastu. Selliseks sündmuseks on 2. septembril 2004. aastal valitsuse poolt toime pandud Lihula monumendirööv.

2004. aastal möödus 60 aastat Eesti kaitselahinguist. Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja Lihula Vallavalitsuse koostööna paigaldati väikelinna Lihula ääres asuvale kalmistule 20. augustil monument, kus kujutatud eesti sõdur Saksa mundris ja automaadiga. Sama monument oli 2002. aastal kaheksa päeva seisnud Pärnus, kust see tollase peaministri, 10 miljoni dollari “kaotaja” Siim Kallase nõudel linnavalitsuse poolt kõrvaldati. Kuigi poliitkartellile allutatud ajakirjanduses käivitati monumendi püstitamise vastu jõuline hirmutamiskampaania ja politseilik jälitamine, ei lasknud vallavalitsus end mõjutada ega loobunud ettevõetud eesmärgist. Monumendi avamisele saabus üle Eesti 500-600 inimest, kelle hulgas oli rohkesti sõjaveterane. Järgnevatel päevadel käis skandaalseks saanud monumenti uudistamas tuhandeid inimesi - Lihula kalmistu muutus palverännakute paigaks!

Kuna teade “poliitiliselt ebakorrektse” ausamba püstitamisest levis ka välismaale, hakkasid USA juudiorganisatsioonid Eesti võime mõjutama, et “holokausti ohvrite mälestust solvav” ausammas kõrvaldataks. Loomulikult ei vaevunud Eesti valitsejad Atlandi tagustele juutidele selgitama meie ajalugu ja seda, et Eesti vabaduse eest võidelnutel polnud mingit tegu väidetava holokausti ega gaasikambrite müüdiga. Orjameelsele valitsuse juhile Juhan “Muvvame Läbi” Partsile ei tulnud pähegi vastata, et tegu on Eesti siseasjaga ja sekkumine suveräänse riigi asjadesse on kohatu.

Lihula monumendi saatuse määramisel etendas ilmselt suurimat osa Eesti Vabariigi suursaadik Washingtonis Jüri Luik, kes olevat välisminister Kristiina Ojulandi sõnul suure surve alla sattunud. Eesti Päevalehe väitel sai Luik ühe nädala jooksul kolm tungivat nõudmist kõrvaldada Lihulasse püstitatud monument. Väidetavalt hoiatas Jüri Luike telefonitsi USA asevälisministri Marc Grossmani üks abidest ja Valge Maja mõjukas tegelane, president Bushi eriabi Euroopa küsimustes Daniel Fried. Järsus toonis pöördumise olevat Eesti suursaadik saanud USA mõjukalt juudiorganisatsioonilt Anti-Defamation League (Laimuvastane Liiga), mida juhtis väga mõjukas valitsuse lobist Abraham Foxman. Seesama organisatsioon olevat sama aasta juuli lõpus toimunud 1944. aasta kaitselahingute Sinimägede mälestusürituse puhul avaldanud pahameelt, kuna juutide meelest oli bolševistlikele okupantidele vastuhakkamine ja kaitselahingute meenutamine natsismiilming. Sama sündmuse puhul protestis “natsismimeeleolude tõusu” vastu Eestis Vene Juudi Kongress. Lihula monumendi kõrvaldamist nõudis ka Simon Wiesenthali Keskus oma aktivisti Efraim Zuroffi suu läbi. Sõjakangelaste ausamba püstitamist taunis ja edastas teravasisulise hoiatuse Eesti Iisraeli suursaadik Shemi Tzur.

Monumendile “60 aastat Eesti kaitselahingutest” sai saatuslikuks Eesti peaministri kohvile kutsumine 2. septembril USA saatkonda, kus tollane suursaadik, poola juut Aldona Wos esitas Partsile “tungiva soovituse” juute solvav sõjamonument eemaldada, mida peaminister kiirustades täitma asus.

Samal päeval toimunud valitsuse kiiristungi järel saadeti Lihulasse suurearvulised politseijõud koos punast värvi kraana ja venelasest kraanajuhiga. Kraana oli tellitud venelaste firmast, kuna eestlased ei soovinud end valitsuse üritusega siduda. Veoauto Gaz 53 ausamba trantsportimiseks oli tellitud Ida-Virumaalt. Ausammast hakati kohaliku võimu protestidest hoolimata pimeduse saabudes autokasti tõstma. Monumendi jalamile jäänud pärjad tallati jõhkralt jalge alla. Vanemad inimesed meenutasid, et samamoodi käitusid Vabadussõja sammastega kommunistid 1940. aastal. Olid ju paljud Lihula röövi korraldajadki valitsus endised kommunistid, kes jätkasid oma isade ja vanaisade traditsioone.

Õhtupimeduses toimunud monumendiröövi püüdsid takistada Lihula elanikud, astudes ausammast äraviivale autole teele ette. Politseile anti käsk takistajaid kostitada pipragaasiga, kilpide taha varjuv politseiahelik peksis naisi, lapsi ja mehi politseinuiadaga, paljud said vigastada. Jõhker vägivald omakorda kutsus esile kohale saabunud 400 inimesest koosneva massi raevupuhangu: politseinikke ja kraanat hakati pilduma kividega, 11 politseimasinat lahkus sündmuskohast tühjakstorgatud rehvide ja purustatud akendega. Kraanajuht sai vigastada. Kohalejäänud politseinikke (kellest paljud olid eesti keelt vigaselt rääkivad eestimaalased) kostitati sõimuga ja pilluti Lihula koolipoiste poolt kividega. Mul õnnestus oma silmaga näha, kuidas emad korjasid pimeduses kive ja andsid neid koolipoistest poegadele, kes need politseiauto akendesse viskasid. Nägin, kuidas üks läheduses elav 70-aastane vanamemm kaasavõetud sõnnikuhargiga politseimasina kummi läbi torkas. Massi meeleolud olid nagu Mahtra sõjas. Politseil vedas, et läheduses ei olnud ühtki puuriita, mis päästis suuremast löömast, sest pimeduses ei suutnud lihulalased leida piisavalt “laskemoona”, millega monumendiröövleid kostitada, paljakäsi ei riskinud keegi hambuni relvastatud märulipolitseile kallale minna. Inimesed nutsid raevust ja silma sattunud pipragaasist, kui parema puudusel kruusaga politseinikke pildusid! Võõraste ees pugevatele Eesti võimudele anti sel varasügisesel hilisõhtul meeldejääv õppetund. Häda vaid selles, et rahvast võõrandunud poliitiline nomenklatuur ei suuda oma arrogantsuses mingeid järeldusi teha.

Jõhkra monumendirööviga pani respublikaan Juhan Partsi (praegu: Isamaa ja Respublica Liit - IRL) juhitud valitsus toime jõhkra seaduserikkumise, kuna maa haldajana (maade munitsipaliseerimist ei olnud veel toimunud) oli Lihula Vallavalitsusel seaduslik õigus oma hallatavale maale mistahes objekte püstitada. Algatatud politseijuurdlus Lihula Vallavalitsuse suhtes lõpetati süütõendite puudumise tõttu. Tehtud semiootiline ekspertiis röövitud ausambal mitte mingisugust natsisümboolikat ei tuvastanud. Peaminister Parts eksitas teadlikult üldsust, kui kõikjal kellas, et natsisümboolika demonstreerimine on demokraatlikus Eestis lubamatu! Tegelikult lähtusid ookeanitagused Ameerika juudiorganisatsioonid oma tegevuses just meie valitsejate väidetest, kes hakkasid ajakirjanduse kaudu Lihula võime süüdistama, et need kavatsevad püstitada natside sümboolikaga ausamba, mis muidugi olevat lubamatu ja “transatlantilisi sõprussuhteid purustav”. Keegi polnud ausammast oma silmaga näinud, nagu seda ei olnud ka Parts ja Co. Nagu varemgi analoogsetel juhtumitel, algatati ajakirjanduse kaudu hüsteeriline laimukampaania monumendi paigaldajate vastu, mille puhul ausambaga seotud tõepärased asjaolud tahtlikult varju jäeti, sest kartellimeedia kaudu sõimatuile ja laimatuile sõna ei antud. Tahtlikult jäeti varju fakt, et monumendilt olid kõrvaldatud kõik viited SS-ile. (Saksa mundrit ega kiivrit ju natsisümboolikaks kuidagi pidada ei saa, kuna paljud riigid kasutasid enne II MS saksa tüüpi kiivreid, sh Eesti, Soome ja Läti.)

Lääne Maakohtu otsusel tagastati monument omanikule. Kohtu korraldusel tagastatud monumendi taaspüstitamine Lihulasse ebaõnnestus, kuna ekskommunistist justiitsminister Rein Lang suutis ära hirmutada ausamba omaniku – Gulagi laagreist läbikäinud Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse liikme, pataljon Narva veterani, kelle initsiatiivil oli 2002. aastal korraldatud korjandus ausamba loomiseks. Seetõttu leiti monumendile uus koht Harjumaal Lagedil vabadusvõitluse muuseumis, kus huvilised seda uudistamas käivad. Võimud pakkusid võimalust püstitada riigi raha eest äraviidud monumendi asemele teine, “poliitiliselt korrektne” ausammas (nagu juhtus Pärnus), millest vallavalitsus keeldus. Röövitud ausamba kohal Lihula kalmistul seisab Lihula Vallavalitsuse poolt püstitatud eesti- ja inglisekeelsete tekstide ning rohke fotomaterjaliga mälestusstend. Röövitud sõjakangelaste monumendi jalamil on pidevalt lilled.

Põhjalikult on Lihula monumendi epopöast kirjutatud 2005. aastal ilmunud Tiit Madissoni raamatus “Lihula õppetund” (saadaval netikaupluses!). Monumendi saatusest räägib 2009. aastal valminud Peeter Võsa film “Toompea sündroom”.