Lääne vasakpoolsed on aastakümneid vaeva näinud selle nimel, et hävitada vaba talurahvas ning asendada traditsioonidest kinni hoidev külaühiskond.

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=3917&lang=est

MART HELME: Tsirkust ja leiba! Ikka endiselt

Lisatud: 8. juuli


Suursaadik

Oma äärmiselt läbinägelikus kommunismi ja stalinismi kriitiliselt portreteerivas raamatus “Koba kohutav” kirjutab inglane Martin Amis muuhulgas järgmist:

“Bolševikud kavatsesid murda talurahva. Nad kavatsesid murda kiriku. Nad kavatsesid murda igasuguse opositsiooni ja teisitimõtlemise. Samuti kavatsesid nad... “murda tõe”.”

Paraku ei käi see, mida Amis kirjutab, üksnes stalinismi ja nõukogude võimu kohta. Kõige otsesemal ja traagilisemal moel käib see ka tänase Lääne ühiskonna, eelkõige Euroopa Liidu kohta.

Ent kui Lenin, Stalin ja nende mantlipärijad tegutsesid avaliku, varjamatult sadistliku jõhkrusega, siis tänased lääne vasakpoolsed varjavad oma kommunistliku agenda elluviimist mitmesuguste petumantratega inimõigustest, majanduslikust heaolust, vabast turust ja keskkonnahoiust.

Tegelikkuses on kõik need mantrad rakendatud aga sama halastamatult teisitimõtlemise ja tõe murdmise püha ürituse ette nagu Leninil ja Stalinil.

Ka lääne vasakpoolsed on aastakümneid vaeva näinud selle nimel, et hävitada vaba talurahvas ning asendada traditsioonidest kinni hoidev külaühiskond võimalikult urbaniseerunud maaelu ja industriaalse põllumajandusliku tootmisega. Euroopa Liidu ühtne põllumajandus- ja kalanduspoliitika on selle eesmärgi saavutamisel osutunud asendamatuks, kuna juurutab järjekindlalt vaba konkurentsi ja mitmekesise nišitootmise asemele tööstuslikku, ülekemiseeritud-väetatud-tõrjutud-hormoniseeritud produktsiooni, mis kõige oma väidetava efektiivsuse juures oli (ja on) sõltuvuses poliitikute poolt armulikult jagatavatest toetusrahadest.

Eriline iroonia peitub sealjuures kõiges põllumajandusse ning toidutootmisse puutuvas aga selles, et kogu oma ülirohelise mõtlemisviisi juures on lääne ühiskond kunagi (veel möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel) värske, ohutu ja täisväärtusliku toidu asendanud efektselt pakendatud mürgiga, mille kahjulik toime ilmneb täiel määral kumulatiivselt alles järgnevate põlvkondade tervisehädadena.

Koos talurahvaga (mitte segamini ajada maal elavate inimestega!) on vasakpoolsed ehtkommunistlikul moel sihikule võtnud ka perekonna kui nende võimule samuti ohtliku konservatiivse algosakese hävitamine. Naiste üleoleku valjuhäälne kuulutamine, mis kohati on paisunud juba hüsteeriaks, sama hüsteeriline homopropaganda ja põlvkondade järjepidevuse halvustamine piiritu individualismi promomise läbi on võtted, millega perekonda terve ja tasakaalustatud ühiskonna nurgakivina järjekindlalt - ja kahjuks edukalt - murendatakse.

Ning siis muidugi usk ja kirik. Iseenesest ei hooli liberaalideks ja sotsiaaldemokraatideks maskeerunud nüüdiskommunistid küünevõrdki ei usust ega kirikust. Kuid taas on tegemist konservatiivse, ühiskonnas vasakpoolsetele vastuvõetamatuid väärtusi, väärikust, moraali, traditsioone, vastutustunnet ja alalhoidlikkust kaitsvate nähtustega. Just see seletabki seda uskumatut raevu, millega praegu kirikut rünnatakse, konservatiivist paavsti halvustatakse ja katoliku kirikus aastakümnete jooksul ilmnenud üksikuid pedofiiliajuhtumeid kogu preesterkonnale laiendatakse. Kirik kui viimane suur ja mõjuvõimas konservatiivne institutsioon tuleb lihtsalt hävitada! Vale ja laim kuluvad selle juures marjaks ära.

Skeptiline lugeja võib nüüd muidugi küsida: aga milleks? Miks peaks vasakpoolsed seda kõike tegema? Mis kasu nad sellest saavad?

Vastus on halastamatult julm ja lihtne: loomulikult tehakse kõike seda võimu ja raha nimel. Ühiskonna sidususe hävitamine (selle hüvanguks töötab muide suurepäraselt ka vasakpoolsete poolt viljeletav massimmigratsiooni poliitika), individualismi kilbile tõstmine kollektivismi asemel (talurahvas, perekond), moraali, väärikuse ja traditsiooniliste tõekspidamiste jalge alla tallamine (kirik) on lühim tee endast lugu pidava ja liigendunud ühiskonnast manipuleeritava ja ajupestud massi loomiseks. Massi on võimalik organiseeritud vastupanu kohtamata vägistada ja lüpsta nii nagu võimu usurpeerinud klikk parasjagu tahab. Meil Eestis peaks maik sellest juba päris hästi suus olema.

Tegelikult on see mass juba peaaegu valmis ka ülejäänud Euroopas. Ja nagu vanas Roomas, vajab nüüdne pööbelgi vaid kaht asja: leiba ja vaatemänge. Leiva kingivad neile targad poliitikud, kes küpsetavad selle pööbli enda seljast kooritud naharibadest. Gladiaatorite asemel on kilbile tõstetud aga sport. Jalgpall, korvpall, hoki - mis iganes. Keda huvitab olukord Lähis-Idas, kui kakskümmend kaks meest Hollandist ja Saksamaalt väljakul palli taga ajavad? Keda huvitab viisavabadus Venemaaga, kui küsimus on hoopis selles, kas maailmameistriks tuleb Holland või Hispaania?

Tsirkust ja leiba! Võõrast verd ja pisaraid! Need on peidukommunistide poolt kujundatava pööbelühiskonna mõtlemise ülimad kategooriad.