Maha süsteem!

http://www.epl.ee/artikkel/475602

EVI ARUJÄRV: Vabadusest paratamatuseni


Seisva tiigivee värvi vabadussammas sümboliseerib praegust vaimuseisu: kuigi majandussurutis on parema elu soovunelmate asemele toonud karmivõitu paratamatuse, ei hääbu pateetiline ja eluvõõras udutamine vabaduse teemal.
Evi Arujärv kolumnist 14. august 2009 08:00


See avaldub nii üleskutsetes narkootikumide legaliseerimiseks kui ka tõsimeelses „vabadusvõitluses” keelekasutuse korrastamise vastu.

Näha on, et paar aastakümmet kestnud liberalistliku ajupesu kõige populistlikumad sisendused on vilja kandnud. Kõige värvikamalt kehastab seda tühisõnalist udutamist õiguskantsleri institutsiooni tegevus nn põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kaitsjana – seitsmendajärguliste või varjamatult poliitilise võimuvõitlusega seostuvate kaasuste bravuurne kilbiletõstmine. Ja küsimus ei ole üldsegi isikus ega (kohati ju üsna kiiduväärses, inimlikkusest kantud) tegevuses, vaid kontekstis: kui sotsiaal-majanduslikus reaalsuses on pikka aega nii kirjutamata kui ka kirjutatud seadustega kinnistatud mitte üksnes üksikud põhiseaduslike õiguste ja vabaduste rikkumised, vaid kui nendest rikkumistest on läbi imbunud terve struktuur, siis on mingite üksikjuhtumitega tegelemine paratamatult naljanumber või silmakirjalikkuse avaldus.

Ka on põhiseadusest saanud otsekui islamistlik pühakiri, mille tähendus ei saa olla igale kodanikule selge ja mõistetav, vaid eeldab keerukat, kestvat tõlgendamist, mille õigus kuulub ülempreestrile (õiguskantsler) või vaimulike kogule (kohtusüsteem), kellel on selleks Kõigekõrgema (valitutele mõistetav metafüüsiline hüpertekst) enda volitused. Muidugi on põhiseadus väljapoole pööratud, riiklikku iseseisvust kehastava juriidilise dokumendina vajalik.

Vabadus millest ja milleks?

Kodutanumal mõjub rituaalne tants selle ümber asendustegevusena. Sest olgem ausad – tegelikult on põhiseadus ju suure üldistusastmega, kogukondlikul mõtlemisel põhinev idealistlike loosungite kogum, mida turustiihias kihistunud ja indiviidikultusel põhinevas ühiskonnas rikub lakkamatult suur hulk vältimatuid, aga ka igati välditavaid, ainult poliitiliste otsuste toel ja rahvusvaheliste institutsioonide nõudel sündinud paratamatusi, mis ei vasta enamiku inimeste õiglustundele. Võiks ju küsida, kas tööpuudus, millega enamasti käib kaasas vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, või rahva ülimalt halvad tervisenäitajad ja kriisis tervishoiusüsteem ikka on kooskõlas põhiseaduse vaimuga...

Missugused on senise vabadusvõitluse saavutused? Vene korra üle elanud vanema põlvkonna jaoks on oluline vabanemine millestki – võõrvõimust, autoritaarsest ühiskonnakorraldusest. Sellisena on vabaduse diskursus minevikku pööratud, eitusel põhinev.

Et Eesti võimueliit moodustus suures osas endise aja teise ešeloni poliitbürokraatidest ja et sotsialism meeldib paljudele rohkem kui tohiks, siis ei saa isegi selle, eitusel põhineva vabaduseiha tulemust edukaks pidada. Olukorra ainus kasulik külg on võimalus kütta sellest sündiva kibestumisega võimuvõitlust.

Uus aeg on toonud ka positiivseid vabadusi, millest suletud ühiskonnast tulnule on kõige õnnestavam liikumisvabadus – luba ületada riigipiire, töötada ja puhata välismaal. Küsimus on vaid selles, kui suurele osale rahvast on see jõukohane. Veel olulisem on, kas see saab olla ülim eesmärk. Põhiseadust silmas pidades ei ole mujal töötamine või emigreerumine kuigi patriootlik tegevus, lisaks tähendab see hoopi maksubaasile. Odava tööjõu rollis puudub igasugune ülevus ja rändrahvana identifitseerumine enam-vähem nullib põhiseaduse retoorika. Kui välja rändama sunnib majanduslik surve, siis räägib see ka Eesti riigi kui inimeste õiguste kaitsja jõuetusest.

Või teine, inimese jaoks ääretult tähtis – eneseväljenduse vabadus. Karta on, et koondamisohus töötaja, kellest tööandja viimast välja pigistab, kõhkleb selle vabaduse realiseerimises. Või kas vabadus, mida piirab hirm kõnelda oma nime all (internetikommentaariumid) ja mis riivab teise inimese au ja väärikust, ikka on see vabadus, mida peaks idealiseerima?

Maha süsteem!

Kõige kättesaadavamad on inimesele privaatsfääri vabadused, mida esindab kommertsiaalne massikultuur ja mis müüb narkootilisi või illusoorseid meeleseisundeid ja muinasjutulisi elu-standardeid, mida kehastavad popiidolid, kelle saabumine ajab umbe banaanivabariigi pealinna liikluse ja kelle kempsupoti kirjeldused leiavad väärika koha kvaliteetajakirjanduses. Virtuaalsetel vabadustel on võime luua petlik mulje sotsiaalsete hierarhiate puudumisest.

Protestimeeleolud tegelike õiguste ja vabaduste küsimustes on viimasel ajal kanaliseerunud võitluseks süsteemi – erakondade ja seaduslikkuse kui sellise – vastu. Seda võitlust on esindanud eetika ja juriidika vastandamine varasemates valimiskampaaniates, süsteemieitusel põhineb ka praegune nn Tarandi efekt.

Varem pidas mõni juriidilise pädevusega poliitik moraalijutlusi, aga nüüd, nalja tipuks, võtab mõni tuntud parteilane erakondade vastu sõna. Natukene meenutab see juba Nõukogude aja perestroikat... Konstruktiivsete ideedeta süsteemieitus peegeldab olukorda, kus revolutsiooniline tegevus tundub räige, mõeldamatu ja ohtlik, aga legaalsed võimalused võõrandunud süsteemi muutmiseks on keskmise inimese jaoks liiga keerukad või ligipääsmatud.

On paradoks, et humanistlikust vabadusediskursusest on selles olukorras saanud võimuvõitluse tööriist, millega hägustada või varjata ühiskonnaelu mehhanismide toimimist ja nende tagajärgi. Majanduskriisi üks positiivseid tulemusi ongi nüüd vähemasti võimalus loobuda illusoorsete või teisejärguliste vabaduste kuulutamisest, et keskenduda hierarhiate ja paratamatuste – ka paratamatustena serveeritud ühiskonnaelu külgede – analüüsile; võimalus, et hakatakse tegelema poliitilise süs-teemi tervikliku analüüsi ja korrastamisega ning sotsiaalsete hierarhiate tasandamisega, järgides nüüd juba tõepoolest põhiseaduse vaimu.