Kommunismiga peedistajaile

http://www.epl.ee/artikkel/577923
Kes loob väärtusi?
2 arvamust

ETV „Foorum” 26. mail tabas naelapead, osutades vastuolulisele informatsioonile Eesti riigi üldseisundi kohta. Makromajanduslikud näitajad on suhteliselt head, samal ajal on inimarengu näitajad kehvad ja püsivalt kõneldakse stagnatsioonist, visiooni puudumisest ja usalduskriisist.
Evi Arujärv, kolumnist 04. juuni 2010 07:30

Kuid kõrva riivas hoiatus ümberjagamise eest – nendelt, kes „loovad väärtusi” nendele, kellel „pole olnud õnne või kes on natukene laisad” (Ülle Madise). Ümberjagamisel õigete valikute tegemine ei pidavat ka lihtne olema.

Väidan vastupidist. Poliitilise enamusotsusega on ümberjagamine imelihtne. Selle tulemusena on näiteks 59% Eesti peretoetustest ja 39% sotsiaaltoetustest viie ülemise sissetulekugrupi käsutuses.

Juba jagatakse ümber

Ümberjagamise tööriistadeks on Eesti maksupoliitika, palgaskaala avarus ehk suured erinevused äärmuste vahel, monopolide nunnutamine, loodusvarade andmine ärigrupeeringute teenistusse keskkonnakahjustuste hinnaga, mitmesugused investeerimisotsused, mille maksab kinni informeerimata tavakodanik jne. Püsivast rahapuudusest hoolimata leitakse ka kultuurivaldkonnas nagu nõiaväel miljoneid, mille jagamise otsused ja argumentatsioon ei ole avalikud – ka see on ümberjagamine.

Kes siis on need, kes loovad väärtusi, ja need, kellel pole õnne või kes on laisad? Hästimakstud poliitiline ja majanduseliit versus väikesepalgalised? Inimeste jaoks, kes on kuulutatud mittetäisväärtuslikuks, on diskussioon juba eos lõpetatud. Ja sisuliselt tähendab selline sildistamine elitistliku, tõuaretusliku sotsiaal- ja majanduspoliitika õigustamist. Küsimus on ka see, kuidas siis ikkagi hinnata „väärtuseloojate” tegevust, arvesse võttes, et Eesti edu aluseks on traditsiooniliselt odav tööjõud, laenurahal põhinev finantsmull, kokkuhoid sotsiaalsfääris ja karm eelarvepoliitika ehk inimressursi igakülgne pigistamine. Kas „väärtuseloojad”, kes ei suuda pakkuda kogu ühiskonda edendavaid ideid, ikka väärivad seda heaolupositsiooni, mille kärpimise pärast on tavaks muretseda?

Paradoksaalselt meenutab väärtuseloojate ja laiskade vastandamine neidsamu primitiivseid valimisloosungeid, mida saates ka kritiseeriti. On paratamatu, et ideaalset demokraatiat „rikuvad” mitmesugused tegurid alates bioloogilisest ja sotsiaalsest pärilikkusest ja lõpetades PR-kontorite tegevusega. Ometi ei ole mõistlik ega väärikas poliitika üldsõnaline demoniseerimine (räpane poliitika) ega ka mingite gruppide alavääristamine. Ja seda enam peaks arutelu aineks olema nende nähtuste teadvustamine ja korrigeerimine, mitte hierarhiate kinnistamine.

Eesti põhiküsimus on vanade ideaalide ja uute realiteetide vastuolu: osalus ülemaailmses finants-kaubanduslikus ja poliitilises (julgeoleku)võrgustikus; energiamajanduse, kliimamuutuste ja rahvastiku vananemisega seotud paratamatused jne. Nende realiteetide põhjal oleks igati põhjust sõnastada uus realistlik ühiskonna- ja riigimudel. Paraku ei jääks selles midagi järele kahest suurest paleusest, mis 1980. aastate lõpus eestlaste silme ees vilkus – rahvusriigi ja heaoluühiskonna ideest. Juba praegu on näha tegelikku suunda – sõnakõlksuks muutunud solidaarsusidee lõplikku asendumist väikeste eliidigruppide heaolu­tsitadellidega, mille garantiiks on kulbikeerutamine poliitilise ja majandusintegratsiooni paja ääres, suitsukatteks mitmesugune uus ja vana metafüüsika. Ilmselt lahustuvad selles ühissupis tasapisi ka iseenesest nii mõnedki senised utoopiad. Ka rahvusriigi idee – kui just mõni suurem katastroof selle otstarbekust ei tõesta. Aga realiteetidest avameelselt kõneldes ei võidaks ju valimisi. Kultuuri ja eetika teemad, millest „Foorumis” kõneldi, on kindlalt ohutumad: need ei kohusta millekski ja asetavad kõ­neleja kõrgemale positsioonile.