Regionaalminister Siim-Valmar Kiislerile ei lähe maaelu korda.

http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=37202
Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler regionaalarengust
Autor: Vilma Rauniste
Kolmapäev, 07. juuli 2010.

Läinud nädala reedel külastas regionaalminister Siim-Valmar Kiisler Saare maakonda. Visiidi üheks põhjuseks oli külastada Mustjala valla Kiruma küla Heinmetsade peret, kes taasiseseisvunud Eesti riigis oli siiani pidanud oma eluga toime tulema ilma elektrita. Pärast aastatepikkusi püüdlusi ja asjaajamisi nad selle lõppude lõpuks nüüd said.

Kliki ja vaata suuremat pilti
Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler ja Kiruma külavanem Mati Heinmets. Foto: Vilma Rauniste
Juhust ja võimalust kasutades ministrile mõned küsimused regionaalarengu teemadel.

Kas valitsusel on kavandatud plaane selleks, et peatada maa tühjenemine inimestest? Et tööealistel oleks tööd, et säiliksid allesjäänud maakoolid, et ettevõtlus- ja elukeskkond oleks suuremate keskustega võrdväärne. Milline on praeguse valitsuse ja teie kui regionaalministri sõnum maapiirkondadele?

Sõnum on see, et kui me vaatame erinevaid toetusi, nii ettevõtluse kui üldise keskkonna, sh koolide kordategemisel, siis nii suuri rahanumbreid EL-ist ja Eestist ei ole selleks kunagi eraldatud. Näiteks Koit-kavast eraldatakse koolidele Eesti peale kokku miljard krooni, sellest on väljas suuremad linnad. Omal ajal seoses “21. sajandi kooliga”, kus olid plaanitud suured programmid, räägiti miljardist kroonist. See tundus unistusena.
Samal ajal on lasteaedade jaoks tehtud otsuseid ca 500 miljoni eest. Nii et rahanumbrid on suured.

Minu arust ei ole küsimus selles, et inimesed maalt lahkuvad ja seetõttu suletakse koole, vaid murekoht on see, kui isa peab töökoha pärast käima mandril tööl. Näiteks Rae vallas, siis ühel hetkel ta väsib sellest sõitmisest, võtab oma pere ja kolib sinna. Ma arvan, et kitsaskoht ei ole mitte niivõrd sotsiaalne, vaid töökeskkond. Küsimus on, kuidas luua tasakaal, et ettevõtjad tahaksid töökohti luua ka väiksematesse kohtadesse.

Vähehaaval, nagu see tänane näidegi, me elamistingimusi ikkagi toetame, aga me ei saa kõike korraga. Meil on veeprogramm (sh joogivee) olemas ja toetus selle väljaehitamiseks, aga kõige suurem küsimus on ikkagi, kuidas motiveerida ettevõtjaid. Selles on kohalikel omavalitsustel oluline roll. Et planeeringud oleksid tehtud, et pakutaks välja – tooge oma tootmine siia üle. Seega, et ettevõtjatega enam suheldaks.

Kõige lihtsam on luua ettevõtmine mõnda suurde linna. Olen ettevõtjatelt, kes tegutsevad väiksemates kohtades, küsinud – miks te siin olete, miks te ei ole näiteks suure linna serval? Ja on selgunud, et üldiselt on see nende ettevõtjate armastus konkreetse kandi vastu.

Meil on olemas programm ka tööstusalade arendamiseks. Anname omavalitsustele toetust selleks, et nad planeeriksid ja arendaksid välja tööstusala. Näiteks teejupi rajamiseks, et sinna saaks ühendustee. Jne. Selleks on vaja hästi palju kohalikku initsiatiivi.

Kas valitsuses ei ole olnud arutlusel näiteks see, et linnast kaugemates piirkondades, kus ettevõtluse rajamine on keerulisem ja kallim, maksusoodustusi kehtestada ja sellega meelitada ettevõtjaid maale?

Praegune maksusüsteem on ju selline, et ettevõtjad, kui nad just kasumit välja ei võta, siis nad tulumaksu ei maksa. Seda on meie maksusüsteemi juures keeruline teha. Kunagi ammu, Eesti taasiseseisvumise algul oli taoline periood, ilmselt siis vaadati, et see ei andnud loodetud efekti. Eesti on suhteliselt väike ja meil on elukoha registreerimine väga vaba. Ja kuna ettevõtetel tulumaksu ei ole, siis inimeste maksustamine või maksusoodustused meie praeguse maksusüsteemi juurde ei sobi. Kui meil oleks olemas ettevõtete tulumaks, siis võiks seda kaaluda.

Aga ettevõtjatele tööjõu maksusoodustused?

Tööjõumaks on ju inimeste tulumaks ja sotsiaalmaks. Aga praegu saab Eesti inimene väga vabalt oma elukoha registreerimist valida – täna suvekodus, homme mujal. Meie oludes tähendab see seda, et nad muudaksid lihtsalt oma juriidilist tegevuskohta, mitte tegelikku elu- ja tegevuskohta.

Kuidagi tuleks leida tee, et ettevõtlus ei koonduks ainult tsentrisse, vaid ka maal oleks võimalik tootmist arendada.

Pigem ma arvan, et väga tähtis on, et vallajuhid planeeringutega seda arvestaksid. See tundub küll keeruline ja bürokraatlik, aga reaalselt oleneb planeeringu olemasolust ja kvaliteedist palju. See, kui lihtne on ettevõtjal konkreetses piirkonnas tegevust alustada, kui ruttu ta saab kohapealsed tegevusload kätte, kui kiiresti saab kätte planeeringu- ja ehitusloa. Need asjad on väga olulised.

Ja teiselt poolt on olemas riigi toetusprogrammid, EASi kaudu on võimalik kasutada paljusid toetusprogramme. Seega ka omapoolset initsiatiivi on hästi palju vaja. Pigem on lahendus selles suunas.

Kui ma vaatan kas või koole, siis üldiselt on maakoolid suhteliselt korras. Võrreldes näiteks maakoole Lasnamäe koolidega, on viimased tihti palju halvemas korras. Kokkuvõtteks: töökohtadest hakkab asi pihta, just see, kust isa tööd saab.

Kui sõidate ringi mööda Eestimaad, siis milline mulje on jäänud – kas maaelu on jätkusuutlik?

Minu meelest väga jätkusuutlik. Me peame enda jaoks ümber mõtestama, mis asi see maaelu on. Kui ma vaatan, mis Eestis toimub, siis suur minek on tegelikult ammu möödas.

Me tegime ühe hästi huvitava uuringu, tellisime pendelrändeuuringu, kus jälgiti mobiiltelefonide liikumisi – kuidas inimesed liiguvad, kus nad tööl käivad. Saaremaalt nii väga seda ei ole, kuid Hiiumaalt käivad väga paljud Tallinna lähedal tööl. Nädala sees on telefon Tallinnas, nädalavahetusel Hiiumaal. On näha, et Tallinnast liigub osa eesti keelt kõnelevat rahvast välja maa poole ja Tallinna elanikkond püsib sellepärast, et Ida-Virust tulevad inimesed Tallinna. See on see, mis tegelikult Eestis toimub.

Nii et pigem on näha, et väiksemates kohtades on suur minek toimunud ja elanikkonna vähenemine tuleb sellest, et kohapeale on jäänud suhteliselt eakad. Lapsi sünnib vähem kui on surmasid. Iseasi, miks on sünde nii vähe. Eestlane peab ennast justkui kangelaseks, kui peres on kaks last, tegelikult oleks vaja vähemalt kolme-nelja. Kuid selge on ka see, et sellist põllumajanduses töötavate inimeste protsenti nagu varem, kunagi enam tagasi ei tule. Praegu teeb üks talumees oma perega sama töö ära, mis enne terve kolhoos.

Lahendus on selles, et inimesed elavad maal, kuid teevad teistsuguseid töid. Kindlasti peame soodustama kaugtööd, kaugtöökeskuste väljaarendamist ja kodutööd. Siin on palju ka suhtumise murdmist, muide, ka riigiasutuste puhul. Ministeeriumi ametnikud ei pea kõik istuma Tallinna vanalinnas, nad võivad näiteks eurotaotlusi lahendada ka Mustjalas.