David Duke Juutide mõju poliitikas

David Duke
Juutide mõju poliitikas

USAs ei ole enam juudivaba valitsust. Praeguses valitsuses on juudid täieõiguslikud partnerid otsustamise kõigil tasanditel. Võimalik, et mõned juudi religioossete seaduste aspektid, mis puudutavad mõistet “juudivaba valitsus”, tuleks üle vaadata, sest USAle on need vananenud. (Iisraeli tähtsamast ajalehest “Maariv”.)1

Meenutades oma uurimust juutide mõjust USA parlamendis, hüppan ma viis aastat tagasi sündmuse juurde, mida nägin televiisorist 15. aprillil 1973. aastal. Senaator William Fulbright esines programmis “Ameerika nägu”,2 kus teatas Ameerika Lähis-Ida poliitika üle arutledes: “Iisrael kontrollib Ühendriikide Senatit.”
Alates 1960ndate aastate keskpaigast teadsin ma piisavalt palju prosionistlikust poliitikast, teadvustamaks endale praegu, et senaatori sõnad olid tõsi, kuid toona šokeeris mind asjaolu, et ta sellest nii avameelselt rääkis. Lõppude lõpuks oli see üks sensatsioonilisemaid avaldusi, mida kunagi keegi Ameerika senaator on teinud, koletu alltekstiga selgesõnaline kinnitus, et välismaine jõud kontrollis Ameerika seadusandlikku organit.
Fulbrighti avaldus sionistlikust kontrollist kadus paari päeva jooksul massiteabevahenditest nagu poleks seda kunagi olnudki. Ent senaator Fulbright, kes koduosariigis oli populaarne, keda meelsasti tagasi valiti Vietnami sõja aegsete patriootiliste ambitsioonide päevil, “sattus poliitilise turmtule alla”.
Järgmiste valimiste aegu tuli tal oma sõnu kibedalt kahetseda. Arkansasesse suunati hiigelsuur hulk juutide raha, et talle kaotust sepitseda. Arkansase ja osariigivälised juudid ühinesid, et toetada Iisraeli-meelset Dale Bumpersit. Juhtumi tegi huvitavaks asjaolu, et varem oli juutide enamik toetanud Fulbrighti, sest senaator oli valinud Vietnami sõja suhtes seisukoha, mida nad toetasid. Kõik juudid, alates niisugustest radikaalsetest kommunistidest nagu Jerry Robin ja Ebba Hoffman kuni The New York Timesi ja The Washington Posti mõjutake esindajateni, suhtusid sõjasse eitavalt.
Senaator Fulbright julges välja öelda, et nagu ei olnud meie tegelikes huvides Vietnami sõjas osalemine, nii ei olnud meie huvides ka sekkumine Lähis-Ida konflikti. Paradoks seisnes selles, et 1950ndate aastate algul pidasid paljud juudid Fulbrighti kangelaseks selle eest, et ta ainsana häält tõstis alalise uurimisosakonna rahastamise jätkamise vastu, mida juhtis Wisconsini osariigi senaator Joseph McCarthy.3 Juudid olid Fulbrightile väga tänulikud, kuid juutidele ei lugenud tema kunagine liberaalne poliitika midagi võrreldes asjaoluga, et ta ei olnud nõus vastuvaidlematu orjameelsusega koogutama Iisraeli ees. USA valitsuse Lähis-Ida poliitika kritiseerimine maksis Fulbrightile senaatorikoha.
Kui ma 1960ndate aastate lõpul uurisin juutide mõju massiteabevahenditele, sain ma ulatuslikke tõendeid nende koletislikust poliitilisest jõust. Ma avastasin, et mõju on “kahepäine”. Ilmselge on, et mõju tõttu massiteabevahenditele on neil hiigelsuur mõju valimistele ja ühiskondlikele sündmustele. Nad ei saa mitte üksi mõjutada inimeste poliitilisi seisukohti, propageerides mõnda kandidaati või küsimust, vaid neil on tähtis roll ka otsuste vastuvõtmisel, millised küsimused üldse arutluse alla tulevad. Juutide teine juurdepääsutee poliitikasse on palju sirgem. Neist on saanud kõige mõjukamad mängurid Ameerika finantseerimisprogrammis. Juutide toetus otsustab iga tõsiseltvõetava kandidaadi saatuse. Kandidaate, kes tõotavad suuremat orjameeldust, toetatakse, kusjuures toetusest jäävad ilma need, kes väljendavad väiksemat orjameelsust. Juudid autasustavad heldelt kandidaate, kes on nende poolel ja hävitavad poliitiliselt oma vastased.
1970ndatel aastatel ma lugesin James M. Perry artiklit ajakirjas Wall Street Journal, mille pealkirjaks oli “Ameerika juudid ja Jimmy Carter”. Perry kirjutas: “Juudid jagavad oma raha heldelt. Mister Siegel, juut, kes pikemat aega on töötanud Valges Majas demokraatide rahvusliku komitee poolt, arvutas välja, et ligi 80 protsenti hiigelsuurtest kingitustest, mida partei on aastast aastasse saanud, tulid juutidelt.”4 Teises rahastamiskampaaniat valgustavas artiklis väitis Wall Street Journal, et suurem osa demokraatliku partei rahast tuli juutidest annetajatelt. Pool vabariiklaste sõjafondi rahast oli ka juudi päritolu. Annetused poliitikutele on vajalikud nagu hapnik; need on vajalikud poliitiliseks eluks. Kas leidub keegi, kes arvab, et selle raha eest ei osteta mõju: kuna juudid ja juutide organiseeritud toetus on nii hädavajalikud, siis muutuvad ka juutidest nõunikud ja abiliselt eluliselt absoluutselt tähtsateks.
Varsti pärast Fulbrighti avaldust, kus ta teatas juutide kontrollist Senati üle, tunnistas USA kõrgeima aukraadiga ohvitser nelja tähe kindral George S. Brown siiralt Illinoisis D.W. Hertzogi ülikoolis kõneldes, et juudid kontrollivad Ameerika valitsust, massiteabevahendeid ja majandust:
“Iisrael pöördub meie poole, et saada varustust. Võib öelda, et meie ei saa sundida kongressi toetama seesugust programmi. Nad soovitavad meile, et kongressi pärast ei ole mõtet muretseda. Me võtame kongressiga asjaajamise enda kanda. Nemad on välismaalased, kuid võivad seda endale lubada. Me kõik teame, et nende omanduses on meie riigis pangad ja ajalehed. Vaadake siis, kuhu paigutatakse juutide raha.5 (Kindral George Scratchley Brown oli Staabiülemate Komitee esimees, suri 5. detsembril 1978.)
Eelpool juutide strateegiast rääkides, ma mainisin, et nad toetavad üksteist kuni jõuavad suurema osa formeeringute etteotsa, kuhu neid on kaasatud. See käib ka Ameerika valitsuse tegevuse kohta. Juutide mõjuvõim on sajandi lõpuks pidevalt aina kasvanud, alates president Wilsoni-aegsest Bernard Baruchi ja Louis Brandeisi “nõuniku” rollist kuni täieliku ülemvõimuni Rahvuslikus Julgeolekunõukogus Clintoni ajal.
Ma teadvustasin endale juutide mõjuvõimu 60ndate aastate keskel Johnsoni ja Nixoni valitsemise ajal. Johnsoni valitsemise ajal huvitas mind eriti Wilbur Cohen, kes Tervishoiu, Hariduse ja Heaolu Departemangu alamsekretäri ametikohal ajas rasside segunemise poliitikat, mis mulle näis Ameerika vältimatu katastroofina. Ma teadsin ka, et sionistide pooldaja Walt Rostov oli üks president Johnsoni peamisi rahvusvaheliste suhete konsultante. USA esindajaks ÜROs oli Arthur Goldberg.
Hoolimata Richard Nixoni oletatavatest antisemiitlikest vaadetest nagu see on selgunud Watergate loo salvestustest, kartis ta juutide mõjuvõimu ja oli meelsasti valmis neid lepitama. Ta tõi oma kaaskonda tippametikohtadele juutidest nõunikke ja ministrite kabineti liikmeid. Ta määras Henry Kissingeri riigisekretäriks ja James Schlessingeri kaitseministriks. Need olid kaks juhtivat ametikohta, mis määrasid kindlaks riigi positsiooni Iisraeli suhtes. Majanduse sfääris määras ta Herbert Steini Föderaalreservi Nõukogu esimeheks ja oma peamiseks majanduskonsultandiks. Justiitsministeeriumi esindajaks sai Laurence Silberman ja Leonard Garmenti Valgesse Majja presidendi juriidiliseks nõunikuks, kes tegeles kunstide ja inimõiguste küsimustega.
Sionistid hõivasid kõik toetuspunktid nagu nad seda tavaliselt ikka teevad, olles samal ajal ka vastaspartei siseelus võtmepositsioonidel. Hubert Humprey lähimaks nõunikuks oli E. F. Berman, lisaks olid üksteist tema tähtsamat abi juudid.6 George Stanley McGoverni tähtsamaks nõunikuks oli Frank Mankowitz.
Pärast Nixoni erruminekut jättis Gerald Ford Henry Kissingeri oma kohale ja määras Stalini poolehoidja Edward Levi justiitsministriks, aga Elon Grinspani peamiseks majandusnõunikuks. Jimmy Carter jätkas ametikohtade ebaproportsionaalset täitmist juutidega ja määras Harold Browni kaitseministriks, lülitades nii Rahvuslikku Julgeolekunõukokku “Väljavalitute” sõjaväe. Reagan ja Bush andsid oma panuse pealetungi edendamisse, määrates aina uusi juute ameikohtadele bürokraatlikus aparaadis, ja alati jäid rahvusvaheliste suhete ning majanduse valdkonna võtmekohtade enamik juutidele. Alates XX sajandi algusest on juutide mõjuvõim aina kasvanud, kuni saavutas praeguse ulatuse. Sedamööda, kuidas nende positsioon tugevnes, pidasid juutide kontrolli all olevad massiteabevahendid vajalikuks seda mõjuvõimu aina rohkem eitada. Eliidi ringkonnas nad isegi kiitlevad sellega justkui veendumaks, et mitte ükski mittejuut ei söanda seda fakti kahtluse alla seada.
2. septembril 1994. aastal avaldas Iisraeli tähtsaim ajaleht Maariv loo pealkirjaga “Juut, kes valitses Clintoni asemel”, kus kiideldi juutide üleolekuga Clintoni kabinetis ja nõunike hulgas. Artiklis tsiteeritakse Washingtoni mõjukat rabi, kes tõestas, et USA valitsus ei ole enam juudivaba. Seda tsitaati tasub korrata:
“USAs ei ole enam juudivaba valitsust. Praeguses valitsuses on juudid täieõiguslikud partnerid otsustamise kõigil tasanditel. Võimalik, et mõned juudi religioossete seaduste aspektid, mis puudutavad mõistet “juudivaba valitsus”, tuleks üle vaadata, sest USAle on need vananenud.”7
Artikkel kiitleb juutide täieliku ülemvõimuga juhtimises ja kirjeldab presidendi lähikonna paljusid tippametnikke kui ägedaid sioniste, kelle peale Iisrael alati võib loota.
Rahvuslikus Julgeolekunõukogus on üheteistkümnest tippametnikust seitse juudid. Clinton määras nad nimme Ameerika julgeoleku ja rahvusvaheliste suhete kõige keerulisematesse lõikudesse: Samuel R. “Sandy” Berger – nõunik nõukogu esimehe kohustes; Martin S. Indyk – tulevane oletatav saadik Iisraelis ning Lähis-Ida ja Kesk-Aasia küsimuste peadirektor; Dan Schifter – peadirektor ja presidendi nõunik, kes tegeleb Lääne-Euroopa küsimustega; Don Steinberg – peadirektor ja presidendi nõunik, kes tegeleb Aafrika küsimustega; Richard E. Feinberg – peadirektor ja presidendi nõunik, kes tegeleb Ladina-Ameerika küsimustega; Stanley Ross – peadirektor ja presidendi nõunik, kes tegeleb Aasia küsimustega.
Olukord pole sugugi parem ka presidendi administratsioonis, kus on ka palju raevukaid sioniste: uus justiitsminister Abner Mikve; presidendi ajaplaani ja programmide koostaja Ricky Seidman; presidendi abi personaliküsimustes Phil Leida; majandusnõunik Robert Rubin; meediašeff David Heiser; personalidirektor Alice Rubin; Ely Segall on vabatahtlike eesotsas; Ira Mezina juhib tervishoiuprogrammi. Kaks ministrite kabineti liiget on juudid: tööminister Robert Reich ja väliskaubandussuhete minister Micky Cantor. Nad juhivad suurt hulka juutidest ametnikke Riigidepartemangus, keda omakorda juhib Lähis-Ida rahukorpuse šeff Dennis Ross. Selles nimekirjas on hulgaliselt aseministreid ja veelgi rohkem personali küsimustega tegelevaid abisid.1
Avinoam Bar-Yosef alustab artiklit ägedate sionistide loeteluga, kes iga päev puutuvad kokku USA presidendile määratud äärmiselt salajase informatsiooniga. Imelik küll, miks Iisraeli spioon Jonathan Pollard istub föderaalvanglas, samal ajal kui Iisraeli ägedatel pooldajatel nagu Sandy Berger on iga päev juurdepääs Ameerika kõige salajasemale teabele.
Isegi tol ajal, kui ma õppisin veel kolledžis, oli paljudele inimestele ilmselge, et juutide kuluaaripoliitikal on hiigelsuur mõju Kapitooliumis ja Valges Majas. Poliitikute sõnad ja tegevus on tõeliselt kahestunud. Vaatamata asjaolule, et Nixon balloteeris kui konservatiiv, kelle programmi üheks võtmeküsimuseks oli võidu saavutamine Vietnamis, hakkas tema administratsioon otsima rahukokkuleppe võimalust. Tema juudist riigisekretär aitas koostada Pariisi rahulepingu teksti, mis tõi kaasa Vietkongi vältimatu võidu ja häbiväärse rahu, mis muutis sadade tuhandete Ameerika sõdurite hukkumise mõttetuks. Huvitav on fakt, et suur osa inimestest, kes nutavad Vietkongi sõdurite napalmiga pommitamise pärast, olid Iisraeli “kiskjad”, kes kiitsid heaks sama relva kasutamise Palestiina põgenike laagrites naiste ja laste vastu.
Iisraeli ajaleht teatab ka, et juutide mõjuvõim on laienenud nii vabariiklastele kui ka demokraatidele.
Muuseas, kuigi juutide mõjuvõim praeguses demokraatide valitsuses on ülisuur, püüdlevad paljud ägedad sionistid võtmetähtsusega ametikohtadele Vabariiklikus parteis.
Juutide mõju Washingtonis teenib sionistide huve: niisugune on Iisraeli-meelne poliitika. Selles valdkonnas on Iisraelil võtmepositsioon: presidendi peamised nõunikud julgeoleku küsimustes nagu Sandy Berger ja Leon Perth on ägedad sionistid. Kaitseministri koha on hõivanud William Cohen, aga riigisekretäriks on Madeleine Albright. Kui USA asus Palestiina ja Iisraeli rahuläbirääkimiste vahemehe positsioonile, siis sai peamiseks vahekohtunikus Dennis Ross, keda nad kutsuvad “soojaks” juudiks. Pole siis imestada, et palestiinlsed tundsid end lollitatuina, kui konflikti vahekohtunikeks said samasugused ägedad sionistid nagu seda olid ka Iisraeli esindajad. Sihuke silmakirjalikkus kestab tänapäevani.
The Salong Reportis kirjutas Washingtorni reporter Jonathan Broder (Jerusalem Reporti kirjasaatja) 17. veebruaril 1997. aastal järgmist:
“Washington: pärast seda, kui avastati Madeleine Albrighti juudi päritolu, põrkas USA uus riigisekretär kokku järgmise probleemiga: peaaegu kõik kandidaadid Riigidepartemangu peamistele juhtivatele kohtadele olid juudi mehed.
Paljud rahvusvahelise poliitika eksperdid märkasid asjaloos peent irooniat: “See eeldab, et me oleme oma riigis maha käinud pika tee nendest päevadest alates, kui rahvusvaheline teenistus oli reserveeritud juba vägagi “krõbedale eliidile,” ütles Rahvusliku Julgeolekunõukogu endine Lähis-Ida küsimuste nõunik Richard Hass, kes praegu juhatab rahvusvahelise poliitika kursust Brookliny Instituudis.”8
Balkani visiidi ajal süüdistas Madeleine Albright Horvaatiat ebamoraalsuses keeldumise eest vastu võtta põgenikke. Ent Iisraeli poliitika kohta, kes juba aastakümneid keeldub Palestiina põgenikke vastu võtmast, Albright niisuguseid märkusi ei tee.
Hästi on teada, et mõjuvõim majanduses on järgmiseks tähtsaks komponendiks pärast otsest administratiivset juhtimist teel võimu saavutamisele. Juutide võim meie riigi majandusprotsessides on praktiliselt monopoolne.
Aeg-ajalt on paljud ametiisikud nendel ametipostidel vahetunud, kuid selle loo kirjutamise ajal president Clintoni valitsemise all on juudid hõivanud kõik enammõjukad ametikohad majanduses. Kõige mõjukamaks ametikohaks on Föderaalreservi Direktorite Nõukogu esimehe koht. Huvitav on märkida, et sellele ametikohale määratud Allan Grinspan jääb oma kohale nii demokraatide kui ka vabariiklaste valitsemise ajal.
· Föderaalse Reservfondi Direktorite Nõukogu esimees – Allan Grinspan, tema asetäitja Allan Blinder.
· Rahandusminister – Robet Rubin, tema asetäitja David A. Lipton.
· Nõunik rahvusliku majanduse küsimustes – Laura Tyson, tema uus asetäitja Jeanne Sperling.
· Majanduskonsultantide Nõukogu esimees – Janet Yellen, siis Joseph Stiglitz.
· Kaubandusvolinik – Charlene Barshefsky.
Juudid on hõivanud need ametikohad ja palju teisi, sealhulgas on tööministri ametikohal Robert Reich, ametikoht, millel on ärielule suur mõju. Isegi pöllumajandusminister Dan Glikman, kes iialgi pole tegelenud põllumajandusega, on juut. Te võite kõigile vastu vaielda, kes väidavad, et põllumajanduspoliitikal ei ole hiigelsuurt mõju turule ja tarbekaupade kaubavahetusele teiste riikidega. Robert Kessler on Toidukaupade ja Medikamentide administratsiooni juhi kohal – see on majanduse seisukohalt tähtsuselt teine koht riigis.
Kas ameeriklased on tõepoolest nii naiivsed, uskumaks, et need etniliste tunnuste alusel ühinenud inimesed, kes käsutavad hiigelsuuri varandusi, ei jaga teavet oma usukaaslastega või ei kasuta seda isiklikuks hüvanguks. Juutide majandusstrateegiale pühendatud osas ja järgmises peatükis antisemitismi päritolust ma kirjutan, et mis tahes informatsioon valitsuse poliitikast või siis juurdepääs valitsuse muule majandussfääri puudutavale teabele maksab miljoneid dollareid. Kui ma nimetatud faktid avastasin, küsisin ma endalt: kas siis tõepoolest neil juudi vürstidel ei ole võimalik oma huvisid edendada? Kas siis mõistus tõepoolest ei ütle, et nad järgivad oma eesmärke ja samal ajal edendavad Ameerikas Iisraeli-meelse poliitika huvisid.
Juutide huvid lähevad palju kaugemale Iisraelist ja majanduspoliitikast. USA presidendi nõunikud mõjutavad kõiki Ameerika elu aspekte alates heategevusest kuni maksudeni ja immigratsioonist kuni kuritegevuseni. Vaatame nende mõjuvõimu kas või föderaalkohtunike määramisel. Ainult minu piirkonna föderaalkohtus Louisianas, kus elab suhteliselt vähe juute, on kolmandik ametisolevatest föderaalkohtunikest juudid. USA Ülemkohtus on käesoleval ajal kaks juudist ja seitse mittejuudist kohtunikku. Tavaliselt võtavad juudid päevakorda spetsiifilised küsimused, arutades inimõiguste, immigratsiooni, feminismi, homoseksuaalsuse, religiooni, kunsti ja relvade kontrolli küsimusi. Nad jätkavad suure mõjuvõimuga võtmepositsioonide hõivamist, kus kujundatakse riigi poliitikat nendes ja teistes küsimustes.
Mitte üksi peamine, vaid ka teised Clintoni nõunikud on juudid. Asepresident Al Gore staapi juhib juut Ron Klein. Niisiis võiks teha kokkuvõtte, et juudid jäävad võimu juurde isegi siis, kui president sureb või tagandatakse ametist. Ehk kõige karjuvamaks juutide erilise koha näiteks on fakt, et Clinton moodustas Juutide Kogukonna Eriesindaja ametikoha.
Ametikoht, mille hõivas Jay Footlik, on unikaalne, sest ei ole olemas teiste etniliste, rassiliste või religioossete gruppide esindajate ametikohta. Ei ole olemas ei iirlaste, sakslaste, itaallaste või siis kas või kristlaste eriesindajaid. See-eest moodustati niisugune ametikoht väljavalitutele, kes demonstreerivad oma uskumatut jõudu. Seda mõistab hästi ka iga USA president.
Tõin eelpool ära mõnigate võtmetähtsusega ametikohtade hõivanute nimekirja. Ent see nimekiri ei peegelda siiski veel nende täielikku mõjuvõimu. Kes teab, kui palju Madeleine Albrighti sarnaseid juutidest bürokraate, kes on end maskeerinud mittejuutideks, kuni pole hõivanud kõrge positsiooni, meil veel järge ootab võimu juurde. Ajaleht Spotlight, doktor Edward R. Field oma raamatus “Viimaks ometi tõde” ja mina teatasime Madeleine Albrbrighti juudi päritolust kaks aastat varem, kui ta ise, nii ta väidab, sellest teadlikuks sai.

Ülevaade võtmetähtsusega positsioonidest, mis juudid on hõivanud

Riigisekretär Madeleine Korbel Albright
(sünd. Marie Jana Korbelová, Prahas)
Rahandusminister Robert E. Rubin
Kaitseminister William S. Cohen
CIA direktor George Tennet
Rahvusliku Julgeolekunõukogu esimees Samuel R. Berger
Põllumanandusminister Daniel Robert Glickman
Föderaalse Reservsüsteemi esimees Allan Grinspan
Tervishoiuminister Sandra J. Kristoff
“Ameerika Hääle” direktor Evelyn Lieberman
Aseminister Euroopa asjus Charlene Barshefsky
Rahvusliku Majandusnõukogu esimees Jeanne Sperling
Rahvusliku Terviseameti direktor Ira C. Magaziner
Riigisekretäri asetäitja Peter Tarnoff
Riigisekretäri abi Kongressis Wendy R. Sherman
Majandusnõukogu liige Alice M. Rivlin
Majandusnõukogu liige Janet Ellen
Presidendi nõunik Rahm Emmanuel
Presidendi administratsiooni nõunik Duke Cucnik
Rahvusliku Julgeolekunõukogu liige James B. Steinberg
RJN kõnede kirjutamise keskuse direktor Anthony Blinken
Narkovastase võitluse osakonna direktor Robert Weiner
Sidespetsialist Juudi Kogukonnaga Jay Footlik
Presidendi personalidirektor Robert Nash
Peaprokurör presidendi juures Jane Sherburn
RJN Aasia regiooni ekspert Marc Penn
Presidendi erinõunik Joseph Eller
Nõunik rahvusliku tervishoiu küsimustes Tom Epstein
Rahvusliku Julgeolekunõukogu liige Judith Feder
Veteranideministri asetäitja Richard Feinberg
Toiduainete ja Medikamentide ameti
esindaja Hershel W. Gober
Valge Maja Nõukogu liige Steven Kessler
Haridusministri asetäitja Ron Klein
Pressikonverentside direktor Margaret Hamburg
Rahvusliku Poliitilikaameti direktor Karen Adler
Rahvusliku Julgeolekunõukogu liige Samuel Lewis
Rahukorpuse direktor Dan Schifter
Rahukorpuse staabiülema asetäitja Ely Segall
Tööstuse ja eelarve direktori asetäitja Jack Lew
Riigisekretäri abi avalike suhete alal James P. Rubin
Rahandusministri asetäitja David A. Lipton
Presidendi administratsiooni nõunik Lanny P. Beer
Esindaja NATO juures Richard Holbrook
Sotsiaalkindlustuse osakonna direktor Kenaph Eiffel
Valge Maja Nõukogu esindaja Joel Klein
Presidendi abikaasa erinõunik Cindy Blumenthal
Toiduainete ja Medikamentide
Ameti direktor David Kessler
Justiitsministri asetäitja Sef Walkman
Eriesindaja Lähis-Idas Dennis Ross
Advokaat FBI juures Howard Shapiro
Valge Maja erinõunik Lanny Davis
Juhtimise ja eelarve sekretär Sally Katzen
FBI direktor võrdõiguslikkuse küsimuses Cathlyn Koch
Staabiülemate Komitee esimehe asetäitja John Podesta
Föderaalse Reservsüsteemi aseesimees Alan Blinder
Majandusnõukogu peanõunik Janet Ellen

Üks Clintoni administratsiooni paljudest nõrkadest kohtadest oli Lincolni magamistoa kasutamine Valges Majas kampaanias osalenute kupeldamiseks. Ajaleht Jewish Week kirjutab uhkusega:
“Nimekirjas domineerisid ilmselgelt semiidid,” ütles John Hopkinsi ülikooli politoloog Benjamin Ginsberg. Vähemalt pool Valge Maja külalistest olid juudid, alates Demokraatide Rahvusliku Komitee esimehest, kunagisest Iisraeli-meelsete kuluaaripoliitikute presidendist Stephen Grossmanist ja lõpetades superstaar Barbara Streisandiga.
See andis rahakogumisele Demokraatliku partei heaks erilise iseloomu, lisas Ginsberg.”9
Juutidel on suur mõjuvõim mitte üksi valitsuses ja diplomaatilises korpuses, vaid lobitöö organisatsioonides, mis kõige enam mõjutavad parlamenti. Kapitooliumi kolm tähsamat lobitöö organisatsiooni, mis dikteerivad välispoliitikat, on Iisraeli-meelsed. Samuti on neil suur mõjuvõim mitmesugustes asutustes ja organisatsioonides, mis omakorda mõjutavad poliitikuid ja valitsust. Siia kuuluvad niisugused ühendused nagu Ameerika Kodanikevabaduse Liiga, Ameerika Meedikute Assotsiatsioon jne. Loomulikult on neil hiigelsuur mõjuvõim ajakirjandusele (Washington Post – Katharina (Meyer) Graham ja New York Times – Arthur O. Sulzberger), aga ka televisioonile. Enesestmõistetavalt on juutide võimu all olevad massiteabevahendid valitsuse kõige võimsam lobitöö vahend maailmas.
Juutide mõju valitsuses ja massiteabevahendites on sedavõrd suur, et nad arvavad end võitmatuteks. President Clintoni teiseks ametiajaks valimiste eel avaldas Jewish Week 24. jaanuaril 1997. aastal artikli Juudi Kogukonna Keskuse kokkutulekust Washingtonis:
“Juudi liidrid ei hakka avalikult pühitsema oma võimu kehtestamist poliitikas. Nad tunnevad muret, et edu avalikustamine üksnes suurendab antisemiitlikku liikumist. Juudid tunnevad end juba turvaliselt senimaani kogutud võimsusest. Poliitilises mõttes oleme me tualetist välja pääsenud, aga praegu tunneme end piisavalt mugavalt tänu oma saavutustele.
… juudi kogukond on saavutanud oma kriitilise massi poliitikas, mis garanteerib neile, et suur osa Clintoni valitsemise ajal saavutatust jääb püsima, hoolimata sellest, kes asub Valgesse Majja elama.”
Ükskõik, kellest saab Valge Maja peremees, nende hiigelsuur mõjuvõim jääb alles, just nii nad kiitlevad. Või peavad nad enesestmõistetavaks, et mitte keegi ei tee isegi katset saada presidendiks valitud ilma nendega koos töötamata. Kui niisuguse avalduse oleks teinud mittejuut, oleks teda kindlasti arvatud antisemiitide hulka.
Arvatavasti määratleb kõige täpsemini Ameerika valitsuse olemuse, mida osa kodanikke kutsub “Sionistlikuks Okupatsioonivalitsuseks”, juutide esindajate olemasolu diplomaatilises korpuses. Kui nüüd valitsus tõepoolest on “Sionistlik Okupatsioonivalitsus”, siis on loomulik, et valitsuse peamised esindajad välisriikides kajastavad seda fakti. Järgnevalt toon ära saadikute-juutide kauni nimekirja (aastal 1997), kuhu pole võetud arvukaid juudi bürokraate ja juute, kes töötavad saatkondades madalamatel ametikohtadel.
Ameerika saadikud kolmes naaberriigis Kanadas, Mehhikos ja Kuubal on juudid. Kanadas on saadikuks Gordon Griffin, Mehhikos Jeffrey Davidov, “USA diplomaatilisi huve Kuubal kaitseb” diplomaat Michael G. Kozak. Lähis-Idas on Aeerika saadikuteks juudid Iisraelis ja Egiotuses.
Juutide monopol diplomaatias avaldab muljet ka Euroopas. Euroopa kahes suuremas riigis Prantsusmaal ja Saksamaal on saadikuteks juudid: Felix Rohatyn Pariisis ja John K. Kornblum Berliinis. See ei ole siiski kõik. Sellesse nimekirja mahuvad veel Belgia, Taani, Norra, Rootsi, Poola, Ungari, Rumeenia, Valgevene ja Šveits. Edgar Bronfmani juhitud Ülemaailne Juutide Kongress santažeeris edukalt Šveitsi holokausti pangaarvete asjus. Ameerika saadik Madeleine Kunin aitas Bronfmani. New York Times kirjutab 4. oktoobril 1997. aastal, et “ta avaldab Šveitsi valitsusele pidevat survet, et antisemitismi ohvritele antaks pidevat materiaalset abi”.

Saadikud Põhja-Ameerikas
Mehhiko Jeffrey Davidov
Kanada Gordon Griffin
Kuuba diplomaat Michael G. Kozak

Saadikud Euroopas
Prantsusmaa Felix Rohatyn
Belgia John K. Kornblum
Saksamaa Allan J. Blinkin
Taani Edward R. Olson
Norra David B. Hermelin
Rootsi Thomas L. Sibert
Šveits Madeleine M. Kunin
Poola Daniel Fried
Ungari Donald M. Blinken
Rumeenia Alfred H. Moses
Valgevene Kenneth S. Yalowitz

Teistes riikides
Türgi Mark Grossman
Egiptus Daniel K. Kurtzer
Iisrael Martin Indyk
India Frank G. Wisner
Uus-Meremaa Jose H. Biman
Maroko Mark Ginsberg
LAV James A. Joseph
Singapur Timothy A. Cobra
Brasiilia Melvyn Levitsky


Saadik – kelle saadik?

Juudid, olles USA presidendi juhtivad nõunikud, toetavad oma rahvuskaaslasi, abistades neid kõigil võimutasanditel.Nad on hõivanud enamiku ametikohtadest kõigil sotsiaalsetel tasanditel. Aga nende domineeriv seisund ametiühingutes on lihtsalt irvitamine, sest mitte ükski teine etniline grupp ei ole hõivatud füüsilisest tööst nii vähe kui juudid. Nende liidriroll selles valdkonnas selgitab fakti, et ametiühingute administratsioon on oma liikmed reetnud, toetades kasutuid programme ja kulutamata jõudu, et lahendada küsimusi, mis puudutavad vabakaubandust ja immigratsiooni. Kohe, kui mõni juut on saanud kõrgele kohale, valivad nad elluviimiseks poliitika, mis ei lähe vastuollu juudi kogukonna huvidega. Minu valimiseelse kampaania ajal USA senatisse ja Louisiana kuberneriks kasutasid juudi ametnikud, alates kindlustuskompaniidest ja turismibüroodest, oma mõju poliitilises võitluses minu vastu.
Juutide poliitiline taktika, mida kasutatakse siseriiklikul tasandil, leiab oma väljenduse ka rahvusvahelisel tasandil. USA valitsuses võtmepositsioonidel olevad juudid kasutavad oma mõjuvõimu välisriikide valitsusi santažeerides, et toetada Iisraeli. Finantsvõimsust, kaubandusseadusi ja USA kogu ülejäänud poliitikat kasutavad juudid kas piitsa või präänikuna, et toetada Iisraeli positsioone maailmas. Maksukogumiste kaudu ostavad sionistid ära Iisraeli vaenlasi nagu Egiptus ja Jordaania. Juutide mõju massiteabevahenditele ja valitsusele tõukas USAd alustama sõjategevust niisuguste Iisraeli vaenlaste vastu nagu Saddam Hussein ja Muammar Kadafi. Ameerika ja tema hiigelsuur jõud on saanud suurepäraseks kilbiks Iisraelile ja juutidele kogu maailmas.
Šveitsi ja ja Edgar Bronfmani juhitud Ülemaailmse Juutide Kongressi vaidluse ajal kasutasid USA sionistid meie valitsust ära, et viimase kasuks välja pressida 1,2 miljardit dollarit, ähvardades keeldumise puhul tõkestada Šveitsi Panga tegevuse Ühendriikides.10 Isegi linna omavalitsus kasutati väljapressimiseks ära, ja loomulikult sai New York kui panganduskeskus näidata šveitslastele karmi nägu, kui nad keelduvad juutide nõudmisi rahuldamast.
Alustanud eelmist juttu juutide domineerimisest massiteabevahendites, esitasin endale küsimuse: “Mis oleks juhtunud, kui iraaklased, kes toetasid Saddam Husseini, oleksid kontrollinud Ameerika massiteabevahendeid?” Ameerilased oleksid kohe märganud reaalset ohtu meie vabadustele ja rahvuslikele huvidele. Kujutame endale ette, et samadel iraaklastel, kes olid ustavad Saddamile, oleks Washingtonis olnud kõige võimsam lobitöö ja nad oleksid olnud presidendi tähtsamad julgeolekunõunikud ning praktiliselt kontrollinud kogu USA majanduspoliitikat. Mitte ükski ameeriklane poleks seda talunud. Kas siis olukord tõepoolest muutub nii kardinaalselt, kui niisugustel positsioonidel ei ole iraaklased, vaid sionistid-fanaatikud, keda on kasvatatud katekismuse vaimus, et juutide üleoleku eitamine tähendab juudivastasust, ja kes on truud maailma kõige rassistlikumale rahvusele?
Vähesed ameeriklased esitavad endale niisuguseid küsimusi. Ent vaikimine on mõistetav, kui ameeriklased märkavad suguharu, kes otsustab, milliseid küsimusi tuleb esitada ja milliseid fakte tuleb ameeriklastele teatada. See on mõistetav ka siis, kui pöörata tähelepanu reaalses elus ettetulevatele näidetele, kus poliitikud rääkisid tõtt juutide ülemvõimust ja jõust. Mehed nagu William Fulbright, senaator Charles Percy, esindajatekoja liige Paul Findley ja mina maksime kõrget hinda oma aususe eest. Kongresmen Findley kirjutas suurepärase raamatu, kus ta kirjeldas uskumatut hirmutamistaktikat ja surveavaldusi neile, kes Iisraeli lobi vastu mässu tõstsid. “Nad julgesid suu lahti teha.”11
Võimalik, et juutidel on õigus mõjutada Ameerika valitsust ja selle poliitikat. Siiski on meil, suuremal osal ameeriklastest, õigus nõuda, et meie parlament oleks meie oma, mitte nende oma. Meie poliitiliste õiguste hulgas on tähtsaim õigus omavalitsusele. Valitsuse poliitikat, mis läheb vastuollu oma rahva enamiku huvidega väikesearvulise vähemuse kasuks, nimetatakse türanniaks. Pärast seda, kui mõned mu sõbrad patriootilisest liikumisest võtsid kasutusele eelpool mainitud termini Sionistlik Okupatsioonivalitsus või SOV, arvasin ma, et see on veidi liialdatud, kuid pärast pikki mõtisklusi ja selle küsimuse uurimist ma teadvustasin endale, et termin kirjeldab kõige kohasemalt Washingtoni välis- ja sisepoliitika kurba seisu.

Märkused

1. Avinoam Bar-Yosef, “The Jews Who Run Clinton’s Court”, Maariv, 2. september 1994.
2. William Fulbright, “Face the Nation”, CBS, New York, 15. aprill 1973.
3. William F. Buckley, “McCarthy and His Enemies; The Record and Its Meaning”, New Rochelle, New York, Arlington House, 1970.
4. Wall Street Journal, “American Jews and Jimmy Carter, 2. märts 1978, lk 18.
5. Michael Getler, “Pentagon Chief Suggests Israel Lobby Has Too Much Influence”, Los Angeles Times, 1974.
6. San Francisco Chronicle, 23. november 1968, lk 9.
7. Avinoam Bar-Yosef, “The Jews Who Run Clinton’s Court”, Maariv, 2. september 1994.
8. Jonathan Broder, The Salon Report, 17. veebruar 1997.
9. Jewish Week, 3. märts 1997.
10. The Times-Picayune, “Swiss Banks, Holocaust survivors settle war claims”, 13. august 1998, lk A-13.
11. Paul Findley, “The Dare to Speak Out: People and Institutions Confront Israel’s Lobby”, Chicago, Illinois: Lawrence Hill Books, 1989.