Teater NO99 tegi etenduse.Kuid tundub, et kõik on asjata.

Lõik Tiit Madissoni tekstist:
Teater NO99 tegi etenduse, kus paljastas meie parteide omakasupüüdliku tegevuse, tegi n-ö puust ette ja värvis punaseks.

Kuid tundub, et kõik on asjata. See nn tavaline riigikodanik, keda siin kutsun poolilkuvalt uhkeks ja hääks eestlaseks, ei näi arugi saavat, mis ümberringi toimub. Kui saabki, ei lähe talle peale isikliku heaolu midagi korda. Just ükskõiksus valitsevate olude suhtes ja õiglustunde totaalne puudumine on põhiliseks põhjuseks, miks Eesti on moraalses ja eetilises kriisis, mis ohustab kogu ühiskonna hukutada. Eesti praegune olukord sarnaneb üllatavalt Brezhnevi aegse punaimpeeriumiga, mis mädanes nii seest kui väljast. Vähesed tahavad seda tunnistada, kuid oleme jõudnud allakäigutrepile, mis viib kuristikku.

Jääbki arvata, et juba 1990-ndate keskpaigas, kui valitsejad suutsid enda mõju alla saada peavoolu meedia ja algas massiline ajupesu, on eestlasest suudetud luua orwellilik zombistatud orjakari, kes hoolib vaid ostlemisest, lõbust ja isiklikust heaolust. Kel puuduvad igasugused põhimõtted ja isegi elementaarne arusaamine, kuidas riik peaks toimima. See, et igal kodanikul lasub vastutus oma riigi eest. Ime siis, et meie poliitiline ladvik teeb, mis tahab, kuna puudub vaba meedia, mis valitsejaid vaos hoiaks. Enamik mainstream-meedia tarbijaist on aga kõigega rahul ja usub, mida neile sisendatakse. Isegi igasugust protesteerimist või elementaarse õigluse nõudmist peetakse ühiskonnas riigivastasuseks.

Väärikusest hooliva kodanikkonnaga riikides pekstaks taoline kamp, nagu meil Toompeal pesitseb, ammu laiali, sest sõltumatu ajakirjandus (”neljas võim”) hoiab riiki juhtivatel poliitikutel hoolega silma peal. Vabas ühiskonnas oleks Andrus Ansipi juhitud trupp ammu ajakirjanduse poolt auklikuks lastud, kuid meil reklaamib meedia valitsejaid, sest peamised ajakirjandusväljaanded on otseselt seotud valitsevate parteidega. Ei jäägi muud üle, kui tunnistada, et juudimiljardär Milton Friedmani ülilibaraalse majanduspoliitilise mudeli üle võtnud laarid, ilvesed, kallased ja ülejäänud liberaalitsevad „parempoolsed” on hästi hakkama saanud, Mart Laarist on Kesknädala väitel saanud kõige jõukam poliitik. Pikas orjapõlves ja väga lühikese riikluse traditsiooniga rahvast, kelle eliit hävitati nõukogude rezhiimi poolt, on sujuvalt suudetud luua kaasaegne orjakari – homo estonicus. Kellel puudub elementaarne poliitiline mõtlemisvõime, solidaarsustunne, tundmatud on sellised mõisted nagu kodanikutunne või -väärikus. Kelle usutempleiks on kaubanduskeskused ja usuks raha.
jne.