http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/article.php?id=32676499&com=1&s=1&no=60
Heli, 24.08.2010 02:33
Olen nelja täiskasvanud lapse ema. Kuigi tollal, kui minu lapsed sündisid, oli kodusünnitus täiesti mõeldamatu luksus, olen kodusünnituse pooldaja juhul kui
1)rasedusaegsed uuringud kinnitavad, et kõik ema ja lapsega on korras
2)sünnitajale on tagatud abi ämmaemanda näol, kes tuleb koju ning ootamatute komplikatsioonide puhul on võimalus transportida sünnitaja haiglasse
Kodus on naine rahulikum ja seetõttu on sünnitegevus valutum, lapse närvisüsteemile mõjub see ainult hästi.
Vaktsineerimisest: kahe esimese lapsega tegin kõik nii nagu arstid ütlesid - öeldi, et tuleb vaktsineerida, said vaktsineeritud. Kolmanda lapse sünni eel juhtus meie suguvõsas õudust tekitav lugu: 10 kuune täiesti terve laps suri peale vaktsineerimist. Kui ütlesin lastearstile, miks ma ei julge oma kolmandat last vaktsineerida lasta ja põhjendasin seda, suhtus ta asjusse mõistvalt ega teinud sellest mingit probleemi, et ta vaktsineerimata jääb.
Paraku kooliealise lapse vanemal ei ole eriti võimalik vaktsineerimistes vist kaasa rääkida, sest vanemalt ei küsita, kas ta laseb oma last vaktsineerida või mitte. Mina vanemana sain reeglina teada vaktsineerimisest alles siis, kui see oli juba kooliarsti poolt läbi viidud. Ühel korral oli seepeale põhjust muretseda ka, sest vaktsineeritud oli nohus ja köhas last, seega kedagi ei huvitanud, et tegelikult tohib vaktsineerida ainult tervet inimest.
Homöopaatiast ja muist ravimeist: oli aeg, mil iga viirushaiguse raviks kirjutati antibiootikume. Selle tulemusena on ühel mul lastest ravimikahjustus. Eluaegne muuseas. Sellest peale, kui mu pojale see diagnoos pandi, otsustasin taimeravi kasuks, apteegiravimite (valuvaigisti) poole pöördusin paaril korral siis, kui hambavalu juhtus last tabama vastu ööd. Sellest ajast alates on mu lapsed olnud hea tervisega, nii et arsti juurde on vaja minna ainult siis, kui kuskil mingil põhjusel tõendit nõutakse.
Koduõppest: oleks ma teadnud, kui palju kurjust on koolides, oleksin oma lapsed vähemalt neli esimest kooliaastat kodus õpetanud. Meie koolisüsteem on lapsevaenulik ja laste psüühikat muserdav. Laps ei ole koolis isiksus vaid ühik.
Kokkuvõtteks: olin noorena kuulekas arstidele ja üldlevinud arusaamadele. Elu on mind õpetanud, et esiemade teadmised ja võtted ei ole soolapuhumine ega "metsapoole olek", vaid kõige elutervem suhtumine, mis aitab lastel püsida terve ja elurõõmus ning kasvatab neist aktiivsed ja kaaslastest hoolivad inimesed.
Soovin kõigile mõistmist ja hingerahu.
No comments:
Post a Comment