http://www.epl.ee/artikkel/464741
ARTUR TALVIK: Lubage torkida püha lehma
267 arvamust
Mind kutsuti Minu Eesti inspiratsioonikonverentsile, mis oli mõeldud ilmselt kogukondade aktivistidele 1. mai mõttetalgutest suurema osavõtu saavutamiseks.
Artur Talvik filmiprodutsent 08. aprill 2009 00:00
Sain inspiratsiooni selle artikli kirjutamiseks. Küll aga ei saanud ma inspiratsiooni oma kogukonna kaasamiseks talguüritusele.
Umbes kümme aastat tagasi käis minus krõks ja suvemaja planeerimise käigus esitasin endale küsimuse: miks ma ei võiks maal elada ka talvel? Nüüd elangi vähemalt kaks kolmandikku aastast maal. Mulle tundub, et tegelik kodanikuühiskond toimib just maal. Nii koondasime meiegi küla aktiivsema rahva ja hakkasime otsast külale olulisi asju ära tegema.
Mu üllatus oli suur, kui seda aktiivsust kohe maha ei tambitud ja suur osa väiksest kogukonnast tuli meie mõtetega kaasa. Küla vabanes letargiast. Asjad hakkasid liikuma. Muu hulgas korraldame igal kevadel küla-koosoleku. Meie oma mõttetalgud.
Nende külakoosolekute tulemusel on ümbruskonnas palju ära tehtud. Mõned algatused on kahjuks ka riigi tasandil toppama jäänud. Suuremate ideede elluviimiseks on vaja suuremat jõudu.
Nüüd sain kutse Minu Eesti inspiratsioonikonverentsile (Minu Eesti mõttetalgud on kodanikuliikumine, mille eesmärk on tuua mõttetalgutele 100 000 inimest. Liikumise 260 osalejaga inspiratsioonikonverents toimus 1. aprillil – toim). Põlesin lootuses näha uue jõu tekkimist, sellise, mis vabastaks letargiast terve Eesti. Aga õhin kustub kiiresti ja asendub segaduses olija kõhklevate küsimustega. Kuhu ma olen sattunud? Kas see on mõne uuskiriku koguduse koosviibimine? Tõepoolest – enamik inimesi on õnnelikud (ja see on tore), aga silmis särab õnne kõr-val ka soov püha lehma mitte kritiseerida.
Oled kojavanem või talgujuht?
Segadust tekitab ka peamise eestvedaja Rainer Nõlvaku kõne. Sissejuhatuseks räägib ta sellest, et juba 1971. aastast ei ole rahal reaalset katet. Kas mõttetalgute tulemusel lõpeb raha kasutamine? Vastust ei tule. Nõlvak hakkab rääkima hoopis sellest, kui hea süsteem on loodud ürituse läbiviimiseks. Kõne esimene osa meenutab mulle Zeitgeisti-nimelist liikumist (maailmaparanduslik liikumine, mis püüab võidelda konkurentsiühiskonna vastu – toim). Mõtisklen omaette, et ju siis see siin on Zeitgeisti Eesti osakond.
Hääl rahva seast soovitab esimese sammuna rahata ühiskonna suunas loobuda võimalusest registreerida panga kaudu oma osavõtt talgutest, avaldades sellega protesti nende ülemvõimu vastu. Selle peale arvavad organisaatorid, et panga kaudu on siiski mugavam registreerida. Ettepanek ei lähe läbi. Zeitgeist aga korraldab New Yorgis protestimiitingut pankade vastu.
Kui vaheajal ringi jalutan, pöördub minu poole tuttav naisterahvas, ürituse aktivist ja küsib, et kas ma olen kojavanem või talgujuht. Nüüd mõistan – olen sattunud justkui uue partei loomise juurde. Partei võib olla iganenud väljend, aga kõik meenutab kuidagi teleuudistest nähtud kodumaiseid parteikongresse. Ehk siiski on eestvedajatel mõte, mida ellu viia, ja neil on vaja ainult masse?
Parteisarnaselt on Minu Eestil suur hulk potentsiaalseid liikmeid, on potentsiaalsed toetajad, on juhid ja selge hierarhia. Mida ei ole, on programm. Mõt-tetalgutel pannakse ka programm kokku.
OK, ütleme, et Minu Eesti ei ole partei, on mingisugune uus jõud. Selline moraalse lõuahaagi kamp. Jõud, mis teostab tänavademokraatiat. Kujutage ette, kui karjuva ülekohtu või küünilise nõmeduse peale tuleks 100 000 inimest tänavale. Ja selleks oleks vaja ainult üht klikki, üht meili, mis jõuaks sekundiga 100 000 Minu Eesti võrgus oleva inimeseni. Ja ustavad jüngrid tulekski tänavale.
Kahjuks sellist jõudu ei ole plaanis näidata. Poliitikud on Minu Eesti hästi vastu võtnud, sest nende mõnusat äraelamist see üritus küll ei häiri. Vastupidi, saame protestimeelsetest kodanikest jahumisega tossu välja lasta, mõtlevad nemad seal Toompeal.
Pealegi ei ole uudis ka see, et eelmise aasta „Teeme ära!” jäi poolikuks. Prügikoristustalgute prügi vedeleb siiani ladustuskohtades ja kellelgi pole jõudu seda sealt liigutada. Vaevalt on siis ka jõudu tülikaid mõtteid ellu viia.
Hägune fookus
Mõttetalgute eesmärgitus häiribki mind kõige rohkem. Fookus on hägune, nagu filmitegijad ütlevad. Ühiskonnateadlased on välja mõelnud 18 teemat ja minu mõtlemist tuleb suunama talgujuht. Siis antakse need mõtted infotöötlusesse, selekteeritakse sealt välja olulisemad ja võetakse ühendust nende mõtete väljamõtlejaga, et need siis ellu viia. Seega ei ole ju 1. mai üldse oluline, tähtis on see, mis toimub pärast. Miks peab selleks korraldama tohutu kampaania?
Vastuseta küsimusi on veel palju. Näiteks, miks ei suutnud minu teatrijuhist sõber oma häid ideid ellu viia Reformierakonnas või roheliste juures, kelle ridadesse ta kuulus? Reformikad vajaksid Peeter Jalaka sugust reformijat nagu tuld. Vaatan reklaame. Villu Tamme teatab, et tahaks oma väikelinnas elu rohelisemaks teha, aga ta ei tea, kuidas. No ma ei usu, et Villul pole ideid, kuidas seda teha. Imestama paneb, et miks ta siis roheliste liige on. Miks peab selleks uue organisatsiooni looma? Äkki on vaja hoopis jõunäitamise talguid? Rahva jõu...
Eelnev ei ole kindlasti mitte virisemine ja kaigaste kodarasse loopimine toredale rahvaüritusele. Kardan hoopis, et ühiskondlike muutuste asemel toimub järjekordne tulutu jahumine, ja kõik jääb endiseks. Ja siis näeb ka see aktiivne talgutel osalev kodanik, et ta ei suuda midagi muuta ning frustreerub ka tema…
Mul mõtteid on, ma soovin jõudu. Lisajõudu. Samuti soovin Minu Eestile jõudu ja selgemat fookust! Meie teeme niikuinii oma iga-aastased talgud – nii mõtte- kui ka koristustalgud.
Selle artikli kohta on võimalik lugeda 267 arvamust
No comments:
Post a Comment