Harri Kingo pederastiast

Harri Kingo, 30.08.2010 10:35
1.

Küsimus homoseksuaalsusega algab sellest, millena me homoseksuaalsuse määratleme. Sellest oleneb, kuidas me seda mõistame ja kuidas me sellesse suhtume ning kuidas homoseksuaalseid inimesi kohtleme.

Kõige üldisemalt võib öelda, et homoseksuaalsus on inimese sünnipäraste eelsoodumuse pinnalt, kuid sotsiaalse elu ja keskkonna mõjul elus kogemuslikult omandatud, tegelikuks saanud ja välja kujunenud sõltuvushaigus, mis areneb edasi jäävaks sõltuvuspuudeks.

Sõltuvuspuue leiab inimmõistuse abil endale kohe põhjendused. Nii kujuneb inimesel välja ka vastav teadvuse hoiak, meelestatus, tõekspidamised, maailmavaade ning väärtushinnangud, mis omakorda kinnistavad tal esineva ehk vaid füsioloogvilise soodumuse tema teadvuse puudeks. Nagu alkohoolik leiab alati õigustuse oma joomistele, nii leiab õigustuse endale ka homoseksuaalne inimene. Ometi - alkoholism pole mite inimese keha, vaid on inimese meele, tema teadvuse haigus ja puue.

Kaasaja teadus ei oska veel inimese geneetilisel tasandil seletada ja ette ära tunda sõltuvushaigustele soodumust - mis on need geneetilised põhjused, miks ühel isikul mingi sõltuvushaigus (alkoholism, narkomaania, mängurlus, transseksuaalsus) tekib, miks teisel aga ei teki. Võimalik, et kunagi me oskame teaduslikult ette määratleda, kellel on soodumus mingiks sõltuvushaiguseks ja puudeks ja vastavalt oskame ka juba ette tarvitusele võtta abinõud, et see destruktiivne soodumus ei areneks välja tema reaalseks puudeks.

Me ehk oskame praegu määratleda soodumust teatavate inimese otseselt kehaliste puuete puhul, kuid sõltuvushaiguste soodumuse varast ja ennetavad diagnoosimist meie teadmiste ja teaduse tase veel ei võimalda. Seda on ka teaduselt vara oodata - sõltuvushaiguse soodumus võib olla ehk inimese geneetikast tulenev, kuid probleem on, et reaalne sõltuvushaigus ise (alkoholism, narkomaania, mängurlus, transseksuaalsus, anoreksia, buliimia jms) ) on esmaselt inimese teadvuse haigus. Inimese teadvuse soodumuslike kaldeid ja kalduvusi pole ettenähtavas tulevikus meil võimalik ei määrata, ei ära hoida, nagu me seda kohati juba veidi oskame ehk füüsiliste puuete puhul teha (südamepuudelisus, vaegkuulmine, vaegnägemine, jäsemete väärarengud jms).

Meie praeguste teadmiste juures on meil otstarbeks jääda teatava üldistuse tasemele - sõltuvushaigus on sünnipärane soodumus, mis sotsiaalsete tegurite mõjul on saanud inimese teadvuse puudeks. Täpsemad oma määratlemistes on meil veel vara ja raske olla.

Sõltuvushaigusest kujunenud homoseksuaalne puudelisus on jääva iseloomuga, nagu on jääva iseloomuga puuded muud sõltuvushaigused - alkoholism, narkomaania, buliimia, anoreksia, hasartmängurlus, transseksuaalsus jms. Homoseksualsust nagu ka nimetatud teisi puudeid pole võimalik elu kestel enam ravida. Jäävad puuded ei kao ka ise aja jooksul - need vaid süvenevad, kui neile alluda. Küll on võimalik puude edasiareng peatada ja õppida selle puudega elama ja elada tavalist, normaalset elu. Analoogia siin selgituseks: nagu südamepuudulik, vaegnägija, vaegkuulja või mõne muu füüsilise puudega invaliid võib teatavate tema puude iseloomust tulenevate piirangutega arvestades elada täiesti täisväärtuslikku elu.

Homoseksuaalsust tuleb pidada kõrvalekaldeks normaalsusest - heteroseksuaalsusest. Heteroseksuaalsust tuleb õigustatult pidada normaalsuseks juba lähtuvalt elava looduse enda korrast - elav ja bakteriaalsest elust kõrgemal tasandil loodus, imetajate klass, kuhu inimenegi kuulub, on kahesooline, kusjuures kogu fauna seksuaalsus on suunatud teisele soole, mitte oma sookaaslastele. Selline olukord elavas looduses võimaldab elul kesta ja areneda.

Vaata sama kasutaja kommentaare (19)

Harri Kingo, 30.08.2010 10:35
2.

Homoseksuaalsus kui omandatud eluaegne puue pole normaalsus, nagu pole normaalsusena mõistetavad teised samalaadsed puuded - alkoholism, narkomaania, hasartmängurlus, toitumispuuded buliimia, anoreksia, transseksuaalsus jms. Neid normalsusena vaadeldes oleme sel teel, et kõik hälbed ja haigused normaalsuseks tunnistada. See oleks mõistusevastane loodusest ja inimesest arusaamine. Nagu pole normaalsuseks muud haigused ja neist tekkivad jäävad puuded, nii pole normaalsuseks ka sõltuvushaigustest välja arenevad elupikad puuded.

Kui vaadelda ja mõista homoseksuaalsust kui inimese sünnipäraste eelsoodumuse pinnalt, kuid sotsiaalse keskkonna mõjul elus omandatud, tegelikuks saanud ja välja kujunenud teadvuse tasandil sõltuvushaigust ja jäävat puuet, siis on välistatud, et me same sellele kohaldada mingeid inimõigusi - see oleks sama absurdne, kui kuulutada teisedki sõltuvushaigused ja jäävad puuded inimõigusteks. Olla alkohoolik, narkomaan, hasartmänguhaige, pime, kurt, anorektik, südamehaige, vaimse peetusega isik, jalutu invaliid vms. pole kuidagi mõistetav inimõigusena.

Veel vähem on võimalik sellisest puudelisusest teha sammu edasi - tuletada sellest mingit maailmavaadet ja hakata seda propageerima ja esitama poliitilises kontekstis - lausa nõudma, et normaalsed, terved inimesed hakkaksid elama puudeliste arusaamade kohaselt. Ühiskonnal pole võimalik omaks võtta alkohoolikute, narkomaanide ja hasartmängusõltlaste arusaamist elust, maailmast, inimestest, enesest - sellist väärastunud elupilti ei saa tolereerida ega ega levitada, veel vähem saab selliseid arusaamu elust ja elamist seadustada ja seadustega kaitstes teha kohustuseks tervetele inimestele - kogu ühiskonnale. See tähendaks kogu ühiskonnale väärastumuse kuulutamist normaalsuseks.

Omandatud sõltuvushaiguste ja nende baasil väljakujunenud puuete kohta on piisavalt materjale internetis. Ka on piisavalt leida materjale, kuidas selliste haigustega toime saada. 12 sammu programm, mida järgivad kõikide erinevate sõltuvustpuudega elavad isikud üle maailma, on kõige universaalsem tee oma puude toime peatamiseks ja elus hakkama saamiseks - see kõik ei vaja siin üle kirjutamist.

Olulisim on aga meie suhtumise kujundamine seksuaalpuudega inimestesse. Nagu me juba mõistame alkoholismi, narkomaaniat, hasartmängutrlust, teisi sõltuvushaigusi ja neist kujunevaid elupikki puudeid just haiguste ja puuetena, nii seisab meil ees ka homoseksuaalsuse lahtimõtestamine ja mõistmine.

Kuna tegemist on haiguse ja sellest areneva elupika puudega, siis vajavad sellised inimesed mitte ühiskonna avalikku hukkamõistu, vaid vastupidi - enamat mõistmist, tähelepanu, abi ja toetust, arusaamist ja arvestamist. Suhtumine peaks olema samalaadne, nagu on meie suhtumine mistahes muusse haigusesse haigestunud haige puhul. Nagu on meie suhtumine füüsilise puudega inimestesse. Kurtus pole kriminaalkuritegu. Nii pole seda ka homoseksuaalsus.

Samas peaksime arvestama, et nagu muude puudelisuse käes kannatavate inimeste puhul, nii ka homoseksuaalsuse puhul peaks kehtima teatavad piirangud. Pole mõeldav, et vaegnägijast saab autojuht või lendur, kurdist dirigent, hasartmängurist kassiir. Vastavad puude iseloomust tulenevad piirangud on vajalikud ka homoseksuaalsuse korral - ja need piirangud pole vajalikud homoseksuaalide represseerimiseks, vaid et ühiskond ja inimesed ei peaks kellegi puude tõttu kannatama. Pime autojuht võib tunda sõidumõnu, kuid selle mõnu hinnaks on autotäis laipu.

Vaata sama kasutaja kommentaare (19)

.., 30.08.2010 10:36
Aitab neist pededest,minupärast kaotage see väärastunud nähtus ära.
Peded kappi kinni


Harri Kingo, 30.08.2010 10:42
3.

Homod on olemas. Küsimus on sellest, kuidas me neisse suhtume. Pealispinnaliselt on see meie endi sotsiaalse kokkuleppe probleem, et mil viisil ja mis vormis me nende liite, mis niigi reaalselt eksisteerivad, tunnustame riigi ja seaduste tasandil... või ei tunnusta. On meie endi otsustada ja meie endi pädevuses kas teha nii, naa või miskit kolmandat pidi.

Mida ma ei soovi on, et me teeksime vea. Kaasaja poliitkorrektsus pole minu meelest siiski piisav kontekst, et võtta vastu mingi otsus ja sellest poliitkorrektsusest lähtuvalt oma teadvus ja elu ümber programmeerida. Poliitkorrektsus on nagu... tuulelipp - selle järgi suuri otsuseid teha on paratamatult eksi minna suuremas, avaramas plaanis. Menutan: alles me elasime poliitkorrektses riigis, kus poliitkorrektsus oli meile lausa partei Keskkomitee tasandilt must-valgel ette kirjutatud... Täna on tuulelipp pöördunud ja poliitkorrektsus on täiesti teistpidi. Kes garanteerib, et 50 aasta pärast pole poliitkorrektsus taas täiesti uutpidi?

50 aastat on pikk aeg poliitilisel ajaskaalal, pisike hetk aga inimolemise väärtuste skaala mastaabis, kui räägime rahva teadvusest, kultuurist, mentaliteedist, traditsioonist.

Niisiis, me vajame seda suuremat ja avaramat plaani kui meie ühe-päeva-poliitkorrektsus seda pakub.

Olgem ausad - me ikka tegelikult ei tea, mida nii suur ja sügav poliitkorrektsusest lähtuv inimteadvuse ümberprogrammeerimine meile pikemas perspektiivis kaasa tooks. Me vajaks selliste fundamentaalsete küsimuste lahendamiseks märksa paremat alust, märksa avaramat konteksti kui see läänes leviv lame poliitkorrektsus.

Kust otsida?

Kahest kohast, arvan. Esmalt vajaksime märksa paremat teaduslikku infot, mida siiski kujutab endast homoseksuaalsus. Siin ei piisa poliitkorrektsetest loosungitest, siin peab oma sõna ütlema objektiivne ja kiretu teadus.

Teisalt aga peaksime ilmselt pöörduma oma aastatuhandete pikkuse inimkonna kogemuse ja seda kandva tradistsiooni poole ning vatlema asju mite ainult teaduslike faktide, vaid väärtuste tasandilt.

Väärtussüsteemid on aegade hämarusest alates olnud religioonide pärusmaa. Vaadelgem siis seda probleemi ka sellelt tasandilt - ja mitte piirdudes vaid kristlusega ja selle käsulaudadega, vaid uurides ka teisi suuremaid religioone sellest aspektist, mida need ütlevad sellise suhte kohta.

Mida avaramast kontekstist me lähtume, seda enamat inimkonna kogemust ja ajastuttega omandatud tarkust me hõlmame ja seda adekvaatsem ja õigem saab meie lahend.

Harri Kingo, 30.08.2010 10:48
4.

Homoseksuaalsus pole kaasasündinud. Nagu keegi pole sünnilt alkohoolik, nii pole keegi pole sünnilt homo. Homoks ei sünnita, homoks saadakse.

Homoseksuaalsus on eelsoodumuse baasil sotsiaalsest keskkonnast ja kogemusest omandatud ja õpitud harjumuslikuks ja omaseks saanud käitumine. Oleks rumal mõelda, et antiik-Kreekas ja Roomas elas massiliselt sünnipäraseid, lausa geneetiliselt tingitud homosid. See oli siiski komme, omandatud seksuaalne suundumus, ja kindlasti mitte tollaste inimeste sünnipärane, lausa füsioloogiline paratamatus. Nii ka siin ja täna.

Nagu osadel inimestel on sünnipäraselt enam võimalus muutuda alkohooolikuks, nii on osadel inimestel ka sünnipärane eeldus eeldus saada homoseksuaaliks. Kuid see ei tähenda, et selline soodumus peakski tegelikuks saama, et seda eeldust peaks avalikult propageerima, seda inimeses välja arendama, seda väärtustama, selle puude normaalsuseks kuulutama. Mõnel on sünnipärane eeldus saada dieabeetikuks, südame- või kopsuhaigeks - kas peaksime neil inimestel need haigused siis sellise eelduse pärast välja arendama?

Kaasajal esineb homoseksuaalsus kui avalik, organiseerunud liikumine ja ideoloogia aga üha enam õigustust nõudleva teadliku jõuna, mis võib muuta noore inimese loomulikul teel arenevat seksuaalsust ja muuta homodeks ka need noored, kel pole soodumust ega eeldusi saada homoseksuaalseks. See on taunitav - kui homoseksuaalsust reklaamitakse kui normaalsust, siis on alati neid noori, kes võtavad seda tõsiselt ja lähevad seda "uut normaalsust" katsetama. Kuid homoseksuaalsete suhete katsetamisel juhtub sama, mis alkoholi või narkootikumidega katsetamisel - muututakse homodeks. Sealt "tagasi tulla" hetero maailma ja hetero ellu on võimatu, sest oma minevikku ja seal olnut ei saa olematuks muuta. Nagu alkohoolikust ei saa enam kunagi puudeta isikut, nii homost ei sa enam kunagi heterot.

Alkohoolikuid ja narkomaane nende puude pärast ei kiideta ega ei õigustata. Me ei kujutle neid eriliste inimestena ega võitle nende sotsiaalse õiguse eest juua ja manustada narkootikume, alkoholi ja narkootikume valimatult noorte seas levitada, teha sellest lausa oma ideoloogiat.

Samasugust omandatud kõrvalekallet - homoseksuaalsust - homod õigustavad ja seavad eeskujuks ning normiks kõigile. Kaasaja kõlbelise aluseta lääne ühiskond kiidab selle puude mõtlematult heaks, isegi võrdväärseks variandiks oma elu ära elada. See lääne nn. poliitkorrektne suhtumine on sama tark kui... õpetada lastele koolis, et alkoholism ja narkomaania on normaalne variant elada täisväärset, loomulikku elu.

Otstarbekas on mõista homoseksuaalsust kui soodumuse pinnalt omandatud kõrvalekallet - nagu kaasajas mõistetakse alkoholismi, narkomaaniat, hasartmängurlust, mistahes muud elus omandatud hälvet normaalsusest. Ning vastavalt mõista, et kuigi mõnel on eeldus saada kõrvalekalde ohvriks, pole see õigustus puude normaalsuseks kuulutamiseks. Kui nii mõistame, siis märkame - see puue nõuab sellistele isikutele abi osutamist. Me oleme saanud aru, kui laastav on olla alko-, narko- või hasartmängusõltlane. Vaadelgem samas võtmes ka homoseksuaalsust ja asjad asetuvad omadele kohtadele - me vähemalt oskame selliseid inimesi mõista ja kujundada endas neisse arukama suhtumise kui praegused äärmuslikud - taevani ülistamine... või lausvihkamine.

Nad on oma õpitud puudega elavad inimesed, kes pigem vajavad abi kui hukkamõistu. Ka siis, kui neile nende puue meeldib ja nad seda naudivad. Joomar naudib joomist - kuid kas see on õigustus tema joomisele? Kas joomise nautimine ja joomarlus muudab tema eluviisi normaalseks, tema enda võrdseks kainelt elava inimesega? Et homoseksuaalsus on fakt, see pole õigustus homoseksuaalsusele. Nagu alkoholism kui fakt pole õigustus alkoholismile, narkomaania kui fakt pole õigustus narkomaaniale, kuritegevus kui fakt pole õigustus kuritegevusele.

Vaata sama kasutaja kommentaare (19)

Harri Kingo, 30.08.2010 10:52
Probleem on homoseksuaalsuse levikus. Levib see kergemini inimesele, kellel on selleks eelsoodumus. Kaasajal üha enam läbi vastava avaliku, lausa teadliku ja organiseeritud ideoloogia, mis levib kõikide meediavormide vahendusel.

Ja sellesse ka nakatutakse. Nagu nakatutakse alkoholismi ja narkomaaniasse. Mis aga ei tähenda, et me peaks seda käsitlema normaalsuse ühe variandina. Looduses esineb kõrvalekaldeid tavalisest. See on paratamatus, nagu on meie paratamatus meie haigused. Pole aga tark üht haigust - omandatud sõltuvushaigust ja jäävat puuet - ülistada ja kuulutada normaalsuseks. Keda me sellega petame peale iseenda? Kes selle läbi kannatab kui mitte meie ise?

Sugudevaheliste lausa meie geneetikast tulenevate suhete purustamine ja meelevaldne muutmine pole ajaviitemäng, mida oma lõbuks mängida. Nagu joomine ja narkootikumide süstimine pole lõbu, mida süüdimatult lõbutseda.

Vaata sama kasutaja kommentaare (19)

Harri Kingo, 30.08.2010 10:54
Miks ma aga homoseksuaalsust just puudena käsitlesin?

Põhjus on lihtne: homoseksuaalsus ei saa kunagi inimkonna valdavaks seksuaalseks sättumuseks, nagu näiteks alkoholism või narkomaania ei saa kunagi normaalseks elulaadiks ühiskonnas. Või nagu andunud hasartmänija raha tuuldeloopimine ei saa kunagi samaväärseks normaalse inimese majandusliku toimesaamise ja jätkusuutlikkusrga. Kui saaks, sureks inimkond lihtsalt välja.

Jah, homoseksuaalsus kui bioloogilise soodumuse alusel sotsiaalsetest teguritest tingitud reaalne jääv puue on esinev nii praegu kui ka ettenähtavas tulevikus (nagu on esinevad praegu ja ettenähtavas tulevikus näiteks narkomaania, alkoholism ja muud sõltuvushaigused). See pole aga põhjus seda ülistada. On olemas ka teraapia ja see puue on seeläbi taandatav.

Me ei oska veel inimese soodumust destruktiivsele pahele, pahesse haigestumist ja sellest haigestumisest väljaarenevat puuet ette prognoosida ja ennetada... nagu me oskame näiteks sünnipäraselt nõrga füüsilise tervisega inimese tervist ette prognoosida ja talle ette öelda, milliste reeglite järgi elada ja millest hoiduda.

Praegu oleme võimelised vähemaks - 12 sammu teraapia läbi oleme võimelised vaid puude kui väljaarenenud haiguse tagajärjega toime tulema... kui isik seda ise soovib. Ehk saabub ka kunagi aeg, kui me oskame soodumusi pahedele ette kindlaks teha ja vastavalt inimest hoida nendesse haigestumast. Seni peame aga elama pahedega kõrvuti, pole parata.

Oluline aga - sellised haiged ja puudega isikud vajavad esmaselt mõistmist ja mitte mahatampimist, põlastamist, mõnitamist, diskrimineerimist. Me ju ei diskrimineeri südamehaigeid, kui nad pole osanud oma tervist hoida ja neil on südamega probleeme? Me hoopis aitame neid.

Me õpime praegu nii suhtuma alkohoolikutesse ja narkomaanidesse. Sama suhtumine võiks meil saama omaseks ka homoseksuaalide puhul.

---------

Ega muud polnudki öelda - ja head päeva.

Vaata sama kasutaja kommentaare (19)

Harri Kingo, 30.08.2010 10:58
Tagasivaateliselt siiski veel:

Ilmselt ma pole olnud siin teemas meie sotsiaalset reaalsust arvestades...poliitkorrektne.

Avaldasin ühe võimaluse homoseksuaalsust käsitleda, mõista ja homoseksuaalsusest aru saada. Kui see võimaldab kellelgi kujundada oma suhtumist neisse inimestesse, eks kena siis.

On aga ka teisi võimalusi seda nähtust vaadelda - on täiesti teisi kontekste. Ei tahaks neid võimalusi siin pikalt avama hakata. Lihtsalt selline üldine ja kokkuvõtlik mõte nende teiste kontekstide kohta:

Oskajale tuleb kõik kasuks. Ka inimese puue võib talle olla kasuks... kui ta oskab seda endale kasuks pöörata.

Keegi meist pole vigadeta, keegi meist pole täiuslik, kuid igaüks meist on võimeline oma tänasest ebarahuldavast olukorrast endale tulevikus paremat olukorda looma... kui ta on oskaja, kui ta teab, mis see parem olukord on... ja kui ta nii tahab.

Idas on budismi üks põhiteese, et iga ebatäiuslik inimene on võimeline oma ebatäiuslikkust - isegi suurt pahelisust - alati enesele kasuks pöörama. Kuni seleni, et ta vabaneb üldse sellest ebatäiuslikust sansaara-olust.

Sama motiiv on Jeesuse õpetustes - isegi palju kurja teinud räöövel ristil sai Jesuse silmis armu, kui leidis endas usu ja ideaali...

Me kõik oleme ebatäiuslikud. Kuid me kõik võime oma elu ja olemise paremaks muuta, lähtudes just sellest, mis ja kes me siin ja täna oleme. Ja ei loe, et meie olu ja elu ja me ise oleme kaugel ideaalist.

Elu on nagu malemäng, kus iga algseis, mis see ka tänasel päeval ei juhtu meie ees olema, on võiduni mängitav. Peame vaid õigesti mõistma, mis on see tõeline võit, mille suunas läheme. Kui me valime võiduks hävingu, siis sinna me ka suundume. Kui oskame valida vabanemise - selleks me siis ka saame.

Loodan, see oli veidi helgem noot selles suht masendavas teemas - pole ju halba ilma heata, võimaluseta sellest halvast head saada. Kas see võimalus tegelikuks heaks saab... oleneb sellest, kas me oskame ja tahame.

Vaata sama kasutaja kommentaare (19)

Harri Kingo, 30.08.2010 11:00
Mõistan - 5% väljakujunenud veendunud homoseksuaalidel meie seast on raske elada ülejäänud 95% inimeste suhetenormistiku kohaselt. Mõistan, kui ebaõiglane see nende suhtes on...

Kuid ma arvan, et 20 korda ebaõiglasem on, kui 95% inimesi peavad elama 5% suhetenormistiku alusel. Eriti, kui selle 5% suhetenormistik on vaadeldav mitte poliitkorektselt normaalsusena, vaid nende elu kestel omandatud puudena.

Kuidas me saame õnnelikumateks, kui me hakkame kõik elama puudeliste suhtestandardite alusel? Ehk parem püüaks neid puudelisi aidata? Abitamine algab arusaamisest, mõistmisest - sest kes on mõistnud, see ei saa enam hukka mõista. Ja vaid mõistnu saab abistada, kui ta on tõesti mõistnu.

Mu mõtted siin ongi suunatud enamale mõistmisele, ja mitte hukkamõistmisele... Võimalus käsitleda homoseksuaalsust kui õpitud puuet on vähemasti minu jaoks olnud selgitav, kuidas neid "kolmandast soost" inimesi mõista ja neisse suhtuda.

Tean, me ei oska veel homoseksuaale ühiskonnana mõista, et neid aidata. Me ju ei oska ju ei mõista ega ammugi aidata silmnähtavaid hälbelisi meie seast - narkareid, joomareid, hasartmängureid...

Homod tunnetavad seda mõistmatust ja reageerivad sellele omal viisil. Sest ka nemad ei käsitle endid selliste puudelistena, nagu siin välja pakkusin...

Muuseas, paralleelina - alkohoolik ise on viimane, kes oma alkoholismi kui puuet näeb, mõistab ja maailmale ja endale puudena tunnistab... Alkohooliku jaoks on tema alkoholism normaalsus...

See aga ei tähenda, et me peaksime nende elustandardeid õigeteks pidama ja aktsepteerima. See on küll väär suund, tee ja vastav on ka selle väära suuna ja tee tulemus meile endile... kui me selle valime.

Harri Kingo, 30.08.2010 11:32
Ah jah, õppekavad ja homoseksuaalsus...

Pakun - mu eelöeldut ravestades - loomulikult tuleb seda teemat õppekavades käsitleda, nagu vajavad õppekavades käsitlemist alkoholism, narkomaania, hasatrmängurlus, muud haigestumised meelehaigustesse, mis kujunevad inimese teadvuse jäävateks puueteks ja seeläbi ka noori varitsevad. Loomulikult on noortel vaja neid ohtusid teada, et osata neist hoiduda oma elus. Et osata kujundada oma mõistvat ja abistavat suhtumist sellistesse inimestesse.

Mingi sotsiaalõpe ehk koolide programmides on? Mingi elus toimetuleku õpetus? Sinna ainekavasse oleks kõik need teemad sobivad ja õiged.

Harri Kingo, 30.08.2010 11:40
OK, kui mu kommentaarid olid pikad - lohutage end sellega, et ega kellelgi pole kohustust neid lugeda. Loeb see, kes tahab.

Pakkusin võimalust mõista homoseksuaale ja homoseksuaalsust, et mitte neid inimesi meie seast hukka mõista. Vaja on hoopis kujundada endas ja ühiskonnas nende suhtes arusaavat ja abistavat suhtumist. Minu jaoks oli sellises siin esitatud võtmes selle teema avamine selgitav, korastav ja mind nende isikute suhtes paremini meelestav.

Pime vihkamine, põlgus, üleskutsed mingitele repressioonidele jms., mida samateemalised kommentaariumid valdavalt täis on, on minu jaoks enesele asjade selgitamise järel välistatud. ma ei taha endas selliseid negatiivseid suhtumisi ja melestatust kanda - see on raske koorem.

Kui keegi mu mõteid lugedes samalle tulemusele endas jõuab - hea siis temale, hea siis ka homoseksuaalidele, kellest see teema on - hea siis kõigile.

Mõistmine ongi tee sellele, et kaob hukkamüistmine.

Harri Kingo, 30.08.2010 11:52
"Siit aga tekib küsimus just asja praktikasse rakendamise osas. KUIDAS teha homole selgeks, et ta vajab ravi ning kuidas homod ravile saada?"

Viitasin juba inimkonna kogemusele sõltuvushaigustega ja neist tingitud puuetega: selleks on universaalne 12 sammu programm, mis oli ja on väga edukas alkoholismi puhul ja mis on levinud kõikvõimalike sarnaste sõltuvushaiguste peatamise ja eluga toimetuleku lausa globaalse mastaabiga vahendiks.

Küllap ka nn. ametlik meditsiin saab siin ühel päeval tulevikus midagi reaalset pakkuda - kuid tulevikus: meelehaigus ja sellest tingitud teadvuse puue kui hälbinud meelestatus pole meile sugugi veel selgeda ja mõistetud asjad.

Kõikide sõltuvushaiguste ja puete puhul kehtib aga üks ja sama eeldus: inimene peab esmaselt ise tunnistama oma sõltuvust ja puuet ja ise tahtma sellest vabaneda. Kui seda isiklikku tunnistamist ja tahet ei ole, siis pole ka abi nö. "väljaspoolt" võimalik anda.

Samas, seda isiklikku tahet oma puue kontrolli alla saada ja elada normaalset elu saab aidata inimesel tekitada, kuid tingimusel, et abistaja on ise mõistnud vastava puude mehhaanikat ja 12 sammu programmi aluseid.

Hea tahe ja reaalne headus on suurim abi puudega inimeste puhul. Käsk, keeld, põlgus ja vihkamine vaid süvendavad puuet. Nagu ka puude sallimise tunnistamine ametlikuks riiklikuks suhtumiseks ja poliitikaks.

Om olemas riigi tervishoiupoliitika. Kuid on mõttetus hakata haigusi ja puudelisust käsitlema poliitiliste ilmingute ja suundadena. See vist ei vaja seletamist.

Harri Kingo, 30.08.2010 12:12
Ja veelkord vastuväide võimalikele mulle tulevatele vastuväidetele:

Inimene võib saada oma elu kestel hasartmänguriks, alkohoolikuks, narkomaaniks, transverdiidiks, kelleks ja milleks tahes... sest tal võib olla selleks eelsoodumus - kas tulenevalt tema bioloogilisest eripärast või siis tema teadvuse eripärast. Me ei tea täpselt, millest tulenevalt - me lihtsalt pole veel nii targad.

Kuid ükski inimene ei sünni siia maailma hasartmängurina, alkohoolikuna, narkomaanina, transverdiidina jne. vms.

Neiks saadakse elu kestel, sageli juba väga noores eas saadud mõjutuste läbi. Me ei teagi täpselt igal konkreetsel juhul, kuidas just see juhtus...

Ma ei saa olla seeläbi nõus, et homoseksuaaliks sünnitakse, nagu homoseksuaalid ise seda väidavad. See on minu jaoks sama tark väide kui teatada, et keegi on sünnilt varas, röövel, petis, kurjategija.

Iseasi on, et me ei oska seda inimese soodumust ette ära tunda ja me pole suutelised sellist inimest ka vastavalt enam ette hoidma, et tema soodumus tema eluks ja saatuse määrajaks ei saaks.

Vanem oskab oma füüsilise puudega last eluks ette valmistada koos puudega... kuid keegi ei oska oma pisikest titat vaadates ette öelda, kas tal on soodumus omandada elu jooksul mõni haiguseks ja jäävaks puudeks arenev pahe...

Kes oleks võimeline oma tillukesele beebile otsa vaadates ära nägema, et sellest beebist saab ükskord meelesegane hasartmängusõltlane, alkohoolik, anorektik vms?

Ehk oleme tulevikus targemad. Ja oskame mõndagi enam, kui täna. Loodan.

Praegu on aga olemas seesama 12 sammu programm, mis aitab sõltuvushaigusest tingitud puudega inimesi... Kuigi jah - see programm tegeleb vaid tagajärgedega ja mitte ennetusega. Hea seegi vähene.

Vajame ennetust... Ennetus on paraku meie kauge tulevik... Kui te mind ei usu, küsige üle doktor Ennetilt - ta on väga pädev sama asja puht meditsiinilist poolt kommenteerima.

Harri Kingo, 30.08.2010 12:26
Oopium, 30.08.2010 11:15
Kingo, kindlasti on sul palju huvitavaid mõtteid ja nagu su postituse kiirusest näha, siis need kõik kenasti ka su arvuti kõvakettale talletatud ja sealt copy/pastega meile paisatavad. Aga miks sa arvad, et keegi viitsib su lugulaule, 8s osas, ka läbi lugeda? Edevamat grafomaani, kui sina, annab ikka otsida!
Ja küsimus ei ole siinjuures isegi selles, kas sul on õigus või mitte. Küsimus on su räiges mölapidamatuses.

Midagi on tõesti varasemast pärit (miks formuleeritut ümber formuleerida!?), suur osa aga täna kirjutatud. Mis tähstust sel üldse on!?

Kui sa minu tagasihoidlike kommentaaride kohta ütled "mölapidamatus", mida sa ütled siis inimeste kohta, kes ei piirdu vaid mõne kommentaariga, vaid on kirjutanud lausa raamatu, lausa palju raamatuid? Kes ongi ajakirjanikud või kirjanikud oma kutsumuselt ja elukutselt?

Kas Jaan Kross kannatas mölapidamatuse all? Tammsaare? Vilde? Või põeb seda haigust sinu meelest näitleja, näitekirjanik ja laulja Jaan Tätte?

Muuseas, on kommentaariume, kus on 100 000 kommentaari ja kus kus kirjutatakse aastaid... ja kirjutatakse tõesti jama. Ehk lähed ja annad oma kasulikud nõuanded neile inimestele seal? Võin lausa otselingi jätta, kui oled selleks valmis.

Siiski... ma kardan, sa pole valmis nende inimestega tegelema. Ma parem linki nenede juurde ei jäta.

Kuid alles oli Delfis lugu sellest, et üks väike seltskond on ületanud 1 000 000 kommentaari piiri - ole kena, leia ise see koht delfist üles, eks.

Vaata sama kasutaja kommentaare (19)

Harri Kingo, 30.08.2010 12:32
Paraku, kui sellised arutud kohale saabuvad nagu see "Oopium" ja isiklikul pinnal kirjutatud kommentaaridega mulle "peale lendavad" ja mulle "ära panevad", on minul põhjus lahkuda - see tase pole huvitav jätk.

Oli kena võimalus mõtteid jagada. Kui keegi sai kasu - kena siis.

Kui keegi aga sai omaarvates kahju - eks selline mõtelgu iseenda üle järele ja õppigu ning osaku edaspidi paremini internetti ning kommentaariume kasutada - selliselt, et et see talle endale kahjuks ei tule. See "kahju saamine internetist" on vaid vähese oskamise - oskamatuse küsimus, ei enamat.

Head päeva.
Jaan, 30.08.2010 14:04
Leidsin need 12 sammu netist üles ja kirjutan need siia nii nagu mina homoseksuaalsusest tervenemisest aru saan.

ESIMENE SAMM
Homoseksuaal tunnistab, et on jõuetu homoseksuaalsete tundide ja soovide ees — et tema elu on muutunud juhitamatuks.

TEINE SAMM
Ta hakkab uskuma, et mingi meist suurem jõud võiks talle tagasi anda tema vaimse tervise ja heteroseksuaalsuse.

KOLMAS SAMM
Ta otsustab anda oma tahte ja elu Jumala hoole alla.

NELJAS SAMM
Homoseksuaal süüvib enesesse ja viib läbi kartmatu mina-uuringu.

VIIES SAMM
Ta tunnistab Jumalale, iseendale ja mõnele teisele inimesele üles oma vead. Tunnistab, et homoseksuaalsus on pahe, et tema senised mõtted, teod ja tunded on olnud pahelised ja valed.

KUUES SAMM
Ta on täiesti valmis, et Jumal kõrvaldaks kõik meie iseloomu puudused ja muudaks teda normaalseks heteroseksuaalseks isikuks.

SEITSMES SAMM
ta palub Jumalat alandlikult kõrvaldada tema väärastumus.

KAHEKSAS SAMM
Ta teeb nimekirja kõigist inimestest, kellele on kahju teinud, ning soovib seda heastada. (Siin peaks iga homo oma vanematelt andeks paluma ja lubama neile tulevikus normaalset peret ja lapselapsi)

ÜHEKSAS SAMM
Ta Heastab, kui vähegi võimalik, neile inimestele tehtud kahju, välja arvatud juhul, kui teeb sellega kurja neile või kellelegi teisele. (homoseksuaalsus saab heastatud alles siis, kui inimesel on abikaasa ja lapsed)

KÜMNES SAMM
Ta Jätkab eneseuuringut ja kui om milleski eksinud, tunnistab seda kohe. (siin punktis tuleks kindlasti endale erutumis omasooliste peale ning juurida see täielikult endast välja)

ÜHETEISTKÜMNES SAMM
Ta püüab palve ja mõtluse kaudu täiustada oma teadlikku sidet Jumalaga paludes ainult arusaamist Tema tahtest ja jõudu seda tahet täita.

KAHETEISTKÜMNES SAMM
Kogenud neid samme läbides vaimset ärkamist, püüab ta viia seda sõnumit teiste homoseksuaalideni ning järgida neid põhimõtteid kõigis oma tegemistes.

Harri Kingo, 30.08.2010 14:36
Tänud Kingole!, 30.08.2010 13:11

Et nii mahukat ja aktuaalset teemat veidigi avada ja pakkuda võimalik lähenemise ja mõistmise tee nii probleemile kui seda probleemi kandvatele inimestele, selleks kahjuks miski kõlava killu kirjutamisest ei piisa.

Mõni asi tuleb selgeks kirjutada päris pikalt, sest näiteks sõltuvuspuue on juba iseenesest väga pikk teema, samas väga suurele osale inimestest, kes ise sõltuvushaigustest kauged, täiesti tundmatu teema. Mõistetav - suurel enamusel inimestest pole olnud elus õnneks vajadust ega põhjust seda valdkonda tundma õppida. Mis on väga hea.

Kuna olen ise jääva sõltuvuspuudega (alkoholism), kuna olen ise 12,5 aastat juba selle puudega edukalt elanud ja toime saanud, siis on mul tänu AA-le ja 12 sammu programmile kogemuslik arusaamine nii sellisest sõltuvushaigusest ja puudest kui ka võimalikust teest elada selle puudega normaalset ja õnnelikku elu.

Jaan, 30.08.2010 14:04

Mehhaaniline 12 sammu programmi ümberkirjutamine mingi teise puude ohjamiseks pole eriti tark tegevus, eriti pole kohane sinna oma isikoike "lisade" lülitamine. Seda peaks tegema siiski isikud, kes on selles valdkonas kogemuse läbi (valusalt) pädevad.

Ma loodan, see oligi vaid su isiklik mõtte- ja näpuharjutus.

Maailmas on juba olemas eri puuetele kohandatud omad 12 sammu programmid - oleks tark need kogemusel rajanevad programmid üle võtta ja mitte jalgratast leiutada. Seda ei peaks tegema isik, kes ise puudest puutumata.

Pealegi, 12 sammu programm sellisel kujul on vaid esmane skelett ja raamistik, mille ümber reaalne pahe ohjamine saab alata. See tee ja selle tee pikk traditsioon on märksa mahukam ja märksa rikkam oma pagasi poolest kui selline eemalseisja netist tehtud "toortõlge".
Harri Kingo, 30.08.2010 15:04
Anka, 30.08.2010 14:54

Õige, puudelised vajavad abi. Olen ma öelnud kusagil, et ei vaja? Mine loe üle - ma olen öelnud täiesti muud.

Kuid puudelisus - näiteks sõltuvushaiguse aktiivne põdemine - pole siiski inimõigus... nagu vähi põdemine, kurtus või kõhukinnisus ja seedehäired pole inimõigused, vaid on haigused.

See on sotsiaalse kokkuleppe ja otsatrbekuse küsimus, millised peaksid olema piirangud igale puudeliste liigile. Ilmne, et pime ei saa olla autojuht ja kurttumm ei saa olla raadiodiskor.

Keegi ei panegi samasse patta jalutut, südamehaiget ja homoseksuaali. Iga puue on eripärane, ma lihtsalt arvasin, et see on seletamata selge.

Mul pole kavas pimedale karke või kurdile ratastooli pakkuda. Nagu ma ei tee ka ettepanekut vähihaiget klistiiriga ravida, kõhukinnisust aga kemoteraapiaga leevendada.

Vaata sama kasutaja kommentaare (19)

Harri Kingo, 30.08.2010 15:06
to:harry kingo, 30.08.2010 14:59
ma pole nii lolli juttu juba ammu lugenud..

Hea teada, et sa loed tarkasid jute. Ole kena ja tee seda edasi - kunagi loeme siis siit delfist ka sinu tarku arvamusavaldusi. Ehk...

o:harry kingo, 30.08.2010 14:59
ma pole nii lolli juttu juba ammu lugenud..

Hea teada, et sa loed tarkasid jutte. Ole kena ja tee seda edasi - kunagi loeme siis siit delfist ka sinu tarku arvamusavaldusi. Ehk...

Vaata sama kasutaja kommentaare (19)

Harri Kingo, 30.08.2010 15:13
Ma vaatan, siin läheb jutt nii tõsise teema juures juba õige kummaliseks ja lõbusaks...

Ilmselt olen edaspidi siit eemal - iga asja üle võib ju veidi nalja teha, aga kui asi kisub absurdi ja teemast ei tea kuhu (näiteks: selline haigus ja puue nagu krooniline kõhukinnisus on mõne jaoks juba inimõigus), siis pole mõtet jätkata.