Homoürituse ohvrid on lapsed

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=3946&lang=est

Dr. WALTER SCHUMM: Homoürituse ohvrid on lapsed
Lisatud: 4. august
Artikkel ilmub koostöös Elukultuuri Instituudiga

On kindel oht, et igaüht, kellel on gei- või lesbivanemsuse kohta midagi (ükskõik kui ettevaatlikult) öelda, mõistetakse parimal juhul valesti ja halvimal juhul jälestatakse. Sellest hoolimata on ülikooliprofessori missiooniks otsida uusi teid vanadele teemadele lähenemiseks, igasugustele ähvarduste vormidele vastuseismiseks ja kindlustamaks, et vastuoluliste teemade puhul käsitletaks erinevaid vaatenurki. Kuna rohkem kostab hääli, mis hüüavad kiitust end gei, lesbi, bi- või transseksuaalina (GLBT) defineerivate inimeste vanemsusele, esitan siin alternatiivse, võimalik, et vähemuse vaate, mis keskendub mõnedele võimalikele ohtudele, mis seonduvad gei- ja lesbivanemsusega.

See on katsumusterohke ala. Ühe vihjena raskuste kohta mõelge näiteks sellele: kui rühm autoreid avaldas kolm artiklit (kaks neist isegi samas ajakirjas) andmetest sama grupi lesbidest vanemate kohta 1980-ndatel, siis kahte artiklit, mis teatasid soodsatest tulemustest, tsiteeriti 65 korda - võrreldes vaid kahe tsiteerimisega artiklist, mis teatas ebasoodsatest tulemustest. Teistel juhtudel oli uurimuse tsiteerimine kirjanduse suuremates ülevaadetes seda tõenäolisem, mida halvem oli uurimuse metodoloogiline kvaliteet.

Suure osa selleteemalise kirjanduse metodoloogiline kvaliteet on madal. Paljud uuringud ei ole kontrollinud, kas lesbide ja erisooliste vanematega perede vahel esineb vanemahariduse ja per-capita sissetuleku suuruse erinevust. Sellest sõltumata on 2010. aasta veebruari ja juuni vahel mitte vähem kui kolmes artiklis leitud, et kaks lesbist ema võivad keskmiselt osutuda paremateks vanemateks kui erisoolised vanemad (Biblarz & Stacy, 2010; Gartrell & Bos, 2010 ; Biblarz & Savci, 2010) - üsna vastuoluline seisukoht. Kuid endiselt on tõsiseid muresid.

Seksuaalne truudus

Uuringutest näeb järjest selgemini, et paljud lesbi-/geivanemad annavad oma versiooni püsisuhtest eeldusega, et petmine on vastuvõetav. Mõned uuringud osutavad, et geimeestel on stabiilsemad suhted vaid siis, kui petmine on lubatud. Michael Bettinger (2006) teatas: “Tähtis erinevus homo- ja heteroseksuaalselt käituvate inimeste vahel on, et enamik püsisuhetes geimeestest pole monogaamsed.”

Dr Esther Rothblum on avaldanud, et kui naised (lesbid või heteroseksuaalselt käituvad) sooritavad harva kõrvalehüppeid, siis “40%-l seaduslikult kinnitatud kooselus elavatest geimeestest on kokkulepe, et mitte-monogaamia on lubatud ja enam kui pool on olnud suguühtes väljaspool kestvat suhet.” Kui geiabielu tähendab seksuaalse mitte-monogaamia aktsepteerimist abielus, peame aktsepteerima ka sisemist muutust abielu loomuomases tähenduses ja lõppude lõpuks ka vastutustundliku vanemluse tähenduses.

Suhte stabiilsus ja lapsed

Teine probleem puudutab suhet laste saamise ja laste pärast kokkujäämise vahel. Kuigi mõnedes uuringutes osutuvad lesbi- ja geipaaride suhted kõrgemakvaliteedilisteks ja rahuldust pakkuvamateks, näib, et on vähem tõenäoline, et need püsivad stabiilsena, kui asjasse on segatud lapsed. Pattersoni ja Nanette Gartrelli USA-s läbiviidud hiljutised uuringud, nagu ka Skandinaavia uuringud, kinnitavad seda tulemust, isegi kui valimis olnud GLBT vanematel oli palju kõrgem haridustase kui heteroseksuaalselt käituvatel vanematel.

Gartrell ja Bos teatasid hiljuti, et üle 56 % lesbilistest vanematest olid lahutanud ajaks, kui nende laps oli 17-aastane. Vastavalt emade hinnangutele oma laste psühholoogilise kohanemise kohta polnud selle ebastabiilsuse ebasoodus mõju statistiliselt märkimisväärne. Samalaadsed uuringud erisooliste vanemate kohta näitavad lahutuste osahulga kõikumist kolme kuni kolmekümne protsendini sarnases ajavahemikus.

Hetkel puuduvad veel avaldatud andmed õiguslikult registreeritud liidus LGBT vanemate suhete stabiilsuse kohta. Kuid hiljuti kogutud andmed näitavad, et väga harva saavad GLBT paarid kokku laste saamise kavatsusega ja vähesed saavad ka tegelikult lapsi; kui nad lapse saavad, veedavad nad vaid harva selle lapsega rohkem kui aasta.

Mõjud lastele

Richard Redding järeldas Duke Journal of Gender Law and Policy 2008 aasta numbrit kirjutades, et geivanematel olid tõenäolisemalt geidest lapsed. 26 GLBT-vanemsust käsitleva raamatu uuringu ja kümne raamatu meta-analüüsid, mis ma olen teinud, ühilduvad tema tuvastatuga. (Schumm, ajakirjanduses). Veel enam, minu uuringud näitavad, et paljud sellealase kirjanduse ülevaated on süstemaatiliselt välja jätnud informatsiooni, mis puudutab geivanemsusega seostuvaid negatiivseid mõjusid lastele - s.o suurem kiindumushäirete hulk ja kõrgem ravimite kuritarvitamise tase geidest isade tütarde hulgas. Värskeim GLBT peresid puudutava kirjanduse ülevaade ei maininud Sirota (2009) uurimust, kuigi ma saatsin selle kokkuvõtte kaks aastat tagasi.

Siin pole ruumi adekvaatseks käsitluseks, kuid mõned uuringud näitavad diferentseerivaid mõjusid laste soorollide orientatsioonile ja nende vaadetele mittemonogaamsele seksuaalsusele. Mu kõhutunne ütleb, et impulsikontroll võib olla tähtis vahepealne muutuja, mis aitaks mõista vanemate seksuaalse orientatsiooni mõju lastele, kuid ma pole sellele keskenduvatest uuringutest kuulnud.

Taas kord näib lapsi puudutavate tulemuste avaldamise osas ilmnevat erinevusi, mis sõltuvad andmete allikast - kas selleks on olnud nt vanemad, lapsed või õpetajad. Mina arvan, et emadelt saadud andmed kipuvad olema mõjutatud sellest, mida vastajad näevad ühiskondlikult soovitavate tulemustena, eriti kui emad tajuvad uuringu taga olevaid poliitilisi eesmärke.

Eesmärk ei pühenda abinõud

Ilmselt võiks LGBT-isikuid ja -peresid käsitlevate uuringute väärtarvitusest terve raamatu kirjutada. Isegi kui teadlaste poliitilised eesmärgid oleksid kiiduväärsed, siis teaduse ärakasutamine ei oleks seda mitte. Minu arvates ei õigusta siin eesmärk abinõusid. Paljud juura- ja ühiskonnateadlased on peaaegu et vandunud, et mõte, et GLBT vanematel kalduvat olema GLBT lapsed, pole midagi muud kui müüt, ent mitmete teabeallikate hoolikas uurimine viitab millelegi muule, nagu näitab minu peagi valmiv artikkel.

Praegu ütleksid paljud: ja siis? See võib olla usutav seisukoht, kuid see ei olnud see seisukoht, millel oli enamik teadlastest 1990. ja 2005. aasta vahel. Siis, ja ka praegu, ma eeldan, peaks avalikkuse enamus suhte ebastabiilsust laste heaolule kahjulikuks ja sooviks arvesse võtta tõendeid selle kohta, et lesbidest vanematel on palju ebastabiilsemad suhted kui abielus olevatel erisoolistel vanematel.

Nagu ma alguses märkisin, on selliseid vaateid samasoolisele vanemlusele riskantne väljendada, ükskõik, kui objektiivsetel alustel need ka ei seisaks. Kuid avalikkusel on õigus kaaluda kõiki tõsiasju seoses sellise tähtsa teemaga, mis laste heaolu niivõrd mõjutab.

Dr Walter Schumm on Perekonnauuringute professor Perekonnauuringute ja Sotsiaalteenuste koolis Kansase Riiklikus Ülikoolis. Ta on avaldanud üle 250 teadusliku artikli ja raamatupeatüki ning on teose „Pereteooriate ja -meetodite käsiraamat: Kontekstuaalne lähenemine“ (Plenum, 1993; Springer, 2009) kaasautor. Ta on USA reservarmee erukolonel, endine brigaadi- ja pataljoniülem. Tema vaated ei pruugi ühtida Kansase Riikliku Ülikooli ega USA Kaitseministeeriumi vaadetega.

Lisainformatsiooni, sealhulgas ülalolevas artiklis viidatud kirjanduse nimekirja saamiseks, kontakteeruge Dr Schummiga aadressil schumm [ät] ksu.edu.