Et küla tühjaks ei jääks, peaksid Eesti valitsuse vaated muutuma,”

http://paber.maaleht.ee/?old_rubriik=6780&old_art=29368&old_num=828

Porkuni – tuntust ihkav küla
21.08.2003 Sulev Oll

Porkuni on teistmoodi küla kui mitmed teised. Kui paljud külaliikumisega külad on otsekui ringmängud, kus kätest kinni hoidjad üksteisele otsa vaadates ringi liiguvad, siis Porkunis vaadatakse väljapoole.

Porkunis tahetakse tuntust ehk seda, et üha rohkem inimesi teaks kenast ja natuke ka probleemsest järvest, por-kunilaste tähtsündmusest ehk tünnisõidust, paepäevadest ja paemuuseumist. Ja et need teadasaanud sõidaksid kohale, jätaksid Porkunisse oma raha ja annaksid kohalikele tööd.

Loomulikult ei tuleks por-kunilastel oma maine müümisega pooltki nii palju vaeva näha, kui osagi paigaga seotud rohketest legendidest tõele vastaks. Näiteks teadnud rahvas vanal ajal rääkida imelikust tulevalgusest, mis Porkuni tiigi peal enamasti igal keskööl nähtav olla. Ka seisnud aastasadade eest Porkuni saarel suur ja uhke loss.

Veel olevat lossi valitseja lasknud Liivi sõja ajal enne venelaste tulekut lossi alla nurgakeldrisse viia kõik kallid asjad, mis venelastel jäidki leidmata. Varandus olla keldris praegugi.

Vanarahva jutu järgi läinud Porkuni linnusest maa-alune tee, mille üks ots jõudnud Kiltsi lossi ja teine Rakvere linnuse alla. Ka olnud vanasti Valgejõgi suur ja lai ning laevatatav Porkunist saadik.

Paraku kõike seda pakkuda pole ja enamgi veel. “Vaja oleks majutamisvõimalusi, toitlustamist,” sõnas Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg. “Kunagi oli siin looduskaunis kohas ka kena laululava, see kutsus rahvast kokku küll.”
foto: Arvi Kriis
Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg ootab kauni järvega Porkunisse majutus- ja toitlustusteenuse pakkujaid.

Laululavaga ehk saaks Porkuni hakkamagi, igatahes lubas ettevõtja Eigo Laur, et kui lava mõte reaalsemaks läheb, asutatakse vastav fond. “Ja tühjaks see ei jää,” lausus ta. Tühjaks ei jää ka Porkuni, sest kenas kohas on kinnistute järele nõudlust. “Kui oleks midagi osta, teaksin viit-kuut inimest,” ütles Laur.

Suurt midagi pole Porkunil pakkuda ettevõtja kohalemeelitamiseks. Kunagine meierei, pärastine Rakvere metsamajandi konservitööstus, seisab tühjana. “Ja ega Porkunis võrreldes varasemaga liigset tööjõudu ka pole,” lausus Eigo Laur.

Samas muutub Porkuni materiaalne keskkond aasta-aastalt kaasaegsemaks: veega pole siin enam probleeme, kanalisatsioon on jõudnud juba poole Porkunini ning jõuab sealt edasigi. Buss peatub koguni kolmes kohas, Interneti-püsiühendus on peaaegu kohal.

Hingega Porkuni küljes olev Hiile Hiie tahab kevadeks remonditud saada ruumid, kus nii külaelanik kui ka külaline saaksid filme vaadata ja meeldivalt koos käia. Samas on tegus daam tuleviku suhtes veidi pessimistlik. “Et küla tühjaks ei jääks, peaksid Eesti valitsuse vaated muutuma,” sõnas ta. “Muidu aga leitakse varsti arheoloogilistel väljakaevamistel, et siin on kunagi küla olnud.”

Hiile Hiie ise Porkunit maha ei jäta. “Siin on minu kodu, minu omad inimesed,” lausus ta. “Ja on nii, et kus sa ka ringi ei rändaks, jõuad ikkagi koju tagasi.”