ÕNDSA Pätsu ajal oli Kadrioru lossi uks alati rahvale pärani

http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=12335

IVAN ORAV: Kadrioru loss oli rahvamaja EPL (1)
Meelejahutus 28 Jan 2006 EE Online

Trüki Trüki E-post E-post F Share
ÕNDSA Pätsu ajal oli Kadrioru lossi uks alati rahvale pärani

Ikka veel ei saa inimesed rahu. Ma mõtlen seda lugu Kadrioru lossiga, kus eesti noored pidu pidasid ja viina võtsid. Mõned isikud on sellest nii suurde ärevusse sattunud, justkui oleksid endale orgi jalga astunud. Et kes neid lapsi sinna laskis ja kuidas on selline asi võimalik! Miks ei ole uksel püssimeest? Samas mina, vana inimene, ei näe mitte midagi halba selles, et Eesti Vabariigi ausad kodanikud vabalt presidendilossi sisse astuda võivad. Kes on lugenud minu mälestusi, see teab, et president Pätsi ajal oli Kadrioru lossi uks alati pärani. Ning suvel aknad samuti, siis sai majja ka sealtkaudu, muidu oleks uksele tropp tekkinud.

Jumaluke, tol ajal oli presidendil külas käimine kõige loomulikum asi! Kes Kadrioru kanti sattus, see astus alati Pätsi juurest läbi, teisiti oleks olnud isegi ebaviisakas. Ikka mindi ja lajatati presidendile kämblaga vastu turja – et tere, vana kere! Päts oli ju iga eesti inimese kõige parem sõber ja tema kodu oli ühteaegu iga eestlase kodu.

Koolilapsed teadsid, kus president leiba ja juustu hoiab, tulid pärast tundide lõppu Kadrioru lossi, tegid endale võileiva ja kõlgutasid sohval istudes jalgu. Päts aga aitas neil matemaatikaülesandeid lahendada.

Hea jahe morss

Palaval suvel käidi presidendi juures janu kustutamas. Kas siis inimesed oleksid pidanud kange januga Kadrioru tiigi äärde käpuli laskma ja sogast vett lakkuma nagu koerad, ainuüksi sellepärast, et mõne puupea arvates ei sobi igal matsil presidendi majja suvalisel hetkel sisse karata?! Tol ajal ei mõelnud mitte keegi nii kitsarinnaliselt, kõige vähem loomulikult Päts. Tema, helde hing, kuulutas isegi ajalehes, et sadagu taevast või pussnuge, tema köögis seisab alati ämber head jahedat morssi. Kellel janu, see tulgu ja joogu. Samuti oli kemps igale inimesele prii. Oleks ju olnud inetu, kui pargis jalutajad oleksid põõsastes sirtsutanud.

Mina ise käisin Pätsi juures peaaegu iga päev ja ma ütlen ausalt – mitte kunagi polnud tema korteris alla saja inimese. Kelgutamas käinud lapsed kuivatasid ahju peal oma lumiseid riideid ja mängisid kastanimunadest meisterdatud loomakestega. Mehed lugesid ajalehti, naised tegid näputööd. Ja otse loomulikult ei teinud mitte keegi vahet presidendi era- ja ametiruumide vahel. Presidendi ametiruumid ju rahva teenimiseks mõeldud ongi, seetõttu olid nad ka vastavalt sisustatud. Ühes kabinetis oli üles pandud tore treipink, et inimesed saaksid puutööd teha, teises toas aga seisis hiiglaslik pesupali, mille sees need emad, kellel polnud kodus sooja vett, võisid oma lapsi vannitada.

Kas Pätsi juures viina ka joodi? Muidugi. Jaan Tõnisson seal muud ei teinudki. Pätsil oli suurepäraseid napse, kõik erinevate marjade peale tõmbama pandud. Kes siis suutis jätta neid proovimata! Magamiseks oli joodikutele eraldatud väike katusekamber, mille aknast paistis vabariigi lipp. Kui inimene suutis hommikul sinisel ja mustal värvil vahet teha, oli ta kaine ja võis koju minna, aga kui ei suutnud, siis toodi talle õlut ja lasti edasi magada.
Nii et uskuge mind, vanarauka – selles, et lihtsad eesti inimesed presidendi lossis ringi liiguvad, pole mitte midagi häbiväärset, see on juba õndsa Pätsi ajal alguse saanud traditsioon. Muret tekitab hoopis teine asi, nimelt see, et seal lossis luusivad ka endised kommunistid. Vaat see on hirmus! Nad võivad iidsele majale palju kahju teha!

Kusjuures see pole mingi vanainimese luul. See, et vanad punased lossis ringi sibavad, on jumala tõsi. Ühel päeval jalutasin Kadriorus ja issake, korraga näen – lossiaknast vaatab minu poole endine kommunist! Ma oleksin võinud vanduda, et olen sedasama meest vene ajal kusagil paraadil näinud! Tormasin kohe valvemeeskonna juurde ja karjusin:
“Karauul! Mis te seisate, mokad töllakil! Appi! Relvile! Presidendi lossi on tunginud bolševik!”
Aga need mökud seal ukse peal ainult kehitasid õlgu. No püha jumal, kui vabadussõjas oleksid meil olnud ka sellised sõdurid, ei me siis oleks punastest jagu saanud!

“Kommunist võib palju paha teha!” seletasin ma. “Omal ajal õnnestus Hans Pöögelmannil mingi augu kaudu lossi tungida. Taevas, peenikest musta sitta olid hommikuks kõik kohad täis ja talvekartulid söödi viimseni ära. Ühe ööga! Lõksu abil sai Laidoner kommunistireo õnneks kätte ja viskas uksest välja. Minge ruttu ülemisele korrusele, ta oli just nüüdsama akna all, küllap närib kardinaid ja teeb endale neist pesa!”
“Ei, meie ei lähe kuhugi,” ütlesid soldatid. “Meil on käsk siin seista.”
“No lubage siis mind, ma saan ise ka hakkama, mul on hea tugev kepp,” pakkusin mina. “Ega seda asja või niisama jätta, näe, isegi Euroopas on juba aru saadud, et kommunism on kuritegelik. Laske läbi!”
“Ei, see pole lubatud!” teatasid sõdurid ja suunasid täägid minu poole. “Presidendi lossi võõrad ei pääse!”
No nuta või naera! Ma ei tahtnud poistega kaklema hakata ja tõmbusin tagasi. Kommunisti enam aknast näha polnud, küllap oli läinud toolijalgu järama.

http://www.epl.ee/artikkel_310...