ERSP “Miks rahvuslased on antisemiidid?” http://www.ersp.ee/?page=1&lang=est

Tiit Madisson, kodulehe ersp.ee toimetaja:

“Miks rahvuslased on antisemiidid?”

Selgitus, miks rahvuslased võitlevad uue maailmakorra kehtestamise vastu

Pealkirjas äratoodud küsimus oli ühes minule tulnud elektronkirjas. Kuna küsijal oli selline mulje jäänud meie lehistu pildigaleriid vaadates, samas aga tundus end “tavaliseks eestlaseks” kutsuv inimene olema siiras, siis püüan siin avalikult vastata. Seda enam, et taoline eksimõtlemine, nagu rahvuslased olevat antisemiidid, näib iseloomustavat mõne teisegi “uhke ja hää” eestlase mõttemaailma.

Meie kodulehe peamine eesmärk on eestlaste informeerimine ja harimine. Sellekohaseid kirjutisi on siinsel kodukal küllaga. Kuigi Matteuse järgi “õndsad on vaimust vaesed”, võimutsevad Eestis arrogantsed ja ahned limukamentaliteediga poliitikud just seetõttu, et enamik meie kodanikest on mitte ainult apaatsed ja osavõtmatud ümberringi toimuva suhtes, vaid ka masendavalt rumalad. Valitsustruu ajakirjanduse viisteist aastat kestnud ajupesul ja olulise informatsiooni varjamisel on kindlasti siin oma osa mängida olnud. Samas ei ole poliitiline rumalus mingi vabandus, sest praegusel internetiajastul on suuri võimalusi enese harimiseks. Võõrkeeli mittevaldavaile rahvuskaaslastele soovitaks nt eestikeelseid netilehti prison.planet.ee, syndikaat.ee, estland88.com või Nõmme Raadio kodukat aadressiga nommeraadio.ee. Viimastel aegadel on kõigi nimetatud saitide lugejaskond suurenenud, mis samas näitab, et enam ei rahulduta ühekülgse õukonnameedia pakutava informatsiooniga.

Kuna rahvusluse ja antisemitismi teema puudutab ja huvitab paljusid, teen siinkohas avaliku selgituse, sest paljukasutatud mõiste “antisemitism” (mis on kosmopoliitide ja sionistide enim kasutatud silt rahvuslaste halvustamisel) vajab põhjalikumat lahtirääkimist. Muidugi ei kavatse teha üldistusi, mistõttu kirjutis avaldab puhtalt minu isiklikku arvamus ja on ühtlasi poliitiline seisukoht.

Antisemiitide ehk juudivihkajaina sildistatakse tihtipeale demagoogiliselt neid rahvuslasi-patrioote, kellele läheb esmajoones korda oma rahvuse tulevik, kes ei juhindu oma poliitikas holokaustidest ja muudest propagandistlikest dogmadest. Loomulikult aktsepteerivad rahvuslased teiste rahvuste patrioote ja teiste rahvaste elulisi õigusi. Seda seni, kuni need ei kipu kallale oma rahvuse õigustele või lausa eksistentsile. Just teiste rahvaste õigusi maha surudes toimivad juudi rahvuslased-sionistid Palestiinas või hiinlased okupeeritud Tiibetis. Kahetsusväärselt peab märkima, et sionistid kipuvad oma põhimõtteid peale suruma paljudele euroopa rahvastele, kes taolistele surveabinõudele ei kuuletu, sellele riputatakse kaela antisemiidi häbistav märk.

Ei pea vist pikalt selgitamagi, et rahvuslased reeglina vastanduvad multikulturismi kosmopoliitsust propageerivale ideoloogiale ja avaldavad vastupanu globaliseerumisele-mondealismile, mis tõukab tagant eri rahvuste ja rasside segunemist. Selsamal põhjusel olid eesti rahvuslased vastu Euroopa Liiduga liitumisele, kuna oli ette näha, et euroliidust saab ajapikku ilma riigipiirideta föderaalriik, kus alla miljonilist eesti rahvast ootab ees paratamatu lahustumine. Euroliitu propageerivate poliitikute jutt, et EL-st saab mingi kaitsevall Venemaa vastu, on viimastel aastatel osutunud täielikuks juraks, sest euroliit pigem propageerib allaheitlikkust, mitte ei kaitse Venemaa kallalekittumiste eest. Nüüdseks ongi aastatetagused hirmud täitumas: EL põhiseaduse (Lissaboni lepe) järgi on ühisriik moodustatud ja rahvuste ning rasside segunemisprotsessid on hoogsalt käima lükatud. Muidugi ei kirjuta sellest kõigest valitsuskartellile allutatud õukonnameedia, sest “rumal rahvas” ei pea teadma, mis moel “eliit” nendega manipuleerib! Ohumärk on seegi, et tänu suuresti meie oma valitsejate tegevusele on Eesti globaliseerumise tasemelt maailmas viie “edukama” riigi hulgas.

Tegelikult on mõiste “antisemitism” sisutu, sest semiidi keelte hulka ei kuulu mitte ainult heebrea keel ja selle tänapäevastatud vaste ivriit, vaid nt ka araabia ja etioopia keel. Mis saab tõelistel rahvuslastel olla palestiina-araabia rahva vastu? Igal juhul on palestiinlastel juutidega võrdne õigus omada kodumaad ja oma riiki, sest ÜRO 1947. aasta otsuse järgi pidi Palestiinas jätkuma ruumi kahele riigile – Palestiina araabia riigile ja Iisraelile. Haritud lugeja teab, milline on seis Palestiina riigiga tänapäeval. Just ajaloolise ebaõigluse vastu – mitte mingist erilisest juudivihast tingituna - protestivadki paljud rahvuslased ning seetõttu on meie lehistulgi Palestiina vabadust ja Iisraeli boikoteerimist üleskutsuvad reklaamibännerid.


Palestiinlased on aastakümnetega kaotanud oma maa.

Tunnistan siiralt, et minul isiklikult ei ole mitte midagi juutide kui rahvuse vastu. Nagu eestlaste ja ka teiste rahvaste hulgas, on ka juutide seas häid ja halbu inimesi. Gulagi aastatel tuli tihti kartsakongides istuda saatusekaaslastest juudi dissidentide Arkadi Tsurkovi ja Leonid Lubmaniga, kellest siiralt kui ustavatest võitluskaaslastest lugu pidasin. Austan eesti kultuuri maailmas tutvustanud juutidest eestimaalasi Arvo Pärti ja Eri Klasi, Tartu semiootika koolkonna loojat Juri Lotmanit, satiirikut-näitlejat Eino Baskinit. Viimast on mul au isiklikult tunda, kuna mitme Baskini teatri esilinastused toimusid vastuhakkamise mentaliteediga tuntukssaanud Lihula kultuurimajas. Suurima naudinguga püüan pühapäeviti kuulata Vikerraadiost David Vseviovi “Müstilise Venemaa” saateid ja mul oli võimalus professoriga isiklikult tutvuda (ei ütleks, et ta oleks mulle Holokausti-raamatu pärast kallale tulnud!). Lihula vallavanemana tegutsedes (valla territooriumil on Matsalu rahvuspark) oli mul hea klapp roheliste juutidega Toomas Trapido ja Aleks Lotmaniga, kellega koos Matsalu loodusfilmide festivali organiseerisime. Viimase poolt andsin viimastel riigikogu valimistel kogunisti oma hääle. Igati kiidan juudi kogukonna mõistvat suhtumist Lihula sambakriisi ajal, kui teenekas juudi-eesti haritlane Elhonen Saks kirjutas eestlaste Relva-SS-laste võitluse toetuseks avaldas kirjutise “Kesknädalas” (loe: Saks: Eestis elavad juudid on Eestile lojaalsed). Mul oli isiklik kirjavahetus eesti pearabi Shmuel Kotiga enne samba püstitamist, kui rabi väga mõistvalt mulle kirjutas, et Eesti ajalugu peaks rahvusvahelisel areenil tutvustama meie valitsus. Vähesed mäletavad, et Eesti Juudi Kogukond on tauninud Vene Juudi Kongressi ja Wiesenthali keskuse aktivisti Efraim Zuroffi Eesti-vastaseid rünnakuid. Loomulikult ei ole patrioodid-rahvuslased seda unustanud! Pean eesti juute igati tublideks Eesti kodanikeks ja taunin fakti, et Teise maailmasõja ajal Eesti territooriumil palju juute pelgalt rahvustunnustel surmati. Asjaolu, et väga paljud juudid võtsid NKVD või hävituspataljonide koosseisus osa eestlaste tapmisest, ei ole õigustuseks Eestile lojaalsete juutide tapmiseks. Süütute inimeste mõrvu ei saa kuidagi õigustada!

Kui jutt juutidest, tuuakse kohe kõneks holokaust ja kuus miljonit tapetud juuti. Pean end selle temaatika asjatundjaks, kuna raamatu “Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale” (saadaval: estland88.com netipoes) kirjutamisel tudeerisin läbi hunniku selleteemalist kirjandust. Kindlalt on selge üks: Nürnbergis toimunud võitjate tribunal oli vaid kättemaks Saksamaale, et juleti vastu hakata rahajuutluse poliitikale ja holokausti väidetav toimumine oli selle kättemaksu kattevari. (Loe: Mark Weber: Nürnbergi protsess ja holokaust)

Ei pelga väitmast, et teaduslike uurimuste järgi on dogmaks kuulutatud “ajalooline tõde” kuuest miljonist gaasitatud juudist (milles kahtlemist mõnes riigis koguni kuriteoks peetakse) savijalgadel elevant, mis seisab püsti vaid vanglakaristuse hirmu toel. On kahetsusväärne, et demokraatlikeks nimetatavates riikides ei kuulu juuditapu-teema arutluste ega teadusliku diskussiooni alla (loe: Valge: Madisson ja holokausti eitamine).



Koonduslaagrite vangide olukord oli ilma gaasitamisemüüditagi jube.

Ükski tõsine uurija pole eitanud massilist juudihukku Teise maailmasõja aegsetes Saksa koonduslaagrites ja karistussalkade poolt toimetatud massilist juutide mahalaskmist, võin seda loetu põhjal kinnitada. Paraku on teaduslikes uuringutes faktide najal tõestatud, et gaasikambreid (kus olevat ohvreid miljonite kaupa surmatud) kasutati vaid vangide riiete desinfitseerimiseks. Nagu kirjutab oma raamatus “Holokaustitööstus” juudi teadlane Norman Finkelstein, on holokausti-müüdi ekspluateerimine vajalik teiste rahvaste terroriseerimiseks ja juutide ülimuslikkuse rõhutamiseks.

Palju on kirjutatud juutide kannatustest läbi sajandite. Viimase 2000 aasta jooksul, kui Jeruusalemma vallutamise järel 70.aastal (eriti aga pärast 137. aastat, kui uputati verre juutide ülestõus) pudenesid juudid laiali mööda mitmeid mandreid, oli juutide elu kodumaatuina kindlasti väga raske ja repressioonirikas. Juudiusulisi tabanud repressioonidel ja vintsutustel on paraku oma kindel ajalooline selgitus. Ajal, kui juudid jäid kindla kodumaata rahvaks, koostasid judaistlikud vaimulikud Moosese aegsest Toorast kommenteeritud väljaande Talmudi, mis esmakordselt sai kaante vahele 469. aastal. Talmud õigustab ja lausa ässitab “õigeusklikke” toime panema pettuseid, röövimisi ja mõrvu, sest goijd olid Talmudi järgi võrdsustatud loomadega.*

Paraku ei kiusatud juudiusulisi taga vaid sellepärast, et nad olid erinevat usku või lõid Jeruusalemma-päevil risti Jeesus Kristuse. Juute tabanud repressioonide põhjuseks oli viimastele omane kirg raha vastu, mida nimetatakse ahnuseks. Kuna paljud juudiusulised olid tegevad liigkasuvõtmisega, siis sattusid nad ebastabiilsetel aegadel (mässud-ülestõusud, keskaegsed ristisõjad) kättemaksuhimulise pööbli pogrommide ja tapatalgute ohvreiks. Üks kõige jubedamaid juudimõrvu, mida sionistid siiamaani ukrainlasi süüdistades meenutavad, toimus XVII sajandi keskpaigas Bogdan Hmelnitski ülestõusu ajal Ukrainas. Ülestõusu ajal aeti teibasse, uputati või põletati elusalt kümneid tuhandeid juute, kellest enamikul ei olnud mingit tegu talupoegade ekspluateerimisega.

Kuna keskaegsest Euroopast on kroonikate järgi teada palju juhtumeid juutide rituaalsetest toimingutest, mille läbiviimisel kasutati kristlike poisslaste verd (viimane taoline fakt, nn Beilise juhtum, on fikseeritud 1911. aastal Kiievis), siis sattusid talmudistlikud juudid taolise tegevuse eest mitmete Euroopa riikide valitsejate repressioonide (tuleriidale saatmine, terve kogukonna maalt väljaajamine) alla. Ka see juudi ajalooga seotud teema, nagu holokaust, ei kuulu lääneriikides arutlemise ega teaduslike diskussioonide alla, sest sionistlikud dogmaatikud on kuulutanud rituaalmõrvade toimumise laimuks, “mis aitab õigustada holokausti”.

Ajalooline fakt on see, et kuna katoliku kirik keelas kuni 1745. aastani katoliiklastel tegeleda liigkasuvõtmisega, jäi see “häbiväärne” valdkond sajanditeks juutide tegevusalaks. Juutide leiutatud on nt pangandus, börs ja laenuintressid, mis arusaadavalt aitasid nupukaid juudiusulisi rikastuda. Juba XVIII sajandisse ulatub ülimõjuka ja piiritult rikka Rothschildide pangandusklanni esiletõus, kellega jõudumööda on proovinud konkureerida Warburgid, Kuhnid, Loebid, Guggenheimid, Shiffid, Oppenheimerid, Lehmanid ja teised Wall Streeti finantsjuudid. Rahanduslikku ja liigkasuvõtlikku (intressid) tegevust on jätkatud üha suurema eduga tänapäevani. Kuna tänases maailmas on põhiliseks võimutsemise hoovaks saanud raha, siis on üsna loomulik, et rahajuudid omavad suurt võimu ja ühiskondlikku mõju, mis võimaldab neil mõjutada paljude riikide poliitikat. Ühendriikide rahanduses said juudipankurid jämeda otsa enda kätte juba 1913. aastal kehtestatud Föderaalreservi seadusega. 1920. aastal ilmus autotööstur Henry Fordi teos “Rahvusvaheline juut”, kus ta teravas toonis kirjeldas rahajuutide tegevust Ameerikas (Loe: Fordi raamat inglise keeles)

Pole mingi eriline saladus, et raske saatusega rahvana on juudid väga kokkuhoidvad ja passinaarsed, kes püüdnud oma rahalisi vahendeid osavalt kasutades maailma poliitikat oma suva järgi ümber kujundada. Tasuks vaid lugeda XX sajandi alguses avalikkuse ette tulnud “Siioni tarkade protokolle” (http://der-stuermer.org/indest.htm: Siioni tarkades protokollid), kui lugeja märkab, et tarkade juutide poolt XIX sajandi teisel poolel väljatöötatud juhised on tänapäevaks täide viidud – maailma poliitika ja majandus sarnaneb üllatavalt XIX sajandi Siioni tarkade poolt kirjapanduga. Usu veel, et tegu on pelgalt tsaari ohranka väljamõeldisega, mille autoreiks laimavalt juute peetakse!

Ajalooline fakt on seegi, et bolševikest juudirevolutsionääride 1917. aasta Venemaa riigipöörde rahastajad olid suguvendadest Wall Streeti pankurid. Oma riigipööramisega ja tsaari tapmisega maksid juudid ühtlasi kätte tsaariaegsete kitsenduste eest, kui juudiusulistel oli paljudes Venemaa suurlinnades elamine keelatud. Ajaloolise tõe, et 90% bolševistlikest Puna-Venemaa valitsejatest olid juudid (http://der-stuermer.org/indest.htm: Venemaa hauakaevajed) väljaütlemine nt tänapäeva Saksamaal põrmustab nii poliitilise kui ka sõjaväelise karjääri. Põlvilisurutud ja propaganda mõjul peedistatud sakslastelt on võetud igasugune õigus ja võimalus juuditeemal midagi arvata, kui see arvamus ei ühti holokaustidogmaga. Juudiriik, mida Teise maailmasõja ajal ei eksisteerinud, jätkab tänase päevani Saksamaalt holokausti “valurahade” sissenõudmist.

Rahvuslikes ringkondades teatakse, et Euroopa Liidu eelkäija, Pan-Euroopa Liikumise peaideoloogilt ja asutajalt krahv Richard Coudenhove-Kalergilt pärineb 1925. aastast ilmunud teosest “Praktischer Idealismus” järgmine tsitaat: “Tulevikuinimene on segarassist. Praegused rassid vahetatakse välja negroidse euro-asiaatliku segu vastu, kus esineb hulgaliselt inimtüüpe… Juudid asuvad juhtpositsioonile, sest jumalik tahe on juutide kujul Euroopale kinkinud uue vaimselt kõrgel seisva aadelrassi.” Veelgi kurjakuulutavamalt rahvuste edasikestmisele mõjub juudilooži B´nai Brith kõrge “venna” Saul E. Joftesi tõdemus ajalehes “The Washington Observer” 15. detsembril 1969: “Enamik inimesi arvab, et sionistliku liikumise eesmärk on juudi emigrantidele kodumaa loomine Palestiinas. – Üldsegi mitte. Sionismi tõeline eesmärk on totaalse ülemaailmse kontrolli sisseseadmine ühe ülemaailmse valitsuse kaudu.” Miks me siis imestame, et paljude maade rahvuslased on eeltoodutest ja väga paljudest teistest juutide ülemuslikkust tunnistavatest avaldustest väga häiritud ja on moodutamas ühisrinnet pealetungiva rahvusi assimileeriva sionistliku surmaohu vastu?

Üldteada on asjaolu, et USA juudipankurite ja sionistlike tegelaste mõju on tänapäeval hiigelsuur. (David Duke: Juutide mõju poliitikas) Keegi ei saa Ühendriikide presidendiks, kui puudub mõjuvõimsa juudilobi ja –pankurite toetus. Seetõttu mõjutavad juutidest neoliberaalid-sionistid jõuliselt maailma superriigi poliitikat, millest Ameerikas ei tehta mitte mingisugust saladust. Juudilobi survel toimus kallaletung Iraagile, sama juhtus pärast 11. septembri intsidenti (mille sepitsemises on põhjust süüdistada USA valitsusringkondi ja Iisraeli luureteenistust Mossad) Afganistaniga. Kuna USA seisab kindlalt Iisraeli kaitsel, pannes kõigile ÜRO peaassamblee juudiriiki taltsutavaile otsustele veto, seetõttu toimub Palestiinas juba kümneid aastaid konflikt, mis ohustab rahu terves maailmas.

Ameerika poliitikat järgivad omakorda Euroopa riikide valitsused, kes on siiski sunnitud arvestama ühiskondliku arvamusega. Paraku on Ida-Euroopa postkommunistlikud riigid täielikult Ameerika tuhvlialused. Eesti valitsejate aastatepikkune tegevus on allaheitliku lakeipoliitika musternäide, mis täielikult eirab võõrastele peremeestele meeldimise püüdluses Eesti rahvuslikke huve.

Masendav on meenutada, et juutide ees lömitamine algas juba esimese Mart Laari juhitud valitsuse ajal 1992.aasta lõpus. Siseministreeriumis töötamise ajal oli mul võimalus oma silmaga pealt näha, kuidas Simon Wiesenthali Keskuse aktivisti Efraim Zuroffi ees avanesid ministrite uksed, kui natsikütt käis nõudmas dokumente, mida KGB oli kogunud endise polpoli ametniku Islandi kodaniku Evald Miksoni kohta. Zuroff sai tänu Eesti valitsejate (Mart Laar, Lagle Parek, Kaido Kama) kaasabile vähese vaevaga vajaminevate dokumentide koopiad, et need esitada Mikson-Hannibalssoni asukohamaa võimudele väidetava juudimõrvari väljaandmiseks. Paraku oli Eestist kolm-neli korda väiksama elanike arvuga Islandil võimul selgrooga poliitikud ja jultunult käitunud Islandi riiki alandanud Zuroffile keelduti andmast sissesõiduviisat.

Järgmine alandav seik on seotud 1990-ndate esimesel poolel toimunud Iisraeli relvatehinguga, kui aferistist Revalia panga põhjalaskja Leonid Apananski vahendusel sõlmiti relvatehing juudiriigi riikliku firmaga TAAS, mille sõlmimisel poliitikutest otsustajad ja vahendajad tubli, ca 1 miljoni dollarilise nutsu omavahel ära jagasid ja taskusse panid. Eesti riigi usaldusisik Apananski läks oma Iisraeli kodanikust kompanjoni Mihhail Bursteiniga 1,4 miljoni dollarilise vahendustasu jagamisel tülli ja käis mitu aastat Tel Avivi Jaffa ringkonna kohut. Asja koomilisena tunduv kurbloolisus seisnes järgmises: vähe sellest, et ostetud relvad olid 30-50% kõrgemad tollastest turuhindadest, saatsid juudid koos muu relvastusega Eestisse ka suure koguse vanarauda. Selleks olid kasutamiskõlbmatud vanad nõukogude päritolu 23 mm õhutõrjekahurid SZU-23, mis olid Golani kõrgustikule 1967. aastal mahajäänud Süüria sõjatehnikast kokku komplekteeritud. Kuna asi tuli avalikuks, kuulutas TAAS, et 50 kahuri puhul oli tegu juudiriigi annetusega! Mõnda annetatud kahurit veeti 24.veebruari paraadil, rohkem neid riigikaitselistel eesmärkidel kasutatud pole, kuna see oleks sõjaväelaste arvamusel olnud eluohtlik. Tollast meie peaminister Mart Laari ja kaitseministrite Hain Rebase ning Indrek Kanniku vassimist ja üldsuse petmist on siiamaani tülgastav meenutada (pikemalt autori raamatus “Riigipööraja märkmik”, Tln, 1999, lk 33-42). Äramärkimist väärib samal ajavahemikul toimunud teine valgustkartev lugu juudifirmaga Koneston, mis tegeles vene päritolu relvade saatmisega kriisikolletesse. Sellelt firmalt ostis Eesti riik kõrgemalt turuhinnast hoone, kus praegu asub kaitsepolitsei peakorter Toompuiestee 3. Mart Laari korraldusel said vene juutidest Konestoni juhid autasuks neile soodsa tehingu eest “eriliste teenete eest” Eesti kodakondsuse (!).

Kõige skandaalsemaks võiks pidada teise Mart Laari võimuloleku ajal 1990-ndate lõpus asetleidnud ebaõnnestunud katset parseldada Eesti elektrijaamad vene juutide Ameerikas registreeritud riiulifirmale NRG Energy. Tollal püüdis elektrijaamade erastamist läbi suruda ka USA suursaadik Aldona Wos ja tollane välisminister Toomas H. Ilves. Õnneks oli üldrahvalik vastupanu, mis väljendus 168 tuhande protestiallkirja kogumises, tollastele valitsejaile argumendiks, mis kaalus üle finantsjuutide iha eestlaste arvel rikastuda. (Kasahstanis elektrijaamade erastamine “ameeriklastele” õnnestus: seal tõusis elektri hind peale erastamist kaks korda!) Ülaltoodud seigad tõestavad selgelt, et äsja vabaks saanud Eestis võimule saanud “isamaalised” poliitikud olid nupukad ja jagasid kiiresti ära, kelle ees kummargil olla ja kelle finantshuve teenida. Juutidele meeldimise tuhinas on eiratud eestlaste arvamusi ja üldtunnustatud põhimõtteid riiklikust iseseisvusest. Suure Juudisõbra tiitliga tuleks pärjata Mart Laari (tema on teisi limukaid pika puuga edastanud), kes oma valitsemise esimesest päevast on teinud kõik, et olla kõige truualandlikum finantsjuutide soovide ja käskude täitja. Mistõttu on pälvinud miljardär Milton Friedmani preemia “demokraatia edendamise eest”, mida ma ei väsi ega väsi rõhutamast.

Muidugi ei saa mööda minna skandaalsest sündmusest, mida tunneme Lihula monumendiröövina ja mis võeti Eesti valitsuse poolt ette otseselt USA sionistlike ringkondade survel ja Ühendriikide tollase suursaadiku, poola juudi Aldona Wosi eelneval “soovitusel” 2004. aasta septembris õhtupimeduses. Puhkenud kokkupõrge monumenti kaitsva Lihula elanikkonnaga sai samas ka respublikaan Juhan Partsi valitsuse allakäiguspiraali alguseks. Parts peab praegu nagu õige mees IRL-i poliitikuna majandusministri ametit, kuigi monumendirööv kohtu poolt ebaseaduslikuks tunnistati.

Kahjutundega peab nimetama, et alandav limutsemine juudiriigi ja sionistlike ringkondade ees kestab üha suurema hooga tänapäevani (Loe: Eesti ZOG). Eesti valitsus saatis hiljaaegu riigist veendumuste eest välja küll USA neonatsi Graig Cobbi, kuid Eesti patrioote massiliselt mõrvanud NKVD-lane Idel Jakobson suri oma surma 1997. aastal Tallinnas, ilma et võimud oleksid tema vanaduspõlve massimõrva süüdistusega segada tihanud. Sellise “ükskõiksusega” seoses tuleb tunnistada, et Jakobsoni allkiri seisis 1183 Eesti kodaniku süüdimõistva otsuse all, kellest 621 säilinud dokumentide järgi kõrge NKVD ohvitseri käsul 1940.-1942. aastal surma mõisteti.



Kokkuvõtteks järgmist. Juudiideoloogide brzerzinskite, attalide, kissingeride, soroste jt nendetaoliste poolt väljatöötatud teooriate järgi ehitatakse üles MAAILMA UUT KORDA – uut totalitaarset-kiibistatud politseilikku turuühiskonda, kus otsustab vaid SUUR RAHA ja kus rahvustel ning rahvusriiklusel pole mitte mingisugust kohta. Kuna rahvuslased püüavad sellisete “õnneliku” maailmakorra vastu võidelda, siis sildistatakse vaba ühiskonna eest võitlejaid “antisemiitide”, “natside”, “äämuslaste” ja “rahvusradikaalidena”, kes sisuliselt on ühiskonna elust kõrvale tõrjutud ja kel pole Eesti “rahademokraatlikus” vabariigis loota ei õiglusele ega õigusele. (Loe: Avaliku Sõna Nõukogu otsus). Keda võib karistamatult sildistada, laimata ja politseilikult jälitada, kui vaja, siis igasuguseid seadusi eirates vangistada, nagu juhtus siinkirjutajaga 1996. aastal – samal ajal, kui massimõrvar Idel Jakobson nautis Eesti Vabariigi pealinnas personaalpensionärina vanaduspõlve.

Me saame vaid loota, et üha rohkem rahvuskaaslasi saab nägijaiks ja astub õilsasse võitlusesse rahvuse püsimajäämise eest ja suudame luua tegusad suhted mõttekaaslastega välismaal. Et meie lapsed ja lapselapsed ei peaks meilt küsima: miks loovutasite 1991. aastal kättevõideldud omariikluse? Õnneks ei ole me oma võitluses üksi, sest samade probleemidega on rinnutsi kõik rahvuslikud organisatsioonid Euroopas ja Ameerikas.

Kuna Eesti ladvik on end naha ja karvadega maha müünud MAAILMA UUE KORRA kehtestajate eesmärkide truualandlikule teenimisele (Loe: Maailma Uus Kord: selle kehtestajad ja nende käsutäitjad Eestis), siis teeme me kõik, et rahvuse huvid reetnud valitsuskartelli võimutsemist jõukohaste vahenditega paljastada, teavitades samal ajal kodanikke ja püüda viimastele selgitada, et tegu on rahvusriikluse reeturitega, kes ei vääri mitte mingisugust usaldust. Antisemitismi ehk juudivihaga ei ole meie pürgimustel mitte mingisugust pistmist. Meie, rahvuslased, kaitseme oma isamaad – ründajaiks on rahvusvaheline rahaeliit ja meie oma reetureist valitsejad!

Lootusrikkalt tõdeme, et üha rohkem eesti inimesi on nägijaks saamas ja ärkamas letargiast ning ükskõiksuse hukutavast unest - mõistmaks, kuhu maailma valitsemisele pretendeeriv väikesearvuline kosmopoliitne eliit ja viimasega koostööd tegevad sionistlikud raharingkonnad ning nende käske truualandlikult täitvad toompealased tahavad meid kõiki viia. Meiega on ühel pool barrikaadi ka paljud ausad ja ettenägelikud juudi haritlased Euroopas ja Ameerikas, kes tunnetavad ohtu, mida finantsjuutluse ja sionistide arulagedad püüdlused kõigile juutidele kätkevad. Ajalugu peab mäletama!


* Et keegi mind laimamises ei süüdistaks, toon eeltoodud väite tõestuseks vaid paar näidet: “Sina, juut, pead kõiki ümberlõikamatuid mitte ainult petma, vaid ka surmama. Kui meil on jõudu, hakkame neid tapma avalikult, kui mitte, siis peame alatuse ja kavaluse abil lähendama nende hukku ja lõppu,” (Sanhedrin, 121). “Mittejuudi omand on nagu isanda hüve: kes esimesena (juutidest) selle juurde satub, sellele kuulub see esmaõiguse alusel.” (Szulchan Aruch, 156.5) – Autor.