Paul, 23.01.2010 14:50
Eestis on avalikkusele väga tugevat unerohtu söödetud juba viimased 15 aastat.
See tänapäeva eesti meedia on nagu mingi unenäomaailm, fantaasiamaailm, nagu mingi narkootiline aine.
Enne 40-ndat aastat välja antud ajakirjades ja raamatutes kirjutatakse asjadest otse, öeldakse selgelt asjad välja, väga täpselt väljendatakse end. Eesti keeles saab väga täpselt end väljendada, selles ongi kultuurkeele mõte. Mind on väga rõõmustanud nende vanade kirjutiste lugemine.
1940 aastal algas vassimine ja udutamine. Alguses oli külm ähvardus ja vägivaldne surve. Kui lugeda Politsei 1940 aasta numbreid, tajud seda selgesti lugedes erinevaid numbreid. Seejärel visati nagu eesti rahva maailmatunnetuse selguse osas otsad vette ja suigutati unne. Algas udutamine ja ebatäpsused.
Isegi nõukogude ajal võis veel populaarteaduslikust ja teadusmeediast ja raamatutest lugeda kindlaid fakte, millele toetudes võist teha järeldusi. (Reaalainete kooliõpikutes oli väga palju vigu - tahtlus, et aborigeenid ei omandaks reaalaineid.) Inimsed olid siis palju tugevamad tänu neile teadmistele, sest info, mida võis koguda oli reaalsust kirjeldav. Selline info, mis puudutas populaarteadust, teadusi, inimeste eluga seonduvat, mitte poliitika seonduvat. Kui sul on selge info, siis tead, kus viibid ja mida saad asja muutmiseks ette võtta. Peale nn iseseisvuse taastamist kadus selline väärtinfo nagu vits vette.
Tänapäeval on meedias ainult kellegi arvamused, manipulatsioon, üldsõnaline sõnavaht ehk unerohi. Ütleksin, et lausa surmaunne suigutav kogus unerohtu. Kott on pähe tõmmatud.
Kui me jõuaksime nii kaugele, et sunniksime meedia selgelt väljenduma, ilma udutamiseta, siis on lootust, et unest ärgatakse. Keegi jääb siis arvestatud kindlatest rahavoogusest ilma.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=28691745&com=1&s=1&no=80
No comments:
Post a Comment