Korruptiivne Iisraeli relvatehing

Tiit Madisson:

Eesti lähiajaloost: Kuidas Mart Laar rahajuutide võrku langes ja uue maailmakorra tegijate usalduse pälvis. Korruptiivne Iisraeli relvatehing



Pärast taasiseseisvumist tuli päevakorda vajadus varustada Eesti Vabariigi jõustruktuure relvadega. Eesti-Iisraeli relvatehingu algus ulatubki juba Edgar Savisaare valitsemisaega, kui tollane siseminister Olev Laanjärv püüdis hankida politseile käsitulirelvi. Tiit Vähi valitsuse ajal sai tollane asekaitseminister Toomas Puura, kes tegeles relvade ostuprobleemidega juba Savisaare ajal, riigikantseleilt volituse, millega Eesti Vabariigi esindajatele anti õigus läbirääkimiste alustamiseks relvade ostmiseks Iisraelist.

Leonid Apananskist saab Eesti esindaja

Vastav volitus Iisraeli relvatehingut ette valmistada anti Eesti juudi rahvusest rahamehele, pankrotistunud Revalia Panga nõukogu esimehele Leonid Apananskile. Tema enses sõnul määrati ta Eesti Vabariigi välisministeeriumi poolt selle majandusesindajaks Iisraelis 1991. aasta novembris, enne Iisraeli Moskva suursaadiku Eesti-külastust (Eesti Ekspress, 20. mai 1994). Ilmselt tahtsid Eesti valitsejad jätta juudiriigile head muljet, et “näe, kui püüdlikud me oleme, riiki esindavad Iisraelis omad juudisoost mehed”.

19.-25. oktoobril 1992 külastasid tollane kaitseväe juhataja Ants Laaneots, asekaitseminister Toomas Puura ja Leonid Apananski Iisraeli relvatehaseid. Kui mõni kuu hiljem, jaanuaris 1993 uurisid uudishimulikud ajakirjanikud Apananskilt ettevalmistatava relvatehingu üksikasju, siis teatas endine pangaomanik, et ta ei tea kavatsetavast relvatehingust midagi. “Kuid ma ei usu, et ma hakkaksin relvade vahendamisega tegelema. Ma olen tõsine patsifist. Teiseks ei ole ma relvade alal asjatundja,” valetas nupukas juut Apananski Ekspressi ajakirjanikule (Eesti Ekspress, 15. jaanuar 1993).

Imestust äratab, miks pöördus Eesti valitsus just Iisraeli poole, kui hakkas vastasutatud kaitseväge relvastama. Peaminister Mart Laar on väitnud, et ükski lääneriik ei tahtnud Eestile relvi müüa, viidates salapärasele põhjusele, mille järgi kardeti Venemaad. Taoline põhjendus on lapsik, sest miks pidanuks kapitalistlikud riigid loobuma äritegevusest, kui samal ajal äsja taasiseseisvunud Eestit diplomaatiliselt tunnustati kõigi juhtivate lääneriikide poolt. Polnud ju Eesti ka mingi paariariik ega kriisikolle, kelle kohta kehtinuks relvaembargo. Ilmselt on jällegi põhjus raha peale maiastes juutides, sest Eesti juutidel olid tihedad sidemed oma suguvendadega Iisraelis, kellest paljud olid suhteliselt hiljaaegu emigreerunud N. Liidust.

Iisraeli relvatööstuse kehvad ajad, mistõttu tehing eestlastega tuli õigel ajal

Iisraeli relvatööstuse suured probleemid algasid juba 1979. aastal, mil juudiriigi valitsus asus oma relvatööstust subsideerima. 1993. aastal kaotas juutide sõjatööstus rohkem raha kui kunagi varem – kokku ligikaudu 800 miljonit dollarit. Oli olnud koguni plaan mitmed relvatööstused sulgeda ja vähendada neis tööliste arvu 10 000 võrra. Ilmsiks tulid mitmed hädad Iisraeli relvatööstuse mainega, sest 1990-ndail toimusid riigi relvatööstustes plahvatused, kus oli ka inimohvreid. Kuna pärast N. Liidu kokkuvarisemist lakkas külm sõda, siis vähenes maailmas järsult nõudlus relvade järele. Nii oligi Iisraeli riikliku sõjatööstuskompleksi TAAS Israel Industries Ltd juhtidel selge ülesanne – müüa rohkem oma toodangut välismaale. Seetõttu olid teretulnud kõik kliendid.

Eestlaste vajadus relvi hankida tuli juudi relvatööstureile õigel ajal ja pankrotimeistrist ekspankur Leonid Apananski haistis suuri kasumeid. “Raha ja poliitika käivad normaalsetes ühiskondades käsikäes. Eestil pole sellega veel midagi pistmist,” kurtis “tõsine patsifist” silmakirjalikult Eesti Ekspressile. Paraku ei olnud Apananski siiras oma väidetes, täpsemalt – ta valetas Eesti üldsusele. “On teada, et Apananski toetas enne Riigikogu valimisi rahaliselt mitmeid Eesti poliitilisi parteisid ja kandidaate,” kirjutas 20. mail 1994 Eesti Ekspress. Asjaolu, et Eesti finantsjuudid olid Isamaa sponsorid, sellest oli ERSP juhatusel (mille liige kirjutise autor tollal oli) teada juba enne koalitsioonileppe sõlmimist “platsipuhastajatega” 1992. aasta septembris.

Hiljem olen tollast asjade käiku püüdnud analüüsida, et mis oli see põhjus, mis sundis end isamaalasteks pidavad poliitikud lähenema rahajuutide ringkonnale ja loobuma samas ka valimiste eel väljatuldud antisovetiseerimise plaanidest? Ilmselt toimus ka Eestis, nagu mujalgi Ida-Euroopas mingi tehing, kus pandi paika, mis kursi peab vastloodus riik võtma, nagu on kirjeldanud Ungari rahvuslikus ajakirjanduses avaldatud materjalide põhjal sugurahva ungarleste kohta käivat tehingut Tõnu Kalvet siinsamal veebilehel. Ungari puhul olid üheks arengut dikteerivaks pooleks sionistid ja kohapealne rabi. Kui meil sarnane tehing tõesti toimus, siis esinadas juudi ringkondi ilmselt mõni mõjukam kohapealne arvamusliider.

Samuti on tähelepanuväärne, et endistest kommunistidest rahajuudid eelistasid toetada just antikommunistlikku Isamaad (kuigi see partei seadis teadlikult oma presidendikandidaadiks varem tihedalt KGB filiaali VEKSA-ga koostööd teinud Lennart Meri), sest Mart Laari juhitud partei sponsoriteks oli ka Nowe pank ja juutidele kuuluv AS Koneston, mis sponsoreeris Isamaad 3 miljoni krooniga. Konestoni saladusi jagas mulle selle firma üks osanikke Konstantin Burtsev augustis 1996 Tallinna Keskvangla haiglas, kus me sellal viibisime, mina pärast pikaajalist näljastreiki. (Burtsevit süüdistati salakaubaveos, kuid pärast Koit Pikaro vallandamist, juudi kriminaalasi lõpetati ja ta vabanes – autor.)

Seega olid kodumaised rahajuudid Eesti poliitikasse sekkunud juba enne relvatehingu sõlmimist. Tulutoova firma Koneston omanikud tegelesid muuhulgas ka relvaäriga ja vastav litsents saadi uuelt põhiseaduslikult valitsuselt ühena esimeste seas. Relvi müüdi mitmesse endise N. Liidu kriisikoldesse, näiteks Kõrgõzstani ja Tšetšeeniasse. Kaubaartikleis oli juudifirmal nii politseitapjateks peetud püstolid TT kui ka Mossin-Naganti vintpüssid, mida viimases maailmasõjas Punaarmee poolt snaiperpüssidena kasutati. Koneston kauples isegi helikopteritega, nagu 9. aprillil 1997 kirjutas Õhtuleht.

Kuna Koneston oli valimiste eel olnud oluline Isamaa sponsor, ei unustanud Mart Laar võimule saades finantsjuutide teeneid. Konestoni juudi ärimeestega olid Mart Laari valitsusel niivõrd head suhted, et firmale taheti ilma konkursita üle anda suur maja Tallinnas Toompuiestee 3, kus praegu asub kaitsepolitsei peakorter. Tehing nurjus tänu Eesti Ekspressi ajakirjanike sekkumisele, kes hämaravõitu tehingu plaanid “suure kella” külge panid.

Konestoni rahandusdirektorile Julius Gertsmanile ja Juri Lapkovskile anti Laari valitsuse poolt “eriliste teenete eest” Eesti kodakondsus. Lapkovski kuulus ka Isamaad rahastanud Nowe panga juhatusse ja oli tihedalt seotud teise finantsjuudi , endise Sotsiaalpanga omaniku Aleksandr Rubisega. Viimatinimetatul olid samuti suured teened Eesti Vabariigi ees ja temalegi annetati Eesti kodakondsus. Valitsuse muret rahvussuhete pärast väljendas asjaolu, et peaministri nõunikuks rahvussuhete alal tehti Konestoni rahandusdirektor Gertsmani abikaasa Marina Otšakovskaja, keda Tallinna venekeelses seltskonnas tunti nutika ja sõnaosava daamina. Niipalju kõrvalpõikena Konestonist – Isamaa suursponsorist. Tagasi teiste juutide juurde, Iisraeli relvatehingu asjaolude kirjeldamisele!

Nagu eesti ajakirjanikel õnnestus välja uurida, asutasid eestimaalane Leonid Apananski ja Tel Avivi ärimees Mihhail Burstein 1991. aastal firma Estil, mis pidi edendama Eesti-Iisraeli kontakte. Ilmselt haistis terava ninaga “patsifistist” ärimees Apananski juba sel ajal, et Eestile vajalike relvade vahendamisel võib kenasti teenida.

Peaminister Laari lõputud vassimised ja katsed tehingut varjata

13. septembril 1993 avalikustas peaminister Mart Laar parlamendis, et 7. jaanuaril 1993 firmaga TAAS Israel Industries Ltd sõlmitud relvatehing läheb maksma 49 miljonit USA dollarit. Peaminister valetas 13. septembril riigikogulastele, et lepingu täitmiseks pole laenu võetud, tegelikult saadi vajaminev “pisku” Põhja-Eesti Pangalt. Hiljem selgus, et Laar oli eksinud ka relvade hinda nimetades, sest tehingu maksumuseks oli “pisut” suurem summa – 59 miljonit dollarit.

Mart Laari juhitud isamaaline valitsus pidas sõlmitavat relvatehingut riigisaladuseks ja püüdis käimasolevat tehingut üldsuse eest varjata niikaua kui suutis. 15. jaanuaril 1993 teatas Eesti Ekspress, et Eesti valitsus kavatseb Iisraelist osta sadade miljonite kroonide eest relvi. Varsti peale seda sai uudisteagentuur BNS jälile USA ajalehes Philadelphia Inquirer ilminud artiklile, mis kirjeldas kavandatavat relvatehingut Iisraeli riigifirmaga. Mõjukas Ameerika leht kirjutas: “50 miljoni dollari suurune tehing annab eestlastele kergeid relvi, nagu Uzi automaadid ja õhutõrjeraketid (tegu oli siiski vaid õhutõrjekahuritega! – autor). See on esimene selline tehing Baltimaades. Eesti aktsepteeris 50 miljoni dollari suuruse krediidipakkumise, et hankida selle eest Iisraelist relvi. “See on meile hea võimalus,” ütles ajalehele Eesti chargé d´affaires Eerik Kross.” (“Eesti Ekspressi tähtraamat 1993”, Tallinn 1993, lk 24). Asja juures oli naljakas see, et sel ajal, kui valitsus püüdis kodumaal tehingut iga hinna eest saladuses hoida, lekitas selle rahvusvahelisse ajakirjandusse Eesti riigi esindaja Eerik Kross. Seesama isand Kross tegeleb Mart Laariga kahas äridega ka tänapäeval, seekord Gruusias. Tuleb välja, et kardeti eesti rahvast – ju siis oli, mida karta!

Septembris 1993 avalikustati Eesti Ekspressi poolt kaitseminister Hain Rebase allkirjaga veksli ärakiri 6 miljoni dollari peale, mis oli dateeritud 7. jaanuari 1993 kuupäevaga. Nii selgus, et ostetud relvade eest tasumiseks andis valitsus välja Hain Rebase (kellest hiljem sai Eesti juudi kogukonna esindaja Rootsis - autor) allkirjaga veksleid, mida müüs Austrias asuv Pino Bank. 25 protsenti sellest pangast kuulus kolmele Vene juudipangale (nagu USA-ski, kuulub ka Venemaal 80-90 protsenti pankadest finantsjuutidele - autor), üks neist oli Togliatti pank, mis kasvas välja Tartu Kommertspanga filiaalist Rosest (“Eesti Ekspressi tähtraamat 1993”, lk 27). Vekslite väljaandmine valitsuse poolt oli tegelikult seadusevastane, kuid 1990-ndate esimesel poolel, kui seadusandlus oli veel puudulik, ei hoolitud väga rangest seadustes rea tagaajamisest. Nii tegutseti äris, enam-vähem analoogne oli olukord ka võimude poole peal. Selliste vekslite väljaandmine, millel oli riigi garantii, pidi toimuma põhiseaduse järgi parlamendi otsuse põhjal. See nõue on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 65 punkt 10-ga.

Lõpuks pidi peaminister Laar oma koolipoisiliku vassimise ja valetamise lõpetama ja oli nurka surutuna sunnitud tunnistama, et relvatehingu korraldas Revalia Panga omanik ja Eesti kaubandusesindaja Iisraelis Leonid Apananski. Et firma TAAS Israel Industries Ltd juhatuse esimees kindral Dan Shomron käis koos kaaskonnaga Eesti valitsuse kutsel 22.-23. märtsil 1993 Eestis tehingu üle nõu pidamas.

Ekspressi ajakirjanikud tegid usinat uurimistööd, 29. oktoobril 1993 avaldas leht Iisraelist ostetud relvastuse nimekirja, kus oli ära märgitud relvade nimetus, hulk ja hind. Avalikustatud nimekiri mõjus võimuritele pommiplahvatusena ja põhjustas relvatehingut ikka veel varjata püüdvas peaminister Laaris haiglase vastureaktsiooni. Peaminister teatas avalikult, et relvade nimekirja ajakirjandusse lekitanud isik tuleb võtta vastutusele. Ilmselt ei olnud hiljuti demokraatiateele asunud riigi valitsejad teadlikud läänelikust tavast, kus nt Skandinaaviamaades igale suuremale riigipoolsele relvatehingule eelnes reeglina pikk ja avalik arutelu. Suurte relvatehingute sõlmimine ei olnud demokraatlikes riikides juba ammu mingi sõjasaladus.

Kuna parlamendis kritiseerisid Iisraeli relvatehingut tormiliselt nii rahvuslased (Jüri Toomepuu) kui ka endised kommunistid (Toomas Alatalu), teatas minister Jüri Luik, et valitsus võib muuta oma varasemaid seisukohti ja on valmis panema relvatehingu Riigikogule ratifitseerimiseks (Eesti Ekspress, 16. september 1994). Vaatamata mitme saadiku teravale vastasseisule, ratifitseeris Riigikogu valitsuskoalitsiooni häälte najal relvalepingu 15. detsembril 1993. Isamaa toel presidendiks saanud Lennart Meri viseeris parlamendi otsuse 29. detsembril 1993.

Valitsus kõrvaldab “valesid mehi” ehk teadjate eemaldamine

Relvatehinguga seotud ametiisikud lahkusid järjest ametist veel enne, kui juutidelt ostetud relvad Eestisse hakkasid saabuma. Tiit Vähi valitsuse asekaitseminister Toomas Puura, kes tegi lepingu sõlmimiseks tublit eeltööd, vabastati ametist 1992. aasta lõpul tollase kaitseministri Hain Rebase poolt usalduse kaotamise tõttu. Nimelt selgus, et ekskommunist Puura oli Apananskiga seotud firmadele üürinud kolm varem Vene sõjaväe käsutuses olnud hoonet. Seoses Pullapää rahvuslastest jäägrite vastuhakuga lahkus 4. augustil 1993 ametist relvatehingule oma allkirja andnud ERSP-lasest kaitseminister Hain Rebas. 25. oktoobril 1993 lahkus “tervislikel põhjustel” ametist Laari nõunik, relvatehingu ämmaemandaks peetud, mitme teise korruptiivse tehinguga seotud Tiit Pruuli, kellest on tänapäeva Eestis saanud paarisaja rikkaima rahamehe hulka kuuluv “ärimees”. Kauem suutis oma ametis vastu pidada kaitsejõudude peastaabi ülem kolonel Ants Laaneots, kes lahkus ametist 24. märtsil 1994, pärast seda, kui uus kaitsejõudude juhataja kindral Aleksander Einseln teatas pressis, et peastaabi kõrgemad ohvitserid said seoses relvatehinguga altkäemaksu (Eesti Ekspress, 16. september 1994).

Eeltoodule lisaks on huvitav lisada, et pärast Toomas Puura vallandamist Hain Rebase poolt käis kaks Apananski emissari kaitseministeeriumi juristile Tõnu Põdrale survet avaldamas. Ekspressi andmeil olid need kaks mõjutajat endine Tartu KGB ülem alampolkovnik Anti Talur, kelle oskused ei läinud rooste ka taasiseseisvunud Eestis, kes juhtis Tartus Maapanga osakonna turvameeskonda, ja endine Edgar Savisaare nõunik Matti Pedak (“Eesti Ekspressi tähtraamat 1993”, lk 26). Nimelt arvas jurist Põder, et Puura väljastatud dokumendid polnud relvade ostmiseks üldse pädevad. Toomas Puura kinnitusel oli visiit Iisraeli aga eelnevalt kooskõlastatud Mart Laariga, mistõttu teda süüdlaseks teha on ülekohtune.

Kuna jäärepäise ja näpuga seadusetähte jälgiva juristi tõttu ähvardas kogu tehing vastu taevast lennata, otsustati tülikast ametnikust kiiresti vabaneda. Peaminister isiklikult tegeles selle riikliku küsimusega, olles hankinud Põdra kohta venekeelse dokumendi, mille järgi olevat kaitseministri abi juriidilistes küsimustes Tõnis Põder nõukaajal KGB poolt värvatud kaastööline. Eesti Ekspress oli välja uurinud, et Tartu KGB oli Põtra tõesti mingil põhjusel 1984. aastal kolmel korral üle kuulanud, mida tollane Tartu kagebiitide boss Põdrale meelde käis tuletamas. Jurist ise nimetas “värbamisdokumenti” võltsinguks, kuna sellel puudus ka tema allkiri. Ilmselt ei turgatanud kellelegi pähe küsimust, kuidas sai nimetatud dokument olla nõukaaegse KGB alampolkovniku käsutuses, kui kõik valgustkartvad organi dokumendid juba 1989. aastal Eestist minema viidi. Ajaloolasest peaminister oli varem korduvalt rõhutanud, et KGB dokumentidest kaugeltki mitte kõiki ei saa ehtsateks pidada, kuna arusaadavatel põhjustel püüdvat naaberriik poliitilist olukorda väikeses naaberriigis destabiliseerida. Ilmselt oli vastava dokumendi hankimine kapo ülesandeks, milleks kapos töötavad endised kagebiidid kasutasid endise Tartu KGB ülema abi. Kuna kaitsepolitsei asutaja, endine kommunistist miilitsamees, Viru hotellis välismaalaste “turvamist” juhtinud Jüri Pihli määramist organi etteotsa toetas Mart Laar, siis loomulikult usaldati kapo poolt edastatud KGB dokumendi autentsust. Värbamisdokument oli sobivaks ettekäändeks ja tehingut nurjata ähvardav seadusekuulekas jurist Põder vallandati. 18. mail 1993 keeldus Laar ajakirjanikele kaitseministeeriumi juristi juhtumit kommenteerimast (Eesti Ekspress, 11. juuni 1993).

Skandaal praakrelvade ümber

23. jaanuaril 1994 sai teatavaks ebameeldiv tõsiasi, et juudifirma oli Eestile saatnud suure koguse praakrelvi, millele 4. veebruari järgnes veel üks kogus samasuguseid. Tegu oli 50 Nõukogude päritolu õhutõrjekahuritega ZU-23-2, mis olid Golani kõrgendiku lahinguväljadelt üles korjatud Süüria armeele kuulunud kahurid. Need olid hiljem juutide poolt kuidagimoodi puudulikult komplekteeritud, kuid kaubal ei olnud kaasas dokumentatsiooni. Relvaostulepingu lisas hinnati saadetist koos laskemoonaga 5 miljonile dollarile (Eesti Ekspress, 23. detsember 1994). Praakkahurid olid kokku pandud samalaadsete teiste relvade osadest, mida tõendasid erinevad numbrid relvatorudel ja teistel detailidel. Kahuritega kaasa antud 1971. aastast pärit laskemoon oli sellises seisukorras, et laskemoona kõlblikkust uurivate Eesti spetsialistide arvates olid mürsud kasutajaile lausa eluohtlikud (Postimees, 29. september 1995).

Iisraelist ostetud relvade kvaliteedi kohta uuriti ka relvaekspertide arvamust. Eksperthinnangu tegemise organiseeris kogu tehingut tähelepanelikult uurinud nädalaleht Eesti Ekspress. Mare Volovic ja Vladimir Savvateev Iisraelist kiitsid relvad igati heaks. Andrew Johnson Austraaliast ja Brian Lyali Uus-Meremaalt kiitsid samuti relvi, kuid 23 mm õhutõrjekahurite kohta arvati, et tegu võib olla vanade Vene päritolu kahuritega SZU-23, mis võeti Iisraeli poolt sõjasaagiks (“Eesti Ekspressi tähtraamat 1993”, lk 30-31). Ettenägelikud juudid olid lepingu dokumentatsioonis jälgede segamiseks kõrvaldanud lepingu järgi müüdavate õhutõrjesuurtükkide margi tähistusest tähe “S” lihtsalt ära. Kogu selle ebameeldiva loo puhul oleks keegi võinud uurida, kas Eestist Iisraelis käinud delegatsioon, kuhu kuulus ka endine N. Liidu sõjaväeinstruktor kommunistlikus Etioopias Ants Laaneots, ei saanud aru, mis kaupa eestlastele pakutakse? Või osteti põrsast kotis ja ostetud relvade vastu ei tuntudki mingit huvi?

Iisraelist ostetud relvi vastuvõtnud ohvitserid olid masenduses ja raevus, kui neile jõudis kohale missuguse kvaliteediga saadud relvastus tegelikult oli. Peale Vene päritolu praakkahurite oli suuri probleeme ka Iisraeli enda päritolu relvadega. Nii avastati ühel Galil-automaadil kuni 19 viga. Pealegi olid ostetud relvad mõeldud kasutamiseks hoopis teistes klimaatilistes tingimustes. Nii näiteks võis granaadiheitjaid kasutada õhutemperatuuril -10 kuni +40 kraadi C. Nimelt oli teada, et temperatuuril alla -10 kraadi langeb väljalastud granaadi tabamispunkt allapoole sihtimispunkti, mis raskendab sihtmärkide tabamist talvistes tingimustes. Katsetamisel selgus, et ostetud Iisraeli miinipildujaid aga ei saagi põhjamaistes tingimustes üldse kasutada. Juutide poolt saadetud raadiojaamad aga ei taga sidepidamist peastaabi ja pataljonide vahel (Postimees, 29. september 1995). Veel selgus, et tankitõrje raketisüsteemi Marats, mida eestlased lootsid agressiooni korral vastase tankide hävitamiseks kasutada, ei olnud firma TAAS alla null-kraadistes ilmastikuoludes isegi testinud (Eesti Ekspress, 25. august 1995). Peale selle olid valguskiirtega juhitavate maratsite kasutamisvõimalused Eesti metsasel maastikul väga kaheldavad. Juudid olid relva arusaadavalt konstrueerinud oma reljeefile ja taimkattele vastavalt. Nagu lugeja teab, Iisraelis selliseid metsi nagu Eestis ei kasva ja seetõttu võisid relvad Lähis-Ida kõrbetingimustes sõdides olla väga efektiivsed, nt tankide tõrjumisel Siinai kõrbes.

Muidugi ei tahtnud ükski korruptiivse tehinguga seotud riigiametnik ega poliitik tunnistada, et riigile üritati juudi petturite poolt 5 miljoni dollari väärtuses kaela määrida vanarauda. Selle sõjatehnika maksumus oli tervelt 10 protsenti kogu tehingu hinnast. Sussertehingus võtmerolli mänginud peaminister Mart Laar püüdis praakrelvi talle iseloomulikul moel varjata, valetades 8. veebruaril 1994 avalikult, et avastatud olevat vaid mõni nõuetele mittevastav padrunipartii (Eesti Ekspress, 16. september 1994). Tänu kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einselni resoluutsetele protestidele (kellele igasugune nõukogulik susserdamine ja valetamine vastukarva oli) kuulutasid Eesti valitsejad seepeale pika hambaga sunnitult, et Iisraelist saadetud 50 Nõukogude päritolu praakkahurit on TAAS-i kingitus Eesti riigile (!).

Israelliidid püüavad skandaali ohjata

Praakrelvade avastamine Tallinnas Eesti sõjaväelaste poolt kutsus tagantjärele esile skandaali ka Iisraelis. Eestisse ruttasid TAAS Israel Industries Ltd esindajad kindral Dan Shomroniga eesotsas. Muidugi olid juudid häiritud, kuidas nii libedalt ja lühikese aja jooksul (ainult kaks kuud) sõlmitud lepinguga tõrge tekkis ja hoolikalt varjatud tehing ajakirjandusse imbus. Kaks protsenti tehingu hinnast asjaosaliste “määrimiseks” oli juutide arvates igati soliidne summa (ca 1 miljon dollarit ehk tollase kursi järgi ligi 15 miljonit krooni), mis oleks pidanud garanteerima tehingu konfidentsiaalsuse.

Ilmselt oli iisraellastele Eestiga juhtunud intsident vägagi ebameeldiv, sest info valgustkartvast tehingust võis jõuda ka Euroopa riikide ajakirjandusse. Teadupoolest ei valitsenud, tänu Iisraeli Palestiina-poliitikale, mitte kõigi eurooplaste südameis suur juudiriigi armastus, mispeale sionistid kogumisti kurtsid, et Euroopas valitsevat antisemitism nagi 1930-ndate Saksamaal.

Iisraeli parlamendi Knesseti esimees saabuski Eestisse asjade seisu uurima. Kohtuti valitsejatega, kuid nendest kohtumistest informatsioon puudub, sest ajakirjanikele oli juurdepääs suletud. Kuna järjekordne praakrelvade partii saabus Eestisse kaua aega pärast juudiriigi parlamendi esimehe lahkumist 21. jaanuaril 1995 (Postimees, 29. september 1995), siis võib oletada, et juudid ei külastanud Eestit mitte vabandamise eesmärgil. Pigem soovitati asju hoolikamalt saladuses hoida. Ilmselt pidasid iisraellased hiljuti vabaks saanud Eestit mingiks Aafrika arengumaaks, kelle valitsejad muretsevad vaid oma taskute täitmisest ja kuhu võib sokutada relvade nime all ka utiili. Iisraeli raadioajakirjanike sõnul, kellega Ekspressi kolleegid suhtlesid, oli
analoogne juhtum TAAS-i praakrelvadega ka Aafrika riigis Kamerunis.

Oma nõukogude päritolu vanarauda keeldus TAAS ettenägelikult tagasi Iisraeli viimast, kuna tegu olevat “kingitusega”. Ilmselt ootasid juudid skandaali vaibumist, et siis oma “kingituse” eest vahendustasu saanud valitsejaid mõjutada. Meie ametiisikud asusidki juutide saadetud kahureid kiitma. Iisraeli vahet sõitnud ja uut relvatarnet ettevalmistav kaitseministeeriumi kantsler Tarmo Mölder on Eesti Ekspressi ajakirjanikele kiitnud, et “23 mm õhutõrjekahurid on Eestile väga kasulikud”. Mölderi sõjaliste strateegiate järgi tulnuks need relvad paigutada lennuväljade ümbrusesse, kuna Venemaa taktika viimasel ajal olevat selline, et helikopteritelt ja suurtelt lennukitelt visatakse vastase territooriumile õhudessante ja neid koptereid-lennukeid olevat nõukaaegsete enam kui kahekümne aasta vanuste relvadega raske alla tulistada (Eesti Ekspress, 23. detsember 1994).

Seevastu kaitsejõudude spetsialistide (kes sõjandusest midagi ka mõikasid) arvates polnud 23 mm Vene kahuritega midagi peale hakata isegi sel juhul, kui nad oleksid täielikus lahingukorras olnud. Vahepealsete, 1967. aasta 6-päevasest Iisraeli-Araabia sõjast möödunud aastatega on sõjatehnika edasi arenenud, mistõttu tolleaegsed õhutõrjesuurtükid on vananenud. Kaasaegsete lahingukopterite jaoks, mille pardarelvade laskekaugus ulatus 6 kilomeetrini, olid SZU-23-d ainult heaks märklauaks. Lisaks on iga kahuri transportimiseks tarvis mingit veokit ja teenindamiseks 6-liikmelist meeskonda. Seetõttu oleks sõja korral omandatud vanade õhutõrjekahuritega pigem probleeme, kui neist mingit kasu oleks olnud. Iisraeli praakkahurite asemel oleks saanud hankida sama arvu rakette Stinger, mida kasutasid väga edukalt Afgaani islamivõitlejad nõukogude okupantidega võideldes. Teadupoolest on Stingerid väga väikesed ja ülimalt efektiivsed relvad, nende käsitsemisega saab hakkama üks sõjamees. Juudimaalt tulnud Vene kahureid veeti paar aastat Eesti Vabariigi aastapäeva paraadidel, millega nende kasutamine ka piirdus. Väheinformeeritud kodanikele pidid need sisendama kindlust võimaliku agressiooni korral, teadjamatele olid need halvasti varjatud korruptiivse tehingu tunnistajaiks.

Hämamine vahendustasudega. Apananski ärikaaslane kaebab petturi kohtusse

Ajal, kui ajakirjanduse vahendusel jõudis avalikkuse ette Iisraelist ostetud relvastuse nimekiri, äratas kahtlust mõne relva väga kõrge hind, võrreldes maailmaturu vastavate näitajatega. Juba läbirääkimiste ajal oli Eesti kaitsejõudude esindajail teada, et üle 800 dollarit maksva automaadi Galil hind on 30-50 protsenti kõrgem normaalsest automaadihinnast maailmaturul. Galili ülikõrget hinda põhjendasid iisraellased lapsikuna tunduvate põhjendustega, et nad ei müü relvi laost, vaid peavad neid hakkama Eesti jaoks tootma (“Eesti Ekspressi tähtraamat 1993”, lk 31). On arvatud, et hindade sisse on peidetud relvatehingu vahendustasu ja mõningad suurendatud kasumimarginaalid, kuna tegu oli väga leplike klientidega, kes iga hinna eest otsustasid eelistada just juudiriigi relvi. Nagu üks relvatehingu saladustega kursis olnud isik oli ajakirjanikele rääkinud, on tehinguks pinnasondeerimisel Iisraelis räägitud konkreetsest vahendustasust – 3 protsenti tehingu kogumaksumusest vahendajaile ja 2 protsenti Eesti ametnike ja poliitikute “määrimiseks”. Tol ajal ilmunud ajalehe Post teatel olevat endine kultuurifondi töötaja ja juudi kultuuriseltsi esimees Samuil Lazikin teatanud, et tema sai esimesena Eesti valitsuselt ettepaneku Eesti-Iisraeli tehingu vahendamiseks. Lazikin väitis, et Iisraeli valitsusametnikud ja firma, millega ta ühendust võttis, pakkusid talle kui vahendajale 3 protsenti ja Eesti valitsusametnike “premeerimiseks” 2 protsenti relvaostu summast. Samuil Lazikini sõnul olevat ta ootamatult kõrvaldatud relvatehingu korraldamisest ja tema volitused võttis üle rahvuskaaslasest pankur Leonid Apananski. Kui kiuslikud ajakirjanikud ettevalmistatava relvatehingu vahendaja väljavahetamist ja vahendustasusid uurima hakkasid, oli ERSP-lasest kaitseminister Hain Rebas seda varmas eitama, mida tegi ka järgmine, Isamaa kaitseminister Indrek Kannik.

Muidugi ei olnud Apananski kompanjon rahul, et viimane talle tünga tegi ja kaebas Eestis elava suguvenna kohtusse. Iisraeli riigi Tel Avivi Jaffa ringkonna kohtule esitatud hagis väitis Mihhail Burstein, et tema kompanjon Leonid Apananski sai Eesti-Iisraeli relvatehingu vahendamise pealt vaheltkasu 3 miljonit seeklit ehk 1,4 miljonit dollarit. Petta saanud Burstein kinnitas, et tal oli Apananskiga kokkulepe vahendustasu jagamise suhtes, kuid viimane sooritas vahenduslepingu oma kompanjoni selja taga ning pistis oma taskusse kogu 59 miljoni dollari suuruselt tehingult saadud vahendustasu, ligi 20 miljonit Eesti krooni suuruse summa (Eesti Ekspress, 20. mai 1994).

Eesti riigi ametiisikuile, kes olid end sidunud Iisraeli tehinguga ja ootasid tublit “nutsu”, mis lubanuks lastele poest banaane osta, oli Tel Avivis alanud kohtuprotsess väga ebameeldivaks üllatuseks, sest Leonid Apananski oli Eesti-poolne usaldus- ja kontaktisik, lausa Eesti riigi ametlik esindaja. Eesti Vabariik oli petturist pankrotimeistrile välja andnud kolm volitust Eesti riigi esindamiseks Iisraelis. Ühel volitusel oli tollase kaitseministri asetäitja Toomas Puura ja riigisekretär Ülo Kaevatsi allkirjad, viimasele volitusele, mis dateeritud 7. mail 1993, on oma allkirja ajaloole jäädvustanud peaminister Mart Laari nõunik, tollal sisuliselt teine mees valitsuses Tiit Pruuli (Eesti Ekspress, 25. august 1995). Nüüdne GoBusi ja mõne teise firma omanik, lahe maailmarändur ja muidu suur ühiskonnategelane, saigi aluse hilisemaks äritegevuseks riiklikul ametipostil olles.

1994. aastal aset leidnud kaitseminister Indrek Kanniku Iisraeli-visiidi ajal polnud Leonid Apananski nime enam delegatsiooni nimekirjas, kuid eraisiku ja ärimehena ei keelanud tal keegi delegatsiooniga juudiriiki kaasa sõitmast. Täpselt teadmata, keda “tõsine patsifist” Iisraeli sõidu ajal esindab, viibis Eestimaine juudifinantsist ometi väga mõjukate juudiriigi ametnike vastuvõttudel. Väidetavalt olevat Apananskil juudiriigi kõrgpoliitikute hulgas väga häid sidemeid. Ilmselt olid ”isamaalased” end petturist Apananskiga niivõrd tugevalt sidunud, et neid sidemeid ei suutnud mingi kohtuprotsess purustada. Nagu lugeja teab, kehtivad ka allilmas taolised “ühise kuriteo” sidemed, mis peavad vastu igasugustele ebameeldivustele.

Juudid koostavad Eesti kaitsmise kava, mis kaitseväe juhataja kindral Einselni peaminister Laariga tülli ajas

Vaatamata sellele, et Tel Avivis alustatud kohtuprotsess oleks pidanud Leonid Apananski mainet Eesti valitsejate ees kahjustama, kasutasid valitsejad ärimehe teenuseid edasi. Kuigi Apananski oli varem väitnud, et ta on “tõsine patsifist”, avastas kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln 1994. aasta kevadel üllatusega, et “patsifisti” nimi figureeris ühena peaminister Mart Laari ja Iisraeli kindral Dan Shomroni poolt alustatud koostööprojektis. See projekt pidi tegelema Eesti Vabariigi julgeolekuprobleemide lahendamisega ning välja töötama kaitsekontseptsiooni koos sise- ja kaitseministeeriumi ametnikega. See, et juudiriigi kindral koos juudist rahamehega pidi kaitseväe juhataja selja taga ette valmistama plaani, kuidas Eestit tuleb kaitsta, ärritas põhimõtetest lugupidavat NATO tagapõhjaga kindral Einselni niivõrd, et ta läks põhjalikult tülli “isamaalise” valitsusjuhiga. Sellest ajast pärinebki kindrali ütlus: “Eesti riigi probleemiks ei ole mitte see, et Laar läheb, vaid see, et Laar jääb.” Pärast seda hakkasid Mart Laari koalitsioonikaaslased ausameelset kindralit ründama, et see sekkub poliitikasse.

Oma kirjas peaminister Mart Laarile 16. maist 1994 palub kindral Aleksander Einseln selgitada, miks Laar tegeleb temaga kooskõlastamata riigikaitseliste küsimustega. “Teiseks soovin kirjalikke selgitust ja koopiat Teie ning kindral Dan Shomroni poolt aluse pandud koostööprojektist, mille tulemusel loodate lahendada Eesti sisemise ja välimise julgeolekuga seotud probleemid,” kirjutas kaitseväe juhataja peaministrile (dokumendi koopia kindrali koduarhiivis – autor). Ilmselt just tüli juutidega sai Einselnile saatuslikuks, mistõttu teda poliitikud hakkasid vaenama ja põhjust otsima, kuidas jäärapäisest kindralist, “kes ei saanud aru poliitilisest reaalsusest”, lahti saada!

Juudid püüdsid ajada oma salajast susser-musserit kindral Einselni selja taga. Leonid Apananski abi Kristian Garancis saatis kaitsejõudude peastaabi ülema kt-le Arvo Sirelile kirja märkusega “konfidentsiaalne”, mis kannab kuupäeva 16. mai 1994. Garancis kirjutab, et 1994. aasta 10.-15. maini oli Tallinnas järjekordne töörühm Iisraelist, kes tegeles tollase peaministri Mart Laari ja kindral Dan Shomroni alustatud projektiga. “Töögrupp osales koos Eesti kolleegidega siseministeeriumist, politseist ja kaitseministeeriumist ühisseminaril riigi sisemise ja välise julgeolekuga seotud probleemide lahendamiseks,” seisab Garancise kirjas. On ka märgitud, et “kohtumised olid väga konstruktiivsed ja viljakad” (Sõnumileht, 20. september 1997).

Pole raske tulla järeldusele, et juutidel oli Eesti kaitsmisega esmalt siiski äriline ja omakasupüüdlik eesmärk: vastutasuks kaitsekontseptsiooni koostamise eest loodeti, et Eesti kaitsesüsteem ehitatakse üles Iisraeli firmade poolt Eestisse müüdud relvade ja tehnoloogia abil. Ilmselt vedeles juudiriigi ladudes veel igasugust ajast-arust relvastust, mida oleks saanud kasuahnetele “täielise vabariigi” valitsejaile maha parseldada, ilma et see oleks mingeid erilisi probleeme tekitanud.

Tollase parlamendi riigikaitsekomisjoni esimees, Mart Laari parteikaaslane Rein Helme püüdis Laari tegevust abitult õigustada, kinnitades, et juutide töörühmal ei ole mingeid ametlikke volitusi. Seega olevat tegu mingi eraettevõtmisega. Võis ju igaüks koostada mistahes kontseptsioone, see on juba valitsuse asi, kas võtab neid tõsiselt või mitte! Pärnu muinsuskaitsjad, kes olid Helmega Pärnus kokku puutunud, rääkisid nende ridade autorile 1994. aastal, kuidas endisest pärnakast riigikogulane uhkustas oma TAAS-i relvatehaselt kingituseks saanud püstoliga. Tagantjärgi selgus, et juudid jagasid Iisraelis toodetud püstoleid paljudele Eesti riigi ametiisikuile, kellest kuidagi võis sõltuda relvatehingu üle otsustamine. Kui selle ümber puhkes tõsine skandaal, loobus mõni saadud “kingitusest”.

Äri juudi petturitega jätkub!

Tsiviliseeritud ärimaailmas on selline reegel, et kord juba ebaausalt toiminud firmaga uut lepingut ei sõlmita. Meie riigis vähemalt 1990-ndate alguses sellised reeglid veel ei kehtinud. 1994. aastal korraldas majandusministeerium konkursi piirivalve jaoks elektrooniliste vaatlusseadmete hankimiseks. Vastavad pakkumised tulid Itaalia firmalt Alenia, Prantsuse Thomson-CSF-lt, Saksa firmalt Siemens (kes oli koostöös USA Cardioniga), Rootsi kompaniilt Celsius Tech ja prantslaste SAT-ilt. Loomulikult tuli pakkumine ka Iisraelist, firmalt Elbit. Kaitseministeeriumi kantsler Tarmo Mölder oli arvamusel, et juutide tehnika on siiski kõige parim, ja sõitis Iisraeli asju ajama. Seal külastati ka tuttavat firmat TAAS Israel Industries, kelle ametnikud olid lahkelt lubanud, et võivad Eestile ka teiste riikide relvastust hankida – muidugi vastava vahendustasu eest!

Ka pärast 1995. aastal toimunud Riigikogu valimisi, kui piruka juurde pääsesid Koonderakonna “kompetendid”, jätkusid kontaktid Iisraeli firmaga TAAS. Vahepeal, kui skandaal Iisraelist saadetud venelaste praakkahuritega oli vaibunud, selgus, et saadetud 23 mm õhutõrjekahurid ei ole siiski mingi kingitus Eesti Vabariigile, nagu kinnitas suuresõnaliselt tollane peaminister Mart Laar, vaid nendel kahuritel oli väga konkreetne hind – 3,8 miljonit USA dollarit, ilma laskemoonata. Valitsejad vist ei teadnud, et eestlastegi hulgas on juba esimese vabariigi päevilt levinud ütlus: enne saad surnult n---u, kui juudilt midagi tasuta! Koonderakondlased nii leplikud ei olnud kui laarlased juutidega asju ajades ja kaitseministeerium alustas juudiriigi tegelastega läbirääkimisi, et asendada “ajast ja arust Vene päritolu õhutõrjekahurid” moodsa sidetehnikaga. Vahepeal Laari sõnul “kingitud” kahurite asemel oli Iisraeli firma nõus tarnima vajalikku sidetehnikat. Tõsi, vaid 1,5 miljoni dollari eest (Eesti Ekspress, 25. august 1995), mistõttu tuli 2,3 miljonit korstnasse kirjutada – see oli Eesti riigi maksumaksja valuraha tehingu sõlmijate ahnuse, rumaluse ja orjameelsuse eest!

Isamaa valitsus oli TAAS-i kaudu Iisraelist ostnud umbes 3,6 miljoni dollari eest firma Tadrian sidetehnikat, kuid selle juurde kuuluv vajalik tarkvara, ühenduskaablid ja kaugjuhtimissüsteemid jäid millegipärast ostmata. Juudifirma poolt kehtestatud ülikõrgete hindade puhul tuli Eestil lisakulutisi teha veel 2,6 miljoni dollari ulatuses, sest vastasel korral oleks tulnud korstnasse kirjutada senine 3,6 miljoni dollariline ost. Kuid lõpuks jäi seegi sidetehnika ost tegemata, kuna juudid püüdsid hättasattunud eestlasi veelgi pügada ja nõudsid vajamineva tehnika eest liiga soolast hinda (Eesti Ekspress, 21. juuni 1996). Üle 3,6 miljoni dollari riigi raha tuli jällegi õpperahana maha kanda! Nii pidigi Eesti kaitsevägi veel tükk aega läbi ajama ilma kaasaegse sidetehnikata ja leppima mobiiltelefonidega, nagu kurtsid 1997. aasta augustis toimunud Erna retkest osavõtjad ETV uudistesaates.

Seega oli Leonid Apananski vahendusel sõlmitud Eesti-Iisraeli relvatarnimise leping mitut pidi juriidiliselt vigane ja Eesti Vabariigile kahjulik, mille tulemusel kanti suurt materiaalset kahju. Pealegi oli 49 miljoni dollari (koos protsentidega umbes 59 miljonit USD-d) suuruse maksumusega leping ülimalt napisõnaline, kus poolte suhted olid ebapiisavalt reguleeritud. See võimaldas tehingu vahendajail saada ülisuuri kasumeid. Võimalik, et vaheltkasu saamine oligi tehingu põhieesmärgiks, kui juriidiliselt kirjaoskamatu lepingu tekst koostati. Kaitseministeeriumil ei õnnestunudki välja selgitada, kes koostas Eesti-Iisraeli relvalepingu teksti. Peaminister Laari nõunikuna töötanud Tiit Pruuli on väitnud, et tema seda ei korraldanud, kuigi just Pruulit peetakse selle teksti autoriks ja peale otsese vahendaja Apananski, ka suurimaks “nutsu” saajaks. Kolonel Ants Laaneots, kes samuti oli üks tehingu võtmekujusid, on vaid õlgu kehitanud ja seletanud: “Kes ja kuidas koostas ostulepingu, ma ei tea. Nägin seda esimest korda allakirjutamise päeval.” Konfidentsiaalsuse nõuet järgides, mida pidevalt on oma sulitegevuse varjamiseks rõhutanud Apananski, on Tallinnas kokkukirjutatud leping selgelt soodne ainult ühele lepingupoolele - Iisraeli firmale TAAS Israel Industries Ldt. Muidugi ka tehingu aplatele vahendajatele.

“Igale kaupmehele torkaks kohe silma, et relvade nimekirjas on mainitud kogused, aga puuduvad hinnad. Tagavaraosade puhul on jälle väga täpselt toodud hinnad, aga pole täpsustatud kogus ja spetsifikatsioon. TAAS-il on väga suur vabadus valida, mida ja kui palju meile saadab,” on Eesti-Iisraeli relvatehingu dokumente kommenteerinud endine kaitseministeeriumi ärimehest kantsler Robert Lepikson (Eesti Ekspress, 21. juuni 1996).

Relvatehingul on kentsakas epiloog. Erukindral Aleksander Einseln uuris aastaid hiljem ühelt valitsusringkondadele lähedalseisvalt isikult, et miks omal ajal nii skandaalse kuulsusega relvatehingu asjaolusid ametlikult uurima ei asutud ja süüdlasi kohtusse ei kaevatud? Endise Koonderakonna liikme vastus oli mõneti ootamatu: “Kuidas saaks seda teha, kui kasu sellest tehingust said paljud!” Aeti ju juutidega äri ka pärast 1995. aasta parlamendivalimisi, mil pumba juurde pääses “kompetentne”, endistest kommunistidest koosnev seltskond.

Eestit peetakse korruptsiooniindeksi järgi küll suhteliselt tsiviliseeritud riigiks, kuid meie olusid mittetundvad korruptsiooniindeksit väljarehkendavad Euroopa asjatundjad ei arvestata asjaoludega, et valdav enamik meie korruptiivseid juhtumeid jääb mitte ainult karistamata vaid ka avalikustamata, kuna nendega on seotud paljud eliidi hulka kuuluvad tegelased. Kuna relvatehingu puhul oli tegu ka “väljavalitud” rahva esindajatega, siis ei oleks ükski prokurör ametist ilmajäämise hirmus julgenud valgustkartvat tehingut sorkida. Eestis kehtib täiega vana rahvatarkus: suured sulid sõidavad tõllas, väiksed ripuvad võllas!