Raplamaal õpiti muinasviljelust

http://www.bioneer.ee/eluviis/okokogukonnad/aid-8019/Raplamaal-%C3%B5piti-muinasviljelust
Autor: Paavo Eensalu, Eesti Ökokogukondade Ühendus

Raplamaal õpiti muinasviljelust
Pildistas Katrin Lipp, www.bioneer.ee

2. mail toimus Raplamaal Kädva külas kogenud mahetalupidaja ja mesiniku Eha Metsalliku juhendamisel muinasviljeluse koolitus.

Tulevikus täisväärtusliku toidu kasvatamisest huvitatud noorte linnainimeste initsiatiivil toimunud üritusel jagas Eha Metsallik lahkesti oma kogemusi ja tõekspidamisi. Paaritunnise loengu järel said osalejad ka käe mulda pista Eha tütre Janika talu põllulapil, kus on meetodit juba aastajagu praktiseeritud. Ajalehtede, lambasõnniku ja põhuga valmistati ette paar siilu maad, mille servadesse tehtud mõne cm sügavustesse vagudesse külvati seejärel erinevaid köögivilju.
Mis on muinasviljelus?

Muinas- ehk põhu- ehk pahnaviljelus pole Eha sõnutsi midagi uut. See on eelkõige koostöö loodusega, kus taimede kasvatamiseks maad oluliselt ei kultiveerita ning sellel kasutatakse palju orgaanilist materjali – põhku, multši ja ajalehti.

See orgaanika ei lase vohada umbrohul, annab huumust ja tasakaalustab mulla mikrokliima.
Kõige aluseks on elav muld

Tavalises põllunduses kasutatavad raskemasinad pressivad mulla aluskihi kokku, mistõttu ei saa taimede juured sügavalt vajalikke mineraalaineid kätte ja vohavad vaid ülemistes kihtides. Lisaks sellele hävitatakse „taimekaitsevahenditega” kõik elusad mullatekitajad, kelle taastumine võtab 30 aastat. Taolises surnud mullas ei saagi miski kasvada ilma kunstlike väetisteta, mille tulemuseks on meile poelettidelt tuttavad lõhnatud ja maitsetud tooted.

Muinasviljelus hoiab aga mulla elusana ning seda pole praktiliselt isegi rohida vaja. Tulemuseks on tugeva väega maitsvad viljad. Loomuliku viljeluse saaduste kohta kehtib reegel – mida õrnem, seda tugevam. Mida suurema rõõmu ja lugupidamisega kohtleme loodust saaduse kasvatamisel, seda tugevama väega on tulemus. Sama kehtib enamikus eluvaldkondades, usub Eha.

Julgustav oli kuulda ka ohtralt soovitusi proovida toiduks kõiksuguseid looduses vabalt kasvavaid taimi. Keha tundvat ise ära, mis on meile hea, ja looduses on kõik meile eluks vajalik olemas. Pole tarvidust isegi midagi kaugelt importida. Tõeliselt mürgiseid taimi on Eestis vaid mõni üksik, neid tasuks siiski teada. Seepeale võiski näha paljusid huvilisi degusteerimas noori nõgeseid, naati, mustsõstralehti ja muud põnevat. Selgus, et umbrohi võib tõesti olla maitsev ja mis peamine – värske ja väekas. Hiljem nauditi perenaise tehtud suppi ja omaküpsetatud leiba.

Koolitusel osalenud Eidapere kooli direktor Heli Piisang kinnitas, et põhuviljelust hakatakse kindlasti kasutama ka kooli loodaval mahepõllulapil. Istutusplaan olla juba paigas.

Lisalugemiseks võib soovitada Masanobu Fukuoka raamatut „Ühe kõrre revolutsioon” (2006), Vladimir Megre Anastasia-raamatuid ja Appelgreni ja Lindbergi raamatut „Biodünaamiline aed”.

Kuna üritus osutus oodatust menukamaks ja mitmed huvilised jäid seekord ilma, on plaan juba lähiajal teemaga jätkata. Soovija võivad ennast registreerida aadressil paavo.eensalu(at)gmail.com või telefonil 5102236. Eha Metsallik räägib muinasviljelusest ka ökokogukondade kokkutulekul 17.-20. juunil Vatlas.