Rahvuslikul majanduskonverentsil teadvustati maaelanike ühistegevuse vajalikkust

http://www.si.kongress.ee/rahvuslikul-majanduskonverentsil-teadvustati-maaelanike-uehistegevuse-vajalikkust-2.html
17. august 2010

SI-208

Tallinna ülikooli õppejõud Tõnu Ploompuu teeb ülevaate hiljutisest konverentsist "Rahvuslik majandus". Konverentsi mõtte algataja, Eesti Rahvusarengu Instituudi majandussuuna juht dr Rein Koch delegeeris sündmust läbi viima rahvuslaste erakonna Vabaduspartei-PK, mille esimees ta kuni tänavuse suveni ka ise oli. Kuidas Ülo Vooglaiu 20 põhimõttelist küsimust http://si.kongress.ee/vooglaid-20-kuesimust-majanduse-vaatepunktide-taepsustamiseks-2.html said korraldajate esindaja poolt TMS portaalis väljalubatud vastused, jääb ülevaates vastuseta.

7. augustil toimus Imaveres Vabaduspartei-Põllumeeste Kogu korraldusel rahvusliku majanduse konverents. Kogu majandust äärest-ääreni siiski ette ei võetud, piirduti inimesele kõige olulisema majandusharuga – põllumajandusega.

See, et Õhtumaades on põllule tööle jäänud vaid mõni protsent inimesi, ei tähenda siiski seda, et põllumajandusega tegelejaid oleks nii vähe. Suur osa põllutööst tehakse tänapäeval linnades masinatehastes, naftatööstuses, keemiaettevõtetes – kaudselt on ka need maaharijate teenindajad põllumajanduse osa. Muistne talupoeg tegi enda masinad suurelt jaolt ise, korraldas kaeramootori kütusega varustamise ja põllurammu tootmise.

Kuid ka see põllult eemale rännanud põllumajanduse osa jäi kõrvale, konverentsil pühenduti otseselt inimelu ühele alusele – toidule, selle tootmisele ja turustamisele. Päeva juhatas majandamise homsesse vaatamise vajadust rõhutades sisse ja ettekannetele järgnenud arutelusid ohjas mõnusalt Aarne Toomsalu.

Ettekannetes lisandus alguses rõhutatud konkurentsis hakkamasaamise, konkurentsi leevendamise viisidele ka mõtteid konkurentsi vältimisest. Viimane on palju tulusam elamisstrateegia kui pidev konkurentidega kaklemine.

Esimene rännak konkurentsikaklusest vabanemise poole toimus minevikku – Piimandusmuuseumi juhataja tutvustas oma majapidamist ja eesti piimanduse kunagist maailmatasemele vedajat – ühistutegevust piimanduses. Alustades ühistute arendamist küll veidi hiljem kui läänepoolsed naabermaad, jõudsid Eesti piimandusühistud enne Teist maailmasõda maailma tippu. Seetõttu on eriti valus praegune olukord, kui Skandinaavia maade edasiarenenud ühistud võtavad praeguseid piiimakombinaate üle – selle asemel, et Eesti põllumeeste ühistud saaksid ka töötlemisest sündivat lisakasu, veetakse see osa tulust välja naabermaadesse, sealsetele põllumeestele.

Olustvere Leivakoja esindaja Eerika Vainola käsitööndusliku leivategemise tutvustamisest koorus välja inimeste tõsine usaldamatus suurtootjate, õigemini suurturustajate vastu. Inimestele on palju olulisem kauba pakkuja isiklik suhe tootesse kui suhtekorraldajate, copywriter’ite ja nende kaastööliste toodetavad müüdid – need osutuvad kiirestipurunevateks marketingimullideks. Sellelesamale isiklikule suhtele toetudes areneb ka „Teeme ära“ raamest arenenud „Sööme ära“ liikumine.

Märt Riisenbergi ettekanne tutvustas ühe peavoolu põllumajandusettevõtte – ’Kehtna Mõisa’ kujunemist kunagisest sovhoosist ja selle tänapäevast toimimist, tootmise kujundamist ja olulist tulukuse kasvatajat – esmaste toodete töötlemist.

Juhan Särgava oma alternatiivse, maheda tootmisega osutus ka majanduslikult mahedaks. Vaatamata poliitikutelt saabuvatele tehnoloogiakohustustele ja seda „leevendada“ lubavale rängale laenupakkumise survele on tema ettevõte praegu praktiliselt laenuvaba. Tõsi, see eeldab perutamist ka ettevõtluse peaideoloogia („konkureeri kaasettevõtja oma tootmise laiendamisega surnuks“) vastu. Pühendudes stabiilsusele, on praegusel ajal siiski veel võimalik majandada ilma intressikoorma all ägamata ning sellest endale tugevust koguda.

Olemise tegi osalejatele mõnusamaks esinejate ettevõtetest pärinevate ja ka paari teise Kesk-Eesti piimandusettevõtte pakutavate põllumajandustoodete mekkimine. Siiski torkas ka siin turu laiendamisele suunatud peavoolu ettevõtete puhul silma seesama isikliku suhte asendamine marketingi roosamannaga. Konkureeriv tootmine, vahendaja huvidega arvestamine ja selle ilustamiseks vajalike stooride väljamõtlemine on paratamatult toote sisulise kvaliteedi asemele ilustatud kvaliteedi sokutamine. Sellest aga need tootjad eriti rääkida ei taha.

Nii ettekandjate suust kui ka kuluaarijuttudest jäi kõrvu ühistegevuse suurendamise vajadus. Võimalik, et sisulist kvaliteeti allasuruva peavoolupoliitika juures on oluline ka alternatiivsete ühisettevõtmistele asumine.

Allikas: Tõnu Ploompuu
Kontakt: toenu@tlu.ee