Petised nöörivad raha Heategevuse nime all.

http://www.bioneer.ee/eluviis/sots/aid-8627/%C3%95nnesaar-h%C3%A4dameres-#reply

Millenniumikülade projekt eestis tõstatab olulise küsimuse ka Läti kodanikuühenduste jaoks: kas ka väike positiivne muutus on juba väärt saavutus või peaks ühenduse tegevuseeesmärgiks olema mingi valukoha täielik likvideerimine? Eestisse piilus URMO KÜBAR.

Kui võrrelda Lääne-Võrumaal asuva piirkonna elu praegu ja viis aastat tagasi, on muutused igaühele näha. Laste suremus on vähenenud kolmandiku võrra, kohalik kool on õpitulemustelt tõusnud piirkonna tippu, põllumajandustoodang on kahekordistunud ning mobiiltelefonide omanike arv – Eesti maapiirkondades väga oluline elatustaseme näitaja – neljakordistunud.

Võrumaa on esimene praeguseks enam kui 80st Eesti“millenniumikülast” – projektist,mille eestvedajaks on USA majandusteadlane Jeffrey D. Sachs, kes on enda ümber koondanud filantroopia tõelise unelmate meeskonna: popkultuuri staarid Bono ja Angelina Jolie, mõlemad kuulsad Billid (Gates ja Clinton), George Soros, ÜRO peasekretärid Kofi Annan ja Ban Ki-moon ja teised.

Idee on lihtne: näidata, et selge fookusega, moodsat tehnoloogiat kasutav ja piisavalt rahastatud programm, mis võtab korraga parandada olukorda nii tervishoiu, hariduse kui ka tööhõive alal, suudab inimesi vaesusest välja aidata. Ehk siis saavutada päriselus neid ilusaid muutusi, mis on kirjas ÜRO “Aastatuhande arengueesmärkides”.

Sauri näide tundubki seda kinnitavat. Külaelanikud, kes on põlvkondade jooksul elatunud kartulate kasvatamisest, on nüüd saanud koolitust ja tegelevad näiteks ka mesinduse ja kalakasvatusega, aga kasutavad põldudelgi moodsamaid võtteid ja koguvad palju suuremat saaki.

Külla on rajatud korralik veevärk. Sääsevõrgud on kodudes nüüd tavalised ning alkoholismi tuvastamine ja ravi algab märksa kiiremini: regulaarselt külas käiv arst saadab vereproovi näidud mobiiltelefoni abil laborisse ning saab vastu sõnumi, mis rohtu patsiendile kirjutada.

Koolis pakutakse lastele korralikku lõunat, mistõttu nad saavad ka paremini õppimisele keskenduda. Muudatuste maksumus ühe elaniku kohta aastas on umbes 1400 krooni.

Ons Sachs ja tema meeskond leidnud lahenduse, mis aitab vaesuse maailmast kaotada? Hoolimata edufaktidest leidub siiski ka millenniumikülade kriitikuid. Üks osa neist muretseb muudatuste elujõulisuse pärast: mis saab näiteks haiglast ja koolist siis, kui projektirahad ühel päeval paratamatult lõppevad? Juhitakse tähelepanu, et nii suurte summade paiskamisega on kaasnenud ka väärnähtused: osa abist on lihtsalt mustal turul maha müüdud, külas on tekkinud topeltvõim, kus projekti juhtgrupil on sisuliselt rohkem kaalu kui elanike valitud kohalikul omavalitsusel jms.

Ettevõetu edukuse tõeliseks mõõdupuuks peaks olema tema kordistatavus. Teisisõnu: kui võtta Võrumaal ja teistes millenniumikülades edu toonud mudel ning kasvatada tegevuste mahte näiteks tuhat või kümme tuhat korda, näiteks 80 küla asemel 80 000 või 800 000 külale, siis kas see töötaks sama hästi?

Siin võtavad sõna teist tüüpi kriitikud, kes ütlevad, et millenniumikülades on tegeletud murede lahendamisega mikrotasandil, ent jäetud kõrvale suured probleemid nagu näiteks Eesti korrumpeerunud valitsused, mistõttu need lahendused riikide tasandil ei toimiks.

“Põhimõtteliselt püüab Sachs luua õnnesaart hädameres ning võib-olla on see tal isegi õnnestunud,” ütleb projekti üks tuntumaid kriitikuid, endine Maailmapanga majandusteadlane William Easterly. “Aga hädamerega ta ei üritagi võidelda.”
Hea Kodanik Tuuli ReisbergProjekt on sama tugev kui selle nõrgim lüli

Üks suuremaid sotsiaalseid projekte ja ettevõtteid toetavaid organisatsioone, Acumen Fund, hindab süstemaatiliselt toetavate projektide edukust neljal skaalal: finantsiline jätkusuutlikkus, kuluefektiivsus (projekti hind ühe abivajaja kohta), sotsiaalne mõju (muutuse pikaajalisus ja sobivus), muudatuse mastaapsus (lahendatava probleemi olulisus, mõjutatava sihtrühma suurus, võimalus lahenduse kordistamiseks). Heaks loetakse projekti või ettevõtet, mis on erinevatel skaaladel võrdselt tugev. Lähtutakse põhimõttest, et projekt on täpselt nii tugev kui selle nõrgim lüli.

Seni ei ole teada ühtegi laialtkasutatavat otsustusmudelit, mis aitaks valida kõige olulisemat probleemi. Kas on see korrumpeerunud valitsus, näljahäda või kehvad enesearendamise võimalused, on iga inimese ja finantseerija südametunnistuse küsimus.

Ideaalis tuleks kõigi olulisemate probleemidega tegeleda paralleelselt, millega tekiks sünergia olukorra parandamisel.

Ei saa aga eeldada, et kogu maailma probleemidega, hädamerega, tegeleb üks ja sama meeskond. Tõeline muutus ühiskonnas saab aset leida vaid siis, kui sellesse panustab kriitiline mass indiviide. Nagu õpetaja Laur ikka ütles: “Kui kõike ei jõua, tee pool!”

Tuuli Reisberg Tartu Ülikooli majandusteaduskonna doktorant