Maaelu on sisuliselt hävinenud.

http://ersp.ee/?page=1&lang=est

Palav suvi kestab, kuid elu läheb siiski edasi

Kuu alguses kuulutasime, et toimetus puhkab kuni septembrini, kuid paraku see plaan ei õnnestunud. Piisas aga ka ligi neli nädalat kestnud eemalolust Eesti meediast ja internetist, et taas end puhanuna tunda ja jätkata senist tegevust. Eks soe meri Pärnu Raeküla ja Saaremaa Pahapilli küla rannas aitasid patareide laadimisele tublisti kaasa. Ühe hea tuttava juures rõdu ja trepi ehitamine 30-kraadise päikese käes viis ka mitmed ülemäärased kilod...

Puhkamise kõrval sai suheldud ka mitmete vanade võitluskaaslaste ja tuttavatega, uuritud maarahva elu Pärnu- ja Saaremaal, hoitud silmad lahti, tehtud tähelepanekuid. Ei taha kellegi tuju rikkuda, kuid muljed on masendavad – maaelu on sisuliselt hävinenud. Valdav enamik töövõime säilitanud maameestest töötab välismaal, ülejäänud joovad end süstemaatiliselt surnuks. Lehmakarjad on muutunud vaatamisväärsuseks, eurotoetuste saamise eest käib närvesööv võitlus. Üks Tori valla mees loetles ümbruskonda allesjäänud traktoreid, neid oli alles vaid kaks, kuid 10-15 aastat tagasi veel 20. Saaremaa mereäärsetest küladest on saanud linnainimeste ja välismaalaste puhkekohad, kohalikud elanikud on vaid vanurid või alkohoolikuist „grupil olijad”, kalapüük ja karjakasvatus on välja surnud. Odavate rõivaste poed ehk kaltsukad on rahvast tulvil, üheksakümnendate aastate keskpaiga ajad on taas tagasi...

Omal ajal, kui Mart Laar kuulutas toiduainete tootmise vähekasumlikuks tegevuseks ja soovitas hakata asutama turismitalusid, jäid paljud uskuma, et linnainimesed ja välismaalased tunglevad massidena nautima Eesti ilusat loodust, asutati mõlemas maakonnas hulgaliselt turismi- ja puhketalusid. Nüüd seisavad need tühjad, euronõuete täitmiseks kulutatud raha on lennanud tuulde...

Sama saatus on tabanud Saaremaa põhjarannikule 2005. aastal suure meediakäraga ja laevaparaadiga avatud kruiisilaevade sadamat, mida külastab vaid paar laeva aastas. Kohalikele on see inimtühi sadam muutunud naljanumbriks, rõõmustatakse, et vähemalt tee Kuressaarde sai katte alla ja ei pea enam tolmu sisse neelama. Miks peaksid välismaised turistid tulema Saaremaale? Vaatama kilomeetrite pikkuselt laiuvat teeäärset võsa või lasta end sääskedel ja parmudel õgida? Taolisi linnakesi nagu Kuressaare, on Euroopas kümneid tuhandeid, jätkub küllaga ka Kuressaare lossi taolisi linnuseid. Mida vaatamisväärset suudavad välismaa turistile pakkuda Muhu või Valjala maalinna vallid? Kust on tekkinud legend, et Eestimaa on looduse või ajaloo poolest midagi erakordset? Need, kes sellist juttu räägivad, pole vist viibinud Euroopa maades, mida tõesti turismimaadeks võib pidada, mis kubisevad ajaloost ja looduslikult kaunitest kohtadest. Kui Eestis midagi vaatamisväärset on, siis on need ilusad eesti tüdrukud ja naised, kui midagi maitsvat otsida, siis on seda värske pärnu vormileib, mida soojalt süües ja võid peale määrides saad tõesti maitseelamuse...

Hapukurgihooaeg näib veel kestvat, õhusooja lubatakse ka veel, kuid elu läheb siiski edasi ja püüame lugejat uudiste edastamise ja nende kommenteerimisega kursis hoida. Pole midagi rumalamat, kui sattuda mõne ebameeldiva sündmuse ohvriks teadmatusest. Kartellimeedia püüab meid aga valikuliste uudiste ja mahavaikimisega teadmatuses hoida.