Armastusega kasvatatud, armastusega tapetud

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/armastusega-kasvatatud-armastusega-tapetud.d?id=32626097
Kristjan
Lugejakiri
rahvahaal.delfi.ee
17. august 2010 04:00

Kas tapmine võib olla armastuse ja hoolimise väjendus? Esmapilgul täielikult vastandlikud mõisted on siiski ühildatavad. Sellist asja võime näha loomakasvatuses.

Niikaua kui inimkond ei hakka in corpore taimetoitlasteks, jääb see tarbima loomseid saadusi. Nende hulka kuulub ka muidugi loomaliha. Et kasvava inimkonna täitmatut isu rahuldada, on suurtest loomafarmidest saanud tõelised tootmismasinad. Selles võikas masinavärgis on loomad taandatud sageli just kui elutu asja seisusesse. Kunstliku jõusööda ja kasvuharmoonidega nuumatakse loom ära ja siis kiirelt tapale ja poelettidele.

Kusjuures sageli peavad loomad sellel teekonnal taluma lausa sadistlikke kannatusi. Mõned suurfarmides töötavad sadistid on oma võikaid ettevõtmisi lausa filminud. Nii on näha olnud, kuidas kultidel pekstakse munad puruks, seale pannakse voolik pärakusse ja lastakse keevat vett sisse, lehma udaraid torgitakse raudvardaga jne. Kõik see toimub sadistliku peksu saatel. Kõik need näited ei ole mitte kolmandast maailmast, vaid meie mõistes lääneriikidest.

Üks asi on otsene toorutsemine loomade kallal, kuid suurfarmid iseenesest on juba ebainimlikud (või peaks ütlema ebaloomalikud?). Nendes on loom sageli taandatud üksnes toote seisusesse. Kõige selle juures unustatakse aga ära, et isegi loomal on hing. Usun, et kõik need seagripid, hullulehmatõved, linnugripid ja muud loomadega seotud inimesi tapvad viirused ei ole midagi muud, kui loomade kättemaks.

Just armastusega on loomi kasvatanud eesti talupoeg. Neile viiidi pühade ajal ikka head ja paremat. Loomade piinamine on olnud eesti talumehele tundmatu mõiste. Vanasti eestlased isegi elasid loomadega ühise katuse all. Polnud haruldus ka see, et külmal talveööl magati lamba kaisus. Loomad olid peaaegu nagu pereliikmed, kes koos perega üles kasvasid. Kõik see räägib eestlaste austusest looduse ja loomade vastu.

Armastuse ja hoolimisega looma ülesse kasvatamise juurde käis lõpuks ka samasugune armastuse ja hoolimisega tapmine. Tapmine pidi käima kiiresti ja valutult. Sel juhul ei jää looma stress liha sisse ja inimesed ei söö seda endale hiljem sisse. Stressis liha on füüsiliselt kindlaks tehtav. Selle sisse jääb palju rohkem verd, see on nätske ja polmaitsev.

Üks asi on füüsiliselt nähtav liha konsistents. Teine asi on negatiivne energia, mis jääb piinatud ja hoolimatult tapedud loomade lihasse. Kogu vaevatud looma negatiivne energia satub niiviisi meie lauale ja paratamatult on sellel inimesele negatiivne mõju. Selline liha teeb inimese haigeks. Kes seda halva energia juttu ei usu, sellele tuletaks meelde, et on tehtud katseid veega. Nende käigus on ilmnenud, et veele negatiivseid sõnumeid edastades on ka vee molekul muutunud korrapäratuks.

Mida siis teha? Kas peaksime hakkama taimetoitlasteks? Kindlasti mitte, inimene on siiski kiskja, kes võlgneb oma arengu homo sapiensiks suuresti tänu liha tarbimisele. See pani ka meie aju kasvama. Kuid me peaksime väga valima, kust ja millise kvaliteediga liha me ostame ja tarbime. Kasvuharmoonidega ülespumbatud stressirohke liha on see, mida massiliselt välismaalt sisse voolab. Kuid meie inimeste õnneks on Eestis veel siiski säilinud talupoeglik lihatootmine.

Kuna lihal ja lihal on vahe, siis tasuks meil eestlastel osta omamaist liha. Kõige parem, kui me eelnevalt isegi teaksime, kust talust või farmist see liha on tulnud ja mis tingimustes neid loomi on peetud. Kes hoolib enda heaolust, see hoolib ka nende heaolust, kes ta toidulauale jõuavad! Ei ole ühte ilma teiseta.