Kas riigil on võimalik aastaga kriisist väljuda?

http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=10766

Kas riigil on võimalik aastaga kriisist väljuda?


Andro Roos

Lühike vastus pealkirjas olevale küsimusele: „Jah!”. Ent mida on kriisist väljumiseks vaja? Tavapärane vastus on, et loomulikult raha. Aga kust me saaksime piisaval hulgal raha? Omanikele kasumi toomiseks loodud kommertspangast laenates satume ju üha sügavamale võla- ja intressiorjusesse? Tuha-Juhanina käitudes ei jõua me kuhugi, aga kui ... prooviks „leiutada jalgratast”? Selleks tuleb täpselt teada, mis on meie eesmärk ja seejärel vastata küsimusele: „Mis on raha?”. Raha on eluliste majanduslike eesmärkide saavutamise vahend.

Inimesed müüvad ettevõtetele oma reaalset tööjõudu ja saavad selle eest palka. Raha eest soetatakse endale eluks vajalikke asju kõhutäiest kirstuni. Kaupade ostuks kulutatud raha jõuab ringiga taas ettevõtete kätte, kes ostavad selle eest kaupade tootmiseks vajalikku tööjõudu ja toorainet. Raha näikse olevat kui „maailma naba” kaupade ja teenuste ostmiseks-müümiseks ning võlgade tasumiseks. Selle koha peal tavamõistmine rahast enamasti ka lõpeb. Ainult eriline radikaal ehk juurteni mineja [radix – juur (ladina keeles)] hakkab uurima, kelle oma on ja kes raha nimelist kaupa turule toodab?

Mis maksab tegelikult see rahapaberikaup? Kui usaldusväärne on see, kes seda toodab ja müüb? Mõni uudishimulik julgeb koguni küsida: „Kui palju see rahapaberikaup tegelikult maksab?” Raha esmaturustajad (emiteerijad) on loomulikult keskpangad ja pangad. Ent mis alusel nad seda teevad? Pole ju üheski pühakirjas öeldud, et taevas lõi kahte lehte, sõrm näitas kellegi peale ja hääl ütles: „Sina pead hakkama emiteerima raha!”

Ent ärgem norigem mineviku kallal, kiusakem parem tulevikuteed. Vanasti emiteerisid keskpangad ja pangad raha kulla või teiste väärismetallide tagatisel. Esialgu emiteeriti raha täpselt niipalju, kui pankuril seifis kulda oli (näiteks võrdus üks gramm kulda ühe tukatiga), hiljem hakati järjest enam praktiseerima raha kullasisalduse „lahjendamist”, kus eelneva illustratsiooni näitel ei väljastanud pankur ühe grammi kulla hoiustamisel enam mitte ainult ühe tukati väärtuses rahamärke üldisesse raharinglusse, vaid vastavalt pankuri riskikartlikkusele kaks, kolm, 10 või mingi suvaline arv tukateid. Põhimõtteliselt võis pankur ju väljastada tukateid ühe grammi kulla tagatisel piiramatult, kui oleks olnud kindel, et pankuri väljastatud tukati kasutajad ei tule korraga oma raha pankuri juurde uuesti kullaks vahetama. See oli ka ilmselt üks põhjuseid, mis tingis tänase süsteemi, et rahamärkide kasutajatel ei tohi olla seadusest tulenevat võimalust oma rahakaupa ehtsaks kullaks vahetada.

Alates 1971. aastast ei ole riikide valuutad tagatud enam mitte ka „lahjendatud” kullaga, vaid majanduses teoreetiliselt ringleva toodanguga. Kuna aga inimeste tööjõu toodetud toodang ei kuulu keskpankadele ega pankadele, vaid eraettevõtetele, siis võib taolist tagatist pidada väga tinglikuks, rahvakeeli aga „mitte miskiks” või „õhuks”. Kummaline on kogu selle tinglikult tagatud raha emiteerimisel see, et olgu ta pealegi „õhk” – keskpangad ja pangad nõuavad selle „õhu” ringlusesse laskmisel intressi, tegemata selle sisuliselt katteta rahakauba emiteerimisel rohkem kulutusi kui paberraha trükikulud, elektroonilise raha puhul IT-süsteemide arendus- ja hoolduskulud ning pangatöötajate palgakulud. Metallraha peaks olema oma tootmis- ja transpordikuludelt veel kõige suurema tootmiskuluga. Samas on pankade teenistus intressitulude ja teenustasude näol terves maailmas eeskujulik, et mitte öelda üüratu. Kurbmäng seisneb aga tavaliselt selles, et pangad raha (loe: „õhu”) emiteerijatena omandavad läbi intressi võtmise inimestelt mitte enam „õhku”, vaid nende reaalselt loodud lisandväärtust. See tähendab, et sisuliselt töötame läbi intressikohustuse otse pankade heaks, aga peaksime töötama siiski iseenda ja oma järeltulevate põlvede kestmise nimel. Miks on siis nii, et keskpangad ja pangad, kes otsest lisandväärtust ise ei loo, rikastuvad töötajate ja ettevõtjate arvelt (ehk nende arvelt, kes on lisandväärtuse otsesed loojad)? Sest me kõik tunnistame rahana ju seda, mille võim on rahaks määranud.

Ent raha võib ju defineerida ka kui ühiskonna või kogukonna kokkulepet kasutada „midagi” maksevahendina. Selleks et raha oleks raha, on vaja vaid mitteformaalset kokkulepet teatud hulga inimeste vahel, et selle või tolle asja, paberitüki või elektroonilise kirje näol on tõesti tegemist rahaga, ressursiga, vahendiga. Ajalugu näitab, et suurte majanduskriiside ajal muutuvad inimesed lubaduste ja asjade rahaks tunnistamise suhtes palju leplikumaks. Näiteks Saksamaal 1920.–1922. aasta majanduskriisi ajal lasid peaaegu kõik Saksa linnad ringlusesse oma raha ja 1930. aastate suure depressiooni aegu andsid paljud suurettevõtted mitmel pool maailmas välja kohaliku raha funktsiooni täitvaid väärtpabereid.

Tulles tagasi tõe juurde, et ametlikel valuutadel (euro, dollar, kroon, rubla jne) ei ole tegelikku väärtust ega katet ning nad püsivad täielikult ainult inimeste usaldusel, et mitte öelda illusioonil, siis on täiesti mõistetav, miks peaaegu kõik Saksa linnad lasid nii pärast Esimest maailmasõda kui ka 1930. aastate majandusdepressiooni ajal ringlusesse oma raha ja kuidas see õige lühikese ajaga suutis taolistest piirkondadest igasuguse arenguseisaku kaugele eemale peletada.

Kas meil Eestis on hetkel töö- või rahapuudus? Või jääb Eestis mõistust väheks? Ilmselt oleks võimalik praegune puudus hiljemalt aastaga kahandada vähemalt samale tasemele, mis ta oli enne kriisiks kutsutava seisaku algust, juhul kui õnnestuks emiteerida intressivaba üldtunnustatud maksevahendit, mis inimeste vahel maksevahendina ka ringlema hakkaks. Teoreetiliselt on see võimalik ja praktiliselt on selleks vaja vaid eestvedajat. Olgu selleks kas või Eesti Pank (näiteks kui jätta kroonid pärast euro tulekut paralleelsesse ringlusesse) või kodanikualgatuse korras mõni autoriteetne seaduslik ühing.

Lugeja saab mõelda, kas tal on mingisuguseid soove täiendavate kaupade või teenuste tarbimisel? Samuti saab lugeja mõelda, kas Eesti 100 000 töötut oleksid valmis neid täiendavaid kaupu ja teenuseid siin riigis tootma? Ilmselt jõuamegi taolist loogikat kasutades olukorrani, kus on olemas need, kes on suutelised pakkuma ja ka need, kes pakutut nõuaksid, kui ainult oleks raha. Aga rahaks nimetatu on vaid kogukonna kokkulepe „midagi” maksevahendina kasutada.

Nagu aru saate, raha (ehk selle „millegi”) emiteerimise monopol ei pea ilmtingimata kuuluma pankadele ja keskpankadele. Vastupidi – see võib ja saab kuuluda igale inimesele, kes suudab majandusse luua lisandväärtust, mida me võime nimetada ka investeeringuks oma taibu ja/või toore tööjõu arvelt. Seega, sama kiiresti kui me sattusime kriisi, saame sellest hea tahtmise korral ka väljuda – tarvis on rakendada vaid sobivaid meetmeid: eelkõige olla nutikas, ettevõtlik ja vabale mõtlemisele avatud.

(www.rahayhistu.ee)