Tuuleenergeetika planeerijad käisid Aulepa tuulepargis

http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=22&artid=19223&sec=1

Kliki ja vaata pilti suuremalt
Autor: Toivo Vaik
Teisipäev, 11. mai 2010

Aprilli lõpus külastas Saare maakonnaplaneeringu tuuleenergeetika teemaplaneeringu töögrupp koos maavalitsuse spetsialistidega Läänemaal Noarootsi vallas asuvat Aulepa tuuleparki. Eesmärk oli oma silmaga näha, kuidas tuulepark toimib, ja arutada erinevate elualade spetsialistide ja kohalike elanikega ilmnenud probleemide üle. Üritusel osalesid ka Hiiu, Pärnu ja Lääne maakonna esindajad.

Elektrienergia tootmiselt Baltimaade suurimas tuulepargis toodab elektrit kolmteist 3 MW võimsusega tuulikut. Parki on kavandatud püstitada veel kolm tuulikut, mis on kehtestatud detailplaneeringuga lubatud. Tuulepark hõlmab 400-hektarilise maa-ala, kus rajatiste vahele jääv maa on kasutuses põllumajandusmaana. Ühe tuuliku- ja alajaama alune maa on Eesti Energia omandis, ülejäänud tuulikute alused maad on kasutuses hoonestusõiguse lepinguga.

Aulepa Tuulepargid OÜ juhatuse liikme Sven Aasa sõnul saavad kohalikud elanikud tuulepargist tulu hoonestusõiguse tasu näol, lisaks on neile pakkuda hooajalisi töid lumetõrjel, võsalõikusel ja pargi territooriumi korrastamisel. Ehitustööde ajal on tuulepargis tööd saanud mitmed Läänemaa ehitusfirmad ning kohalikud majutus- ja toitlustusteenuse pakkujad.

Ilm oli päikesepaisteline, puhus tuul, mille kiiruseks mõõdeti kohapeal 5–7 m/s. Mingit häirivat müra tuulikute juures kuulda ei olnud. Rohkelt oli ringi lendamas erinevaid linde, alates sookurgedest kuni lõokesteni välja.

Saarte Hääl

Eesti Energia teeb kõigiga koostööd

Eesti Energia AS omandas Aulepa tuulepargi 2007. aastal. Sel ajal oli Eesti Energial Taastuvenergia Ettevõtete direktori Ando Leppimani sõnul olemas üks väike tuulik Virtsus ja kogemus, et tuuleenergiast on võimalik elektrit toota. Kuna ühtki projekti, kuhu tol ajal oleks kohe olnud võimalik investeerida, käimas ei olnud, otsiti kinnisvaraturult pooleliolevaid projekte ja nii Aulepa park leitigi. “Kopad hakkasid objektil ringi sõitma 2008. aasta algul ja tuulikuid hakati püsti panema 2009. a kevadel,” rääkis Ando Leppiman. “Selleks ajaks olid juba valmis tuulikute vundamendid, kõik juurdepääsuteed, tõstmisplatsid, alajaam, kaablid ja tuulikutornide 40 m betoonosa.”

Leppimani sõnul teevad nad teemaplaneeringute koostajatega kõikvõimalikku koostööd, sest ka nemad vajavad informatsiooni, kuhu oleks mõistlik tuuleparke rajada. Arvesse tulevad vaid need kohad, kus on piisavalt tuult, liitumise tarbeks lähedal asuv elektrivõrk ja sobivad liitumistingimused. Samuti ei tohi neil aladel olla muid piiranguid. Leppiman avaldas arvamust, et seaduseandja tasemel tuleks arutusele võtta võimalus kehtestada mingi kohalik maks, sest seni on tuulikute püstitamisest kasu saanud enamasti vaid maaomanikud.

Kohalikud tunnetavad probleeme

Arutelu jätkus Noarootsi vallamajas. Valla maa- ja arendusnõunik Marika Meister ütles, et tuuleparkide arendajad hakkasid projektidega tegelema aastal 2000 ja keskkonnamõjude hindamisel suudeti kohalikke elanikke veenda, et mingeid erilisi mõjusid ei kaasne. Planeeringu käigus kehtestati ka tuulepargi puhvertsoon 300 m. Kuigi lähim maja asub Aulepa tuulepargist 770 m kaugusel, on maanõuniku sõnul nüüdseks selgunud, et ka see kaugus on liialt väike.

“Müra sinna levib, iseküsimus on see, kas see müra on üle normi või mitte,” rääkis Marika Meister. “Kui see ka vastab normidele, on probleem hoopis selles, et müra on pidev.” Hetkel on valla seisukoht selline, et Aulepa tuuleparki kavandatud kolm tuulikut lubatakse veel püsti panna, aga uute tuuleparkide lisandumist esialgu ei taheta.
Suur-Nõmmküla külaseltsi esimees Rein Sepp ei olnud tuulepargi lähedusest sugugi vaimustatud. “Mina räägin nende inimeste tunnetest, kes elavad tuulepargi lähedal,” ütles Sepp. “Ka meil endal on kodus pidevad tuulepargi-jutud ja see hakkab juba kõiki väsitama.”

Tema sõnul oli projekti algsete arendajate sõnum kohalikele see, et tuulepark ei mõjuta mitte kedagi. Tegelikkuses see aga nii pole. Sepp avaldas samas tunnustust Eesti Energiale, kelle esindajatega on alati võimalik tekkinud probleeme arutada. Ta kinnitas saalis istujatele, et tuulikute suurim probleem on ikkagi müra, mis ei sõltu tuule suunast, vaid selle tugevusest.

“Korraks tuulepargis käies neid helisid ei tajugi,” rääkis Sepp. “Aga kui sa seal kohapeal elad, hakkad aru saama, mida see müra endast kujutab.” Tema sõnul algavad eriti häirivad helid siis, kui tuule tugevus on 13 m/s ja rohkem. Sepp rääkis ka kinnisvara hindadest, mis on tuulegeneraatorite paigaldamise järel väidetavalt langenud.

Samuti soovitas ta nelja maakonna tuuleenergia teemaplaneeringus näha tuuleparkide tarbeks ette suurem puhvertsoon. “Kahe kilomeetri kaugusel on täiesti rahulik juba olla,” selgitas Rein Sepp, “kui jutt on 3 MW tuulikutest.” Sepa sõnul võiks kehtida reegel, et 1 MW tuulikute puhul võrdub puhvertsoon 1 kilomeetriga.
Saalist tulnud küsimuse peale, kas ka need inimesed, kelle maadel tuulikud asuvad, müra üle kurdavad, vastas Sepp eitavalt.

Järelevalve lähtub kehtivatest normatiividest

Oma kommentaarid esitas tuuleparkide teemal ka terviseameti Lääne talituse Haapsalu esinduse spetsialist Lea Kiis. Tema sõnul peavad kõik riiklikud järelevalveasutused tuginema kehtivatele normidele. “Terviseameti pädevuses on mürakaebuste lahendamine ja planeeringutele hinnangute andmine,” selgitas Kiis. “Me saame lähtuda neis küsimustes vaid sotsiaalministri määrusest, mis kehtestab müra normtasemed puhke- ja elualadele ning ühiskondlikele hoonetele.”

Lea Kiis ütles, et tuuleparkidega seonduv ei kajastu otseselt ka Euroopa Liidus kehtivates müranormides ja seetõttu on terviseamet võtnud võrdluseks tööstuse müranormid, kuna tuulegeneraatorite puhul on tegemist elektrienergia tootmisega.
Eelmisel kevadel pöörduti tema sõnul Aulepa tuulepargi müra küsimuses terviseameti poole. Selle käigus tuli konsulteerida ka Eesti Energiaga.

Selgus, et viiel tuulikul 13-st olid tehnilised probleemid tiivikute pidurdussüsteemides. Kui need olid kõrvaldatud, viis terviseamet läbi müra mõõtmise ja selgus, et müranormide ületamist elamute juures ei ilmnenud. Selleks, et saada suuremat kogemust, oleks Kiisi arvates vaja teha kõiki aspekte arvesse võttes pikemaajalisi mõõdistamisi kõikides tuuleparkides ja neid seejärel analüüsida.