Ja ma arvan, et maal on ikka kergem elada kui linnas.”

http://paber.maaleht.ee/?old_rubriik=6621&old_art=28245&old_num=822

Liia (rõõmsalt): “Ei ole nii, et oled maal ja midagi ei ole. Ja ma arvan, et maal on ikka kergem elada kui linnas.”



Linnast maale: Kaks korda maale elama
10.07.2003 Maarius Suviste

Sarja “Linnast maale” VI lugu ehk Ema ja isa käivad Mustjärvel parvetamas

Lepime Liia Tõnissoniga telefonitsi kokku, et kui Viljandisse jõuame, siis helistame ja võtame ta linnast peale.

Jõuame pool tundi lubatust varem.

Kõne ootajale. “Juhtus nii, et me juba Viljandis. Jõudsime vist liiga vara…”

“…sellest pole midagi, ma saan varem ka. Ma teen ruttu. Tulge siis siia Anttila kaubamaja ette.”

Teeme, nagu palutud.

Mõne minuti pärast võtame Liia Tõnissoni peale ning alustame sõitu tema koju – Holstresse.

Sõidu ajal on tore juttu ajada, ei pea tuimalt autoaknast välja vaatama ja kilomeetriposte lugema.

Niisiis. Mis ameti peal te nii suures poes olete? Müüja?

“Ei.” See kõlab väga tagasihoidlikult ja vaikselt. Mis nüüd siis?

“Olen juhataja,” ütleb ta lõpuks.

Vaat nüüd tahaks küll häbi pärast maa alla vajuda – oli siis vaja nii rumalasti küsida.
fotod: Margus Taal
Liia ja Jüri Tõnisson on seda meelt, et õige kodu saab olla ainult maal

Sõit jätkub. Jutt niisamuti. Holstresse on Viljandist 14–15 kilomeetrit.
Sõbrad imestasid

Sõbrad-tuttavad ei jõudnud ära imestada, kui teada said, et Tõnissonid on maale elama läinud ja peavad nüüd maalt linnas tööl käima. Küsisid, kuidas nad saavad nii kaugel tööl käia ja kas bussid ikka sõidavad.

“See ei ole küll pikk maa tööl käia,” ütleb Liia Tõnisson. Hommikul läheb ta bussiga linna, õhtul tagasi. Vahel viib abikaasa ta autoga tööle. Vahel seetõttu, et nad käivad Viljandis tööl eri aegadel.

Juttu jätkuks kauemaks, aga juba tervitab meid teeääresilt, mis teatab, et oleme Holstres.

Sõidame kohe hoovi välja. Punane Ford on maja ees – peremees Jüri on kodus. Maja lähedal sõidab jalgrattaga noorim laps Jüri (10), teised lapsed, Siim (15) ja Liisi (12), ei ole praegu kodus. Kes spordilaagris, kes koolimajas.

Tõnissonid on kaks korda maale elama kolinud. Kõigepealt elasid nad Kohtla-Järvel, siis läksid Võrumaale. Elu läks aga oma rada pidi ja nii tuli teine elukoht valida. Nad leidsid tee Viljandisse ja nüüd siis Paistu vallas Holstres.

Maja Holstres otsis välja peremees. Kui pereema seda esimest korda nägi, pidi ta infarkti saama.

“Päris tõsiselt kohe.” Ta võtab peast kinni. “Malts ja hein oli mul kuskil ninani. Pool maad võsa all. Aknad rääbakad. Suures toas oli nii, et kui midagi maha kukkus, siis veeres see teise toa otsa. Terve esimene aasta oli meil köögi kohal suur auk.”

Algul oli neil ainult üks tuba, nüüd on kolm tuba ja korras köök, vesi sees. Nad saaksid ka pööningule tube teha. “Aga enne lähevad vist lapsed kodunt ära, kui see valmis saab,” muigab Liia Tõnisson.

Mida teie sõbrad-tuttavad sellest arvasid, kui te maale elama läksite?

“Kui algul ühes toas elasime, siis üks Jüri sõber ütles, et tema naine ei oleks elu sees olnud nõus niimoodi siia elama tulema,” jutustab pereema ja ütleb seejärel naerdes: “Aga nüüd, kui meil nii enam-vähem hakkab korda saama, tahavad paljud siia tulla.”

Oleme tükk aega õues juttu rääkinud ja linnulaulu kuulanud, kui majast astub välja mees ja tervitab meid juba kaugelt.

“Tema on meil pereisa,” tutvustab abikaasa. Ja nüüd sekkub ka peremees Jüri vestlusse.

Miks otsustasite maaelu kasuks?

Liia (tõsiselt): “Ma ei mõtlegi praegu millelegi muule kui vaid maaelule. Ma ei kujuta ettegi, kui peaksin oma kolme lapsega praegu linnas elama. Ei tea, mida me teeksime. Ma ei julgeks noorimat poega vist üldse välja lasta.”

Jüri (naerdes): “Otsustasime, jah, siia Holstresse ühe kuudi osta.”

Liia: “Ma just enne ütlesin, et see oli algul nii rääbakas.”

Jüri: “Nüüd on aga see rahaprobleem, et lõplikult valmis teha.”

Millal siis valmis saab?

Jüri: “Arvan, et kunagi kümne aasta jooksul. Kõrvalhoone on ka vaja korda teha. Oleme kuus aastat siin ära elanud, nüüd on seest enam-vähem.”

Liia (tõsiselt): ”Viis aastat ikka.”

Jüri (enesekindlalt): “Sügisel saab kuus.”

Liia: “Vist küll, jah.”

Ja olete siiani rahule jäänud?

Liia: “Jah. Ka lapsed.”

Jüri (naerdes): “Pood on liiga lähedal. Kui õlu otsas, saab kohe uue järele minna.”

Nüüd naerame juba kolmekesi.

Aga nad on tõesti siin oma eluga rahul. Mitte ainult kauplus ei ole lähedal, vaid ka bussipeatus. Samuti Holstre põhikool, kus võsukesed tarkust omandavad.

Liia (rõõmsalt): “Ei ole nii, et oled maal ja midagi ei ole. Ja ma arvan, et maal on ikka kergem elada kui linnas.”

Lapsed saavad sporti teha, käivad suusatrennis, kõik on tublid, aga kõige tugevam on Siim, on võistlustel hästi sõitnud. Ka pereisa pole talvel tihti kodus – temagi naudib lähedal asuvat Holstre-Polli suurepäraseid suusaradasid.

Kõrgem küngas pole mitte ainult Pollis, vaid ka kohe nende maja juures. Ja pealegi veel looduskaitseala. See on Kindralimägi, millel kasvab 100–150aastane männik. Samas on ka kabeli vare, mille kivist võlvide alla on maetud Holstre mõisa viimane omanik kindral von Berg. Seda juba aastast 1784.

Lähedal on ka soo ning järv. Mustjärv nimeks. Kus saab ka ujumas käia.

Jalgratas viib pere pesamuna Jüri tihti Mustjärve äärde

Liia (rahulolevalt): “Nii mõnus ja hea on pärast tööd ujuma minna.”

Ja vahel, kui ta veidi närvis on, läheb mehega järve peale parvetama – ka see on nii mõnus. “Vesi rahustab jubedalt,” lisab ta.

Rahustab ka see, kui kuuled, kuidas rähn männikus toksib, ning näed, kuidas kitsed tulevad vahel lausa akna alla. Rääkimata teistest elusolenditest, kes siin end näitavad ja häält teevad: toonekurg, sookurg, kodukakk ja haigur järve peal.
Linnas pole õiget kodu

Kas teil vahepeal ei ole sellist mõtet tulnud, et läheks linna tagasi?

Liia (enesekindlalt): “Ei ole. Üldse ei ole. Mis need linnainimesed on… Linnas ei ole ju mitte midagi teha. Siis ongi nii, et vorbitakse muudkui ületunde.”

Jüri: “Linnainimestel ei ole seda õiget kodu, nende kodu lõpeb korteriuksega.”

Tõnissonidel on hea meel, et üle tee asuvad elumajad. See tähendab, et naabrusvalve on hea. Või nagu ütleb Jüri: “Seda jama ei ole, et on vaja jalgratast lukustada.”

Äkki siis peaks naabrusvalvet suurendama? Tähendab, et rohkem inimesi maale meelitama.

“Ega linnainimesi saagi maale meelitada,” arvab Liia ja lisab, et kui lihtsalt meelitada, siis võib maale elama minna igasuguseid untsantsakaid. “Mismoodi sa ikka meelitad? Inimene peab seda ise tahtma.”

Seda nüüd küll. Peab ise tahtma. Linlased linlasteks, aga miskit moodi peaks ka praegust maaelu väärtustama.

Peremees mõtleb hetke. “Ennekõike on vaja ühiskonnas suhtumist muuta,” ütleb Jüri. “Meie ühiskond on niivõrd noor aru saamaks, mis on tõsine väärtus.”

Tal on õigus. Tuline õigus.

Selle teadmisega lahkume nende juurest. Kuigi… õieti nagu ei tahaks.