Tammsaareta ei teaks meie taludest keegi

http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/article.php?id=30142379

Oru Pearu lapselaps: Tammsaareta ei teaks meie taludest keegi
Ilmar Palli
03. aprill 2010 12:00

Ilma A. H. Tammsaareta ning tema “Tõe ja õiguseta” ei teaks Vetepere Põhja- ja Lõuna-Tammsaare taludest keegi midagi, on Oru Pearu prototüübi Jakob Sikenbergi järeltulijad veendunud.



Kui Järvamaale Veteperre Lõuna-Tammsaare talu juurde jõuame, pole peremeest veel kodus. Aga ei sest midagi. Ilm on esimest korda sel aastal tõeliselt kevadine, ning paik, kuhu oleme tulnud, eesti hingele püha.

Eemal lauda juures seirab suur hundikoer, saates tulijate poole pigem sõbralikke kui ähvardavaid signaale.

Ringi vaadates tulevad meelde raamaturead ning kujutlusvõime hakkab usinalt tööle.

Kui Lõuna-Tammsaare uus Pearu koos emaga lõpuks koduväravasse sõidab, meenub miskipärast tuntud stseen raamatu-Pearu kojusõidust. Ent värav jääb terveks!

Tuldi esimese laulupeo aastal

Mil moel on Pearu prototüübina tuntud Jakob Sikenbergi pojatütar Liivia oma esivanemate kodule truuks jäänud?

“Ema elas siin üksinda. Kuid ta oli juba vana ega tahtnud kuidagi üksindusega harjuda. Oli nii kahju temast ja me tulimegi siis perega siia.”

Kaks Vetepere küla kuulsat talu — Põhja- ja Lõuna-Tammsaare — muutusid uudistamisobjektiks alates 1936. aastast, mil Albu vallamaja juures A. H. Tammsaare monument avati. Samba avamisel viibis ka tol ajal kuueaastane Liivia. “Ei ma sellest mäleta enam suurt midagi,” ütleb naine. Temal on rohkem meeles naabriperemehe, A. H. Tammsaare lihase venna August Hanseni juures korraldatud vastuvõtt. “Hulk suguvõsade liikmeid tuli kokku. Seda pidu ma mäletan.”

Vanaisa ega vanaema pole Liivia näinud, nemad surid ammu enne tema sündimist.

Liivia vanaisa Jakob Sikenberg tuli siia soode ja rabade tagant Sikemäelt esimese laulupeo aastal 1869. Tema vana vingamees A. H. Tammsaare isa Peeter Hansen, laiemalt Andresena tuntud, saabus Viljandimaalt mõni aasta hiljem. “Ilma Tammsaareta ja tema raamatuta poleks siin enam midagi, mälestustki mitte,” on Jakob Sikenbergi pojatütrepoeg Pearu Vaaderpall veendunud. Seda kordab ta meie jutuajamise jooksul veel mitu korda.

Jakob Sikenbergi siiatuleku ajaks olid talu ait ja loomalaut seisnud sama koha peal juba vähemalt sada aastat. Ning on ilmselt ühed Eesti vanimad säilinud taluhooned.

Õnneks on neid haruldasi arhitektuurimälestisi üsna kõvasti kõpitseda jõutud. Elumaja torkab aga praegugi silma, nagu võis oma tõelise uudsusega tähelepanu äratada ka ehitusaastal 1888. Ja äratada kadedust nii kiviviske kaugusel elanud naabris kui kaugemalgi.

Püsti on selle maja pannud Jakob Sikenberg ise.

Lapsed on siin alati hästi läbi saanud

August Hanseni tütar Õie oli Jakob Sikenbergi pojatütre Liivia Vaaderpalli sõbranna juba lapsepõlve päevist.

“Õiega käisime koos koolis ja mängisime iga päev koos, kord ühes, siis teises peres,” meenutab Liivia. “Kui vanemad püüdsidki üksteist üle trumbata, siis lapsed said siin alati hästi läbi.”

Õie ja Liivia valisid isegi ühe ja sama eriala, õppisid mõlemad raamatupidajaks. Ning Liivia jäi seda ametit Tammsaare kolhoosi pidama.

“Praegu elab Õie Elvas, aga käib igal aastal siin, siis teeme ikka tiiru kalmistule ja muuseumisse. 1960ndail müüs Õie ema Hilda Hansen oma maja muuseumile.”

Liivia on ka kohalikus muuseumis, nagu kolhoosiski, jõudumööda tööl olnud — tervelt 27 aastat.

Uurin, kas pojad Pearu ja Madis või keegi lapselastest siia naasmise plaane ka peab.

“Jumal teab,” vastab Pearu. “Kui oled noorem, ei mõtle nii palju oma juurtele, vaid hoopis sellele, kuidas oma eluga hakkama saada. Kuid eks iga asi tuleb omal ajal.”

Uudishimu pole koormaks

Tolerantselt suhtuvad ema ja poeg siinkandis eriti suviti ringi uitavatesse huvilistesse. “Kui küsivad midagi, räägid jutud ära ning teed oma tegemisi edasi. Eks ma selle sees olen kogu elu kasvanud.”

Kas raamatu-Pearul ja tõsielu Jakob Sikenbergil oli ka ühiseid jooni?

“Minu ema, kes oli siin miniaks, hoidis vanaisa väga,” teab Liivia Vaaderpall. “Aga siis oli Jakob juba vana. Eks nad noorpõlves ikka naabriga kohtus käisid.”

Liivia teab lisada, et mehed sõitsid sinna sageli isegi ühe hobusega — talumehe ratsionaalne mõtlemine!

“Mingit padujoomist, nagu raamatust võib kohati mulje jääda, kindlasti ei olnud,” ütleb Liivia.

“Siis poleks ju saanud kohtagi pidada. Kõrtsis rüübati ja peeti rehnutti. Igasugustel pidupäevadel ja tähtpäevadel oldi aga ikka kõik koos.”

Kuid mida arvata difteeriaepideemiast, kas siin sellist on üldse olnud, nagu romaanist võib välja lugeda?

“August Hanseni mõlemad abikaasad, õed Leena ja Hilda, olid pärit siit lähedalt Jõeväljalt. Tema peres oli nädala jooksul viis last difteeriasse surnud. Aga kummaski Tammsaare talus ei surnud difteeriasse ükski laps.” (Uurin järele, ja ennäe — 1884. aastal tabas Järva-Madise kanti tõsine difteeriaepideemia koos rohkete ohvritega eeskätt laste hulgast. — I. P.).

Muide, August Hanseni naiste ema Mai oli Jakob Sikenbergi vennatütar. Nii segunes Hanseni lastes ka Sikenbergide veri.

Ning mingit sedasorti tüli, nagu raamatus kirjas, Oru ja Mäe peremeeste vahel tegelikult polnud, on Liivia veendunud.

A. H. Tammsaare on “Tões ja õiguses” kirjutanud Andrese ja Pearu vaenu nii suureks, et Mäe talu peremees isegi Oru peremehe matusele ei läinud. Aga Liivial on näidata ajalooline foto, kus Jakob Sikenbergi kirstu juures seisab ka kirjaniku isa Peeter Hansen.

Kelle veri on kõige enam “veart”

Ekskursandid tunnevad alati huvi ka vana kaevu vastu Vaaderpallide õuel — on see ikka “seesama” kaev? Ja pererahvas vastab rõõmsalt — seesama!

Kaevuga seotud lõbusnukker sündmus “Tões ja õiguses” jäägu aga kirjaniku südametunnistusele.

Pearu ei salga, et olgugi kodukant südame küljes kinni, on ta mõnikord lahkumismõtteid mõlgutanud. Põhjuseks igasugu drastilised muutused siinses elus.

“Alustasin kolhoosis autojuhina ja lõpetasin ka. Kui kolhoos hakkas lõpule jõudma, jäi tööd väheks. Esimees ütles siis mulle, et mis sa sellest sõidulehest passid, mine koju ja hakka talu pidama. Eks niisugune mõte olnud mulgi, aga mismoodi sa asja käima lükkad, kui sul midagi pole.”

Lõpuks ei jäänud siiski üle muud, kui proovida. “Siis ju lubati lahkelt kõiksugu laenusid ja puha, aga sain kohe aru, et need ikka päris õiged asjad pole.”

Talu on suur — 140 hektarit, kuid põllumaad sellest ainult 27. “Hakkasingi siis 1993. aastal vaikselt nelja lehmmullikaga peale. Oli sihuke tundmatus kohas vette hüppamine.”

Pearu mäletab, et kui esimese piimaraha 1200 krooni kätte sai, mõtles, et on päris kõva mees. Siis oli vaja heina teha, niidumasinale ja traktorile hing sisse puhuda. Asjad liikusid küll tasapisi, aga ikka ülesmäge.

Pearu Vaaderpall ema Liiviaga.
“Esimene lops tuli 1997. aastal.” Piimatootmise lõpetas Rakverest tulnud kiri: teie piimakogus ei vasta lepingus ettenähtule. “Nad tahtsid viit tonni kuus ja eeldasid, et lehmad peavad lüpsma aasta ringi! Niikaua püsisin vee peal, kui Farmi omanikuks oli inglane. Inglismaal teatavasti pole talud teab kui suured. Kui firma Maagile üle läks, hakkas see ajama “suuri asju”.”

Aga — see jalg on ikka õigel teel, mis adra järel käib. Too ütlemine ajab Pearu naerma. Lõpuks tuli lehmad ikkagi Oidremaa mõisa maha müüa.

“Ikkagi Oidremaa mõisa!” ütleb ta. “Hiljem käisin neid seal isegi vaatamas. Selleks ajaks oli mul nii heina- kui silotehnika kõik olemas. Lihaloomad olid juba ka. Et kui kukub, saan sujuvalt üle minna. Ei saanud… Ometi vedasin kuidagi välja.”

Päris käegalöömise mõtet pole kuulsa talu kuulsast suguvõsast mees veel haudunud. “Tagavaraväljapääsuks olen käinud Tallinnas autode tehniliseks ülevaatajaks õppimas.”

Lõuna talu maadel toimunud suurte ja menukate teatrietenduste kohta ütleb mees leplikult, et mis teha, kui sellise koha peal elad.
Etendusi on Veteperes peetud juba möödunud sajandi kaheksakümnendatest aastatest. Vahepealne aegade muutustest tekkinud paus läks õige varsti üle ning “Tõde ja õigus” tuli rahvale taas meelde.

Kunagistest romaanile ainet andnud taludest on veel alles Otsa Blockmanni ehk Kassiaru Jaska talu hoone. “Siit neli kilomeetrit, ristil, kust üks tee viib Albusse, teine Järva-Madisele. Kunagi oli seal kolhoosikontor ja elumaja. Omanik, kellele see tagastati, müüs kellelegi linnainimesele maha. Praegu ei paista seal küll midagi toimuvat.”

Pearul oleks kindlasti rõõm teada, et väärtuslikum veri Tammsaare mail voolab just tema järglaste soontes.