Maalapsed, need küüditatud http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/article.php?id=28339517

Maalapsed, need küüditatud
Rauno Lukka
07. jaanuar 2010 19:00

See lugu ei ole ainult lugemiseks, vaid eelkõige mõtlemiseks selle üle, kumb on tähtsam — kas oma kodukoha allesjäämine või riigi eelarvesse mõne miljoni krooni juurde saamine.



Vahel tahaks küsida, kas poliitikud istuvad oma ajude peal või puuduvad need neil üldse. Mitte et ma tahaks kedagi solvata või kellegi individuaalset mõtlemisoskust kahtluse alla seada, aga nii julgen ma küsida küll.

Eestlased on väike rahvas. Paljud inimesed maailmas ei teagi, kus Eesti asub või mis ta selline üldse on, kas mingi linn või loom. See ka ei huvita kedagi.

Nii tekibki tunne nagu malenditel ruudulaual — keegi ei küsi etturilt, kas ta tahab tule alla sattuda, vaid teda sunnitakse sinna minema.

Selle näitega on hea kirjeldada olukorda, mis valitseb gümnaasiumides, mida tahetakse linnadesse kokku küüditada. Just nimelt küüditada, sest ka venelased ei küsinud, kas meie esivanemad tahavad kaugele Siberisse sõita, vaid sundisid neid seda tegema. Kes ei läinud, lasti lihtsalt kohapeal maha.

Poliitikud ei kujuta ette, et nad tõmbavad sellega kriipsu peale paljudele peredele ja nende traditsioonidele.

Prussakate valsi saatel

Miks peaksid paljud lapsed, kes elavad maakohas, kus kool, raamatukogu, avalik Interneti-punkt ja muud tarvilikud asjad on lähedal, suunduma õppima kuskile linna, kus toodetakse halli massi nagu konveieril?

Kes on poliitikud, et neil on õigus otsustada teiste inimeste saatuste üle? Maainimesed maksavad makse ju täpselt samamoodi nagu tartlased, käivad samamoodi tööl nagu tallinlased ja on sama tublid kui pärnakad.

Limusiin ei ole alati auto

Mis õigusega võetakse meilt võimalus õppida oma kodukohas? Miks ei lükata kokku mingeid eliitkoole, vaid sõbralikud ja kodused maakoolid? Vastus on vist igati selge — te olete maalt, mis teil seal ikka head on!

Keda vajab Eesti riik rohkem, kas töölisi või innovaatilisi noori? Innovatsiooni ei saa kasvatada seal, kus tuntakse ennast ebamugavalt.

Isikupära peab saama vabalt kujuneda ning seda on vaja mõistuse piires juhtida.

Mis juhtuks, kui me sunnime lapsi kodust lahkuma ja elama ühiselamu uberikus, kus prussakad tantsivad sitikatega valssi, selle asemel et laps saaks magada puhaste ja kodusoojade linade vahel?

Ma ei kujuta ette, et oleksin pidanud kasvama üles betoonmajas, kus naaber kuuleb isegi seda, kui ma norskan või tahan kõvasti ja valesti laulda. See oleks lausa vastikult vabadust piirav.

Kas ma siis üldse teaksin, kust tuleb piim, kuidas tehakse verivorsti ja et limusiin ei pruugi alati tähendada autot, vaid ka mõne tõupulli tõugu.

Vanemad õpetavad lastele paljugi vajalikku, enne kui nad saadavad ta maailma avastama. Vahel just see aitabki meil headeks inimesteks saada.

Kallid poliitikud, tulge maale ja vaadake koolides neid õnnelikke lapsi, kes jooksevad koridorides ja räägivad õpetajatega oma muredest.

Meie õpetajad ei ole nigelamad linnakoolide omadest ning ka meie suudame kõrgelt lennata ja kauneid vilju lõigata.

Kellele ikkagi jääb õigus otsustada meie saatuse üle — kas neile, kes teavad, mis on meile tähtis, või neile, kes arvavad, et teavad, mis on hea?

RAUNO LUKKA on Abja gümnaasiumi abiturient