Millal ometi saab Eestimaa regionaalarengu?

http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=11475
Inara Luigas	Loe kommentaare (6)
Eestil on küll regionaalminister, kuid ei ole regionaalarengut. Tööpuudus kasvab tasapisi välja surevates väikestes omavalitsustes üle pea. Ministriga rääkides või erinevatel arutlustel osaledes saab päris ruttu selgeks, et tegelikku arusaamist meie regionaalmajandusest minist- ril ei ole. Regionaalminister suudab ikka ja jälle negatiivselt üllatada Oma töö tõttu olen ma pidanud regionaalminister Siim-Valmar Kiisleriga arutama mitmeid regioonide elujärje arengut puudutavaid punkte. Tihti on olnud regionaalministri üks seisukoht ehmatavam kui teine. Näiteks arvab minister, et üksikisiku tulumaksu vähendamine 11,4 protsendile ei ole nõrgendanud omavalitsuste võimekust, vaid on tasandanud erinevate valdade ja linnade omavahelisi erinevusi. Samas ei kinnitanud ta ka väidet, et omavalitsuste raha sundvähendamine on tugevdanud nõrgemate omavalitsuste võimekust suuremate ja tugevamatega võrreldes. On täiesti mõistetav, et regionaalminister proovib halva mängu juures head nägu teha. Üksikisiku tulumaksu protsendi vähendamine on pannud aga kohalikud omavalitsused väga raskesse seisu ja on süvendanud paljude inimeste toimetulekuraskusi. Selles midagi head leida, on kui õnnetusele takka kiitmine. Tallinnast kaugemal paiknevad vallad on vaeslapse rollis üha suurematesse majandusprobleemidesse uppumas. Meie regionaalmajanduse olukord on halb ja igal viisil parempoolse valitsuse ultraliberaalseid vaateid kaitsev regionaalminister on sunnitud tõdema, et omavalitsuste raha kärpimisega tasandusefekti pole saavutatud. Regioonide pärast ei muretse Eestis keegi Riigikogu rahanduskomisjoni liikmena regionaalministri haldusalasse süvenedes saab üha selgemaks, et regionaalarenguga ei tegele meie riigis mitte keegi. Olukorra paremaks mõistmiseks peaks küsimuse tõstatada järgmiselt. Kas meie riigis, kus statistikaameti andmete järgi on töötuid 130 000, vajame me tõesti üksnes raha jagamise ja järelvalvega tegelevat regionaalministrit või on vaja portfelliga ministrit, kes tegeleks sisuliselt ja jõuliselt nii raha jagamise kui ka regioonide arendamisega? Kõik mõistavad, et regionaalministrist, kui üksnes arvestust pidavast funktsionärist, meil kasu pole. Võib-olla tuleks muuta regionaalministri büroo regionaal- ja tööministeeriumiks ja loodavasse ministeeriumisse koondada reaalne inimjõud ja raha võitluseks ääremaade hääbumise vastu ning töökohtade tekke eest. Nii kurb, kui see ka pole, tegeleb praegune regionaalministri büroo vaid euroraha jaotamise, õigeaegse kulutamise ja järelvalvega. Kuhu siis regionaalraha kulub? Siseministeeriumi regionaalministri valitsemisalale on 2011. aasta riigieelarves planeeritud 3,127 miljardit krooni, millest 94 protsenti on eraldised. Euroopa Liidu rahalised toetused – Euroopa Komisjonilt, Euroopa Regionaalarengu Fondilt, Euroopa Sotsiaalfondilt – on 2,018 miljardit krooni. Raha regionaalarenguks tegelikult ei ole Ka kulud on aetud vastavusse tuludega. Eraldised välisvahendite arvelt 2,010 miljardit krooni ja laekumised teistelt riigiasutustelt 659,9 miljonit krooni. Kuluread on piirkondade tervikliku ja tasakaalustatud arengu programm 1,8 miljonit krooni, MTÜde nõustamise rahastamise suurema haldusvõimekuse programm 10,3 miljonit krooni, omavalitsuste koostöö tihendamise ja konkurentsivõime tugevdamise programm 13 miljonit krooni, Eesti–Läti piiriülese koostöö programm, 116 miljonit krooni. Selgema pildi saamiseks tuleks teha üks lahutustehe. Võtame kogu eelarvest maha Euroopa Liidu poolt eraldatud vahendid. Sellisel juhul jääb ministrile vaid 1,1 miljardit krooni regionaalse arengu tarvis. Kui siit omakorda arvestada maha ministri bürooga seotud kulud, siis raha praktiliselt üle ei jäägi. Suureks regionaalarengut pidurdavaks probleemiks on ka see, et üsna suur osa sellest vähesest rahast kulutatakse koosolekute, ümarlaudade, foorumite ja küsitluste peale. Koosolek koosoleku otsa, üks nõupidamine järgneb teisele, pabereid toodetakse kilode kaupa, arengukavasid vorbitakse virnade viisi, kuid töökohti ei teki kuskilt juurde ja elu regioonides muutub vaid hullemaks. Midagi on väga viltu. Selge on vaid see, et regionaalareng Eestis puudub ja regionaalminister ei täida sellisel kujul oma rolli. Vaja on väga olulisi ja radikaalseid muudatusi ning neid muutusi on vaja enne, kui pealinnaväline elu päris välja sureb. Eestist ei tohi saada linnriik, eluõigus peab olema kõigil piirkondadel. Ka Kagu-Eestis. Me vajame regionaalministri büroo muutmist regionaal- ja tööministeeriumiks, et reaalse raha ja võimuga Eesti arengu ees seisvaid probleeme lahendada.