Elektrit saab tasuta

Innovatsioon koduhoovis
Autor: Aivar Hannolainen, TTÜ Säästva Arengu Klubi
Teemad: kodumajapidamine innovatsioon puust ja punaselt

28.03.09 on ajakiri KoduMaja ilmutanud naljaloo innovatsioonist, millel tõsi taga.

Kase pere oli just õhtusöögi lõpetanud ning mehed asutasid end elutuppa televiisori ette mi­nema, kui pereema Salme äkki jutulõnga üles võttis: „Ma olen siin paar päeva juba mõelnud, et mida ja kui palju me sel aastal oma aeda maha paneme. Äkki aitate te ka hea nõuga kaasa?"

"Aastavahetusel sa lubasid, et külvad terve aia head-paremat täis," meenub Antsule ämma mõne kuu tagune jutt.

„Just-just," noogutab Salme vastuseks. „Kehvad ajad on nüüd käes ja raha pole mitte kellelgi liiga palju. Mida roh­kem me oma aiast saame, seda vähem peame poest ostma. Ma siin mõtlesin veidi omaette ja nüüd tahaks teie nõu ka kuulda saada."

„Ju sa paned ikka samad as­jad mis igal aastal," arvab vana Juhan. „Ning mõne peenra võib ju juurdegi teha."

„Mõnest peenrast on ikka puhta vähe," pole Salme abi­kaasa mõttega päri. „Juba ainult kartulite jaoks tuleb kaks korda rohkem maad jätta kui eelmisel aastal. Siis saame oma varude­ga üle talve elatud. Poe kartul on nii nagu ta on ja kes sedagi teab, mis need hinnad tulevikus teha võivad."

„No siis tuleb küll mõnest asjast loobuda, kui sa nii palju kartulit mõtled maha panna," lausub Juhan seepeale, „ega meie krunt pole ju kummist."

„Majatagune maa läheb suu­remalt jaolt kõik kartuli alla," on Salmel plaan juba valmis, „ainult kuuri ette jätame veidi peenarde ruumi. Seal on hea tuulevarjuline koht."

„Mis siis laste kiigest saab," küsib peretütar Anu kohkunud näoga.

„Kiige paneme sel suvel maja ette," on Salmel ka sellele probleemile lahendus olemas. „Seal on kiige jaoks ruumi küll. See jalgtee ja heki vaheline murulapp jääbki ainukeseks vabaks kohaks. Tahapoole tuleb veel üks väike lillepeenar ja kaugemalt läheb kõik juba juurviljade alla."

„Muru niitmisega siis sel suvel palju vaeva pole," leiab Ants ämma plaanidest ka meel­diva poole.

„Pole meil siin jah suurt iluaiandust tarvis," on Salme oma otsuses kindel. „Muru pü­gamisele kulub praegu vaata et rohkemgi aega ja raha kui aed­viljade eest hoolitsemisele."

„Mis raha sul sinna kulub, muru kasvab ju vihmast ja päikesest," ei saa Juhan kaasa mõttekäigust aru.

„Kas muruniiduk töötab ka vihma ja päikesega?" küsib too vastu.

„No selles mõttes küll," jääb Juhan Salmega nõusse.

„Tegelikult on ju olemas ka päikeseenergial töötavad muruniidukid," alustab Ants laud­konna valgustamiseks pikemat monoloogi, kuid nähes ämma pilku, keerab teema kiirelt luk­ku, „aga need on üle mõistuse kallid. Ühe pisikese murulapi pärast pole küll mõtet uut muru­niidukit osta, selle nügame veel vana masinaga ära."

„Nii palju asju tuleks maha panna, aga ruumi pole," õhkab Salme oma juttu jätkates.

„Aga kui ruumi nii vähe on, eks paneme siis mitu asja kokku," on Antsul hea lahendus kohe varnast võtta. „Näiteks porgand kasvab maa alla ja kapsas maa peale - kõlbavad ühe peenra peale panna küll.

Või siis kaalikas ja hernes."

„Ah, mine sa poiss oma lolli jutuga!" saab Salme väimehe peale lausa pahaseks. „Kes siis kaalikat ja hernest ühe peenra peale paneb!"

„Ma püüdsin lihtsalt mõnda innovaatilist lahendust pak­kuda," õigustab Ants ennast. „Praegu pidi ju olema innovat­siooni aasta."

„Hoidke oma innovatsioon endale," teeb Salme sellele tee­male järsu lõpu. „Meil on tarvis pere ära toita ja siin targutami­ne ei aita. Kogu aeg tehakse igasuguseid nõupidamisi ja koosolekuid ning aetakse muidu tühja juttu. Aga ega see süüa ei anna! Käed tuleb mullaseks teha ja vaeva peab ka nägema, siis on leib laual. Mitu tuhat aastat on inimesed niimoodi ära elanud. Miks see siis nüüd enam ei aita?"

Selle jutu vastu ei püüagi keegi vaielda.

, Aga kuidas me siis peenarde jaoks ruumi juurde saame?" katkestab Anu lõpuks kööki siginenud vaikuse.

„Üks võimalus oleks kusagilt maad juurde rentida," pakub vana Juhan ja sügab lõuga. „Aga siin on ka mitu miinust. Esiteks tahetakse selle maa­tüki eest kindlasti raha saada. Teiseks võib seal pidevalt käi­mine ajajooksul päris kulukaks muutuda. Oleneb muidugi sel­lest, kui kaugele see rendimaa jääb. Ja kolmandaks - kuna see põllulapp pole kogu aeg oma silma all, võib juhtuda, et saagi koristavad hoopis kutsumata külalised."

„Ei, see ei lähe kohe mitte," on Salme resoluutne.

„Natuke ruumi saaks juurde ka rõdu kasutusele võttes," leiab Juhan veel ühe võimalu­se. „Kui seal olevad lillekastid hoopis porgandeid ja sibulaid täis panna, jääks õue peale selle arvelt ruumi rohkem. Seda pole küll palju, aga midagi ikka."

„Aga kui prooviks siiski kaa­likaid ja herneid ühe koha peal kasvatada," pakub Ants hästi ettevaatlikult. „Ma ei mõtle päris ühe peenra peal, vaid nii, et kaalikad paneb maha, nagu kogu aeg on pandud, aga her­neste jaoks teeks sellise kitsa lavatsi sinna peenra kohale, et kaalikad ka ikka valgust ja vihma saaksid. Nii nad üksteist ei segaja korraliku saagi peaks mõlemast saama.

Salme vaatab väimeest umb­uskliku pilguga, kuid ei lausu musta ega valget.

Ants, sellest julgustust saades, aga jätkab: „Niimoodi saaks ju päris mitmeid asju kokku panna - allapoole need, mis kasvavad sügavale maa sisse, on rasked või võtavad palju ruumi. Üles­poole aga kergemad, kõrgema kasvuga ning sellised, mis ei nõua väga palju mulda."

Nii tavatu ettepanek võtab toasolijad mõneks hetkeks nõu­tuks.

„Eks see nüüd üks hull temp ole," arvab Juhan lõpuks, „aga mine tea, äkki saabki nii. Ega see lavatsite tegemine ju üle mõistuse keeruline pole. Ja kui neid targasti paigutada, siis võib ju tõesti kas­vupinda juurde saada."

„Proovime siis ära, kas sellest on kasu või mitte," lausub ka Salme. „Igal juhul oleme sügisel targemad."

Seega on Antsu ettepanek üksmeelselt vastu võetud ning mehed võivad rahulikult telerist uudiseid vaatama minna.

„Nii hea, et sul see lavatsite mõte pähe tuli," jõuab Anu kaa­sale enne minekut veel ütelda.

„Seda nimetatakse innovat­siooniks," sosistab Ants vas­tuseks. Nii vaikselt, et ämm ei kuule.