Ajalugu

AJALUGU

Varaseimad märkmed tuulikutest maailmas:

Varasemast ajaloost on teada kahte sorti tuulikud: horisontaalse tuulerattaga ja vertikaalse tuulerattaga. Esimene tüüp, milliseid leidub Hiinas ja Antillides, kujutab endast lamavat tiivikusüsteemi, mis asub puidust kandekonstruktsiooni vahel (all joonisel). Püstvõll ajab all asetsevat ajamit - oliiviõlipressi või jahvekive ringi.

Tuuliku konstruktsioon ja olemus pärinevad Oriendist. Esimestest tuulikutest on andmeid Seistan´ist, mis on maa-ala Pärsia (praegune Iraan) ja Afganistani vahel, mida araabia ajalookirjutaja Tabari juba 644 aastal mainib; sealse kaliifi Omar I valduses märgib ta tuuliku olemasolu. Järgnevalt kinnitavad Seistanis tuulikute

olemasolu 944 aastal geograafi ja ajaloolase al-Mas´udi kirjutised. Araabia ajaloolane Dimashqi (1256-1326) märgib Seistanis ära torni või hoone, mis on teistest kõrgem - Üleval olevat veski, mis pöörleb ja jahvatab, all aga olevat ratas, mida tuule jõud ringi ajab. Kui veski ülal pöörleb, teeb seda ka ratas all. Mida tugevamini tuul puhub, seda kiiremini tuulik jahvatab. Ajaloolase tähelepanekud viitavad siinkohal horisontaalveskile.

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
Üleminek horisontaalselt tuulerattalt vertikaalsele tiibadesüsteemile toimus samuti Idamaades umbes 10. sajandil. Sealt levis tuulikutüüp läbi Vahemeremaade Euroopasse. Tõenäoliselt toodi silinderjas vertikaal-tiivikuga tuulikutüüp Euroopasse ristisõdade ja palverännakutega, mis 12. sajandil aset leidsid. Seda selgitab

asjaolu, et esimesed tuulikud püstitatakse just palverännakute lähtemaadesse. Saksamaal on teateid Vahemerepärase silinderkerega tuuliku (torntuuliku) levikust 16. sajandist. Torntuulik võimaldas aga jahvatada vaid kahe tuulega - eest või taganttuulega, kuna tiivikut ei saanud vastavalt tuule suunale keerata. Selle

vajakajäämise parandas aga pukktuulik. Esimene teadaolev pukktuulik Saksamaal asetses juba 1222 Kölni kindlusemüüril. Tollal taotles näiteks üks tsistertslaste klooster tuuliku ehitamiseks kohalikult markkrahvilt luba tuuliku ehituseks - "ventorum molendina", millega kaasnes jahvatamise privileeg ja teiste veskite

ehituskeeld ühe miili raadiuses. 13. sajandil levisid Flandrias, Hollandis ja laiemalt Kesk-Euroopas järjest enam pukktuulikud. Jahu jahvatamiseks oli nelinurkse kerega pukktuulik ideaalne. Peale jahvatamise kasutati pukktuulikut laudade saagimiseks, kondijahu valmistamiseks, mitmesugusteks pressimistöödeks jm. Berliini ümbruses olid näiteks pukktuulikud 13 meetrit kõrged, 5 x 7 m küljekabariitidega ja sisaldasid kahte korrust, mis on Eesti mõistes hiigelsuured.

. . . . . . . . . . .







Ajatabel tähtsamate sündmustega veskite minevikust:


--------------------------------------------------------------------------------

16 000 aastat e.Kr. Vanimad hõõrdekivid metsikute viljade peenestamiseks

4000 e. Kr. . . . . . . .Hõõrdekivid teravilja jahvatamiseks Egiptuses ja mujal Põhja-Aafrikas; koosneb seisvast alumisest hõõrdeplaadist ja liigutatavast ülemisest kivist.

2000 e. Kr. . . . . . . .Esimene jahusõel Egiptuses jahvatatud vilja sorteerimiseks

1500 e. Kr. . . . . .. . Esimesed ringiaetavad veskid Induse orus

1200 e. Kr. . .. . . . .Veski esmamainimine Piiblis, II Mosese raamat, 11.5

550 e. Kr. . . .. . . . .Veski abil oliividest pressitud õli on Kreeka rikkuse allikaks

500 e. Kr. . . .. . . . .Esimesed ringiaetavad veskid, looma- või inimjõul, Vahemeremaade idaosas

250 e. Kr. . . . . . . . Vesirattaga veetõsteveski Mesopotaamias

50 e. Kr . . . .. . . . . Loomse jõuga jooksva kivirattaga veskid Pompejis ja Ostias pagariäride kasutuses

25 e. Kr. . . . . . . . . .Vitruvius kirjeldab teraviljaveskit, mis töötab vertikaalse vesiratta abil ja on korrusehitis

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

50 p. Kr. . . . . . . . .Käsikivid Rooma sõjalaagris Alpidest põhja pool

100 p. Kr . . . . . . . Germaanlased võtavad käsikivi kasutusele

200 p. Kr. . . . . . . .Esimene pealtvoolu vesiveski Lõuna-Prantsusmaal Barbegalis

319 . . . . . . . . . . . Keiser Constantinus laseb Sardiiniast tuua orje veskite ringiajamiseks

398 . . . . . . . . . . . Esimene avalik vesiveski Roomas Janiculuse künka jalamil

488 . . . . . . . . . . . Roomas asutatakse esimene möldrite tsunft

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . keskaeg . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

530/547. . . . . . . . Püha Benedict Monte Cassino kloostrist teeb ettekirjutuse, et iga klooster peab vesiveskit omama

536 . . . . . . . . . . . Rooma maahärra Belisar leiutab esimese vesirattaga laev-veski

640 . . . . . . . . . . . Iraanis, Afganistanis esimene mittepööratava peaga, horisontaalsete tuulelabadega tuulik

950 . . . . . . . . . . . Hispaanias ja Aleksandrias esimesed horisontaalse tuulerattaga tuulikud

1105. . . . . . . . . . .Tuuliku esmamainimine Prantsusmaal, Abt Vitalil lubatakse Savignoni rajada "molendina ad aquam et ventum"

1143 . . . . . . . . . . Varaseim viide tuulikule Inglismaal

1180 . . . . . . . . . . Esimesed viited pukktuuliku olemasolust Normandias

1200 . . . . . . . . . . Pukktuulikute levik Kesk-Euroopas

1220 . . . . . . . . . . Esimesed vee pumpamise veskid tõusu ja mõõna vastu Madalmaades

1270 . . . . . . . . . . .Esimene pukktuuliku kujutis Cantebury psaltril

1270 . . . . . . . .. . . Horisontaalveski levib Hiinasse

1341 . . . . . . . . . . .Pukktuuliku esmamainimine Hollandis

1400 . . . . . . . . . . .Mehhaaniline press linaõli pressimiseks jõuülekandega vesirattalt

1486 . . . . . . . . . . .Vitruviuse "De Architectura" trükitakse Roomas, vesiveski kirjeldusega

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . uusaeg . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

1500 . . . . . . . . . .Leonardo da Vinci skitseerib tuulikut tuuldepöörata tiiviku mehhanismi

1570 . . . . . . . . . .Õlimanufaktuurid Itaalias

1573 . . . . . . . . . . Flaamlane Andries ehitab esimese pööratava peaga tuuliku Leidenis Prantsusmaal

1575 . . . . . . . . . .Valtspressi printsiip, vürtside jahvatamiseks apteegis

1588 . . . . . . . . . .Esimese jahukottide vinnamise süsteemiga veski kirjeldus Ramellis Prantsusmaal

1640 . . . . . . . . . .Jan Adriansz Leegwater ehitab esimese kaheksatahulise kerega hollandi tuuliku

1650 . . . . . . . . . Esimene kruubiveski Saksamaal

1670 . . . . . . . . . .Esimene galeriiga hollandlane Saksamaal Altonas, Hamburgi lähistel

1701 . . . . . . . . . .Eesti vanima söömerisse lõigatud aastaarvuga pukktuulik, Atla küla, Lääne-Saaremaa

1745 . . . . . . . . . Inglane Andrew Mikle leiutab tuuleroosi hollandi tuuliku iseseisvaks tuuldekeeramiseks

1754 . . . . . . . . . Inglane John Smeaton ehitab hollandi tuulikule metallkatuse (Wellkopf sks.k.)

1756 . . . . . . . . .Matemaatik L. Euler analüüsib tuuliku-tiivikute toimimisviisi

1760 . . . . . . . . John Smeaton ehitab Inglismaale esimese auruveski

1772 . . . . . . . . Andrew Mikle leiutab tuulikutiibadele jaolousiin-klapid, mida saab vastavalt tuule tugevusele tuulega risti keerata tuulikust seest

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . enne tööstusrevolutsiooni kuni tänapäevani. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

1781 . . . . . . . . .Charles Aug. Coulomb teeb mehhaanikakatsetusi Prantsusmaal Lille tuulikute juures

1782 . . . . . . . . James Watt ehitab aurumasina Ketley teraviljaveski ringiajamiseks

1784 . . . . . . . . .London saab esimese auruveski "Albion Mills", aurumootorid Boultonilt ja Wattilt

1787 . . . . . . . . Esimesed veskid Ameerikas Newportis ja Virginias

1855 . . . . . . . . Petrooleumlambi kasutuselevõtt võimaldab öise jahvatamise, kui juhtub soodne tuul olema

1865 . . . . . . . . Saaremaa talurahvaseaduse vastuvõtmine. Seadusega eristati mõisa- ja talumaa ning sätestati nende kasutamise kord. Kehtestati
. . . . . . . . . . . . . rendi või talude väljaostu määrad. Ehk tuulikute ehitust ei piiratud enam mõisa poolt - tulemuseks tuulikuehitusbuum.

1869 . . . . . . . . Esimene möldritehnikanäitus Leipzigis, järgnevad: 1873 Viinis, 1876 Nürnbergis, 1878 Pariisis, 1879 Berliinis, 1880 Cincinnatis, 1881 Londonis,
. . . . . . . . . . . . 1882 Nürnbergis, Viinis ja Triestis, 1885 Pariisis, 1886 Augsburgis, 1887 Mailandis ja Chemnitzis, 1889 Viinis, 1894 St. Peterburis ja Amsterdamis

1873 . . . . . . . . Šveitslane Friedrich Wegmann leiutab kõikide valtspinkide prototüübi, nt. sellest areneb kruubimasin.

1875 . . . . . . . . Kesk-Euroopas seiskuvad paljud suurveskid odava Ameerika teravilja impordi tõttu

1875 . . . . . . . . Sakslane Julius Lampson Würtzburgist produtseerib purustatud prantsuse veskikividest esimesed tehiskivid - võetakse kasutusele vahetatavate
. . . . . . . . . . . . . sektoritega veskikivid, kvartsist-mürglist-tulekivist jahvepindade taastamissegud, betoonveskikivid.

1880 .. . . . . . . .Arvukate Paltrocktuulikute ehitamine (ka pukktuulikute ümberehitamise näol) Lääne-Euroopas

1891 . . . . . . . . Taanis algatatakse teaduslik uuring tuuliku tiibaderisti konstruktsiooni täiustamiseks, eestvedaja - prof. La Cour.

1909 . . . .. . . . .Patent pneumaatilisele teraviljaveskile

1920. aa. . . . . . Pukktuulikutest tüdinenud jõukamad talupidajad lasevad oma remontivajavad pukktuulikud ümber ehitada peaga tuulikuteks.
. . . . . . . . . . . . .Teadaolevatel andmetel ehitatakse peaga tuulikuid vähemalt 6 eksemplari, tänaseks on säilinud neist kolm.

1946-1947. . . . Ehitatakse Saaremaa viimased (uusimad) pukktuulikud Karedasse (ehit. 1946) ja Metskülasse (ehit. 1947, hävinud).

1950-70. aa. . . Nõukogude võim keelustab isiklikud tootmisvahendid. Kolhoosidele antakse käsk muuta tuulikud kasutuskõlbmatuks. Saetakse
. . . . . . . . . . . . . läbi tiivavõllid, tõmmatakse traktoritega külade kaupa tuulikuid pukkidelt maha, kästakse talunikel tuulikud ise lammutada.

1968 . . . . . . . . Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum toimetab Lääne-Saaremaalt Kotlandi ja Leedri küladest pukktuulikud Vabaõhumuuseumi.

1971-72 . . . . . Gotlandi saarel Rootsis viidi läbi tuulikute inventeerimine (Gotlands Fornsal´i poolt), säilinud oli 255 tuulikut, nendest
. . . . . . . . . . . . . 155 olid hollandi tuulikud ja 100 pukktuulikud. Loeti nii tervikuna säilinud tuulikuid, varemeid kui ümberehitatud kehandeid. Umbes 50 tuulikut
. . . . . . . . . . . . . hooldati regulaarselt puhtalt omanike huvist kultuuri säilitada. Vesiveskeid oli säilinud ca 17.

1977-1979 . . . Seiskub Saaremaa viimane jahvatav pukktuulik mölder Aleksander Helmi lahkumisel (1901-1980) Kuusnõmme külas.

1979 . . . . . . . . Jüri Ling taastab Muhus linnuse külas Eemu tuuliku, paneb tuuliku jahvatama ja avab külastajatele.

1985 . . . . . . . . Eesti Põllumajandusmuuseum toimetab Ida-Saaremaalt Mui külast pukktuuliku Muuseumi ekspositsiooniks.

1991-92 . . . . . Ölandi saarel Rootsis viiakse läbi tuulikute inventeerimine Kodukandi Seltsi (Ölands Hembygdsförbund) poolt, säilinud on 355 tuulikut, nendest
. . . . . . . . . . . . . 17 on hollandi tuulikud. Vesiveskid on kõik hävinud. Ölandi Kalmar Läns Museum töötab välja tuulikute hooldus- ja säilitamispõhimõtted.

2004 . . . . . . . . Tõnu Sepp inventeerib Saaremaa tuulikud Muinsuskaitseameti tellimusel. Kontrollib kuni 160 tuulikut või tuuliku jäänust.
. . . . . . . . . . . . . 138 on pukktuulikud, 19 hollandi tuulikud, 3 peaga tuulikud. Neist umbes 60 tuulikut on hinnanguliselt taastatavad.

2008 . . . . . . . . Restaureeritakse Saaremaa esimene taasiseseisvumisjärgne jahu jahvatav pukktuulik - Vilidu tuulik Angla tuulikutemäel,
. . . . . . . . . . . . . mis on turistidele külastamiseks avatud.



Tähtsamad Eesti daatumid on hetkel töös, lisamisel.




--------------------------------------------------------------------------------

Mõistetest:

Tuulik, saare murdes ka tuuling, on algupärane ja täpne mõiste tuule jõul jahvatava hoone kirjelduseks. A. Toomessalu 1952. a. küsitletud keelejuhtide andmeil hakkab alles XX sajandi alguses kohtama kohati sõna tuuleveski (tuuleveski = tuule+vesikivi), varasem tuuliku algupära võib kodulehe autori arvates olla tuulik -

tuuling - tuulinkivi (sarnaselt sõnale maantee, mis oma omastava käände "n" on säilitanud). Antud juhul saame hierarhilise sõnadekomplekti - käsikivi, vesikivi (veski), tuulinkivi (tuuling), vastavalt nende kasutuselevõtu järjekorrale. Tuuleveski kui hilisem termin võib olla seletatud vaid seeläbi, et kui ühtlasele vesiveskite

levialale ilmub uus tiibadega võõrkeha veskite keskele, siis ei suuda sõna veski enam mõlemat tüüpi jahvemehhanismi adekvaatselt kirjeldada. Tiibadega jahvemehhanism saab liite tuule-veski näol, veega jahvemehhanism vesi-veski näol. Seega tekib kaks liitsõna, millel on kas sisemisi korduseid (vesiveski =

vesi-vesi-kivi) või kirjeldatava funktsiooni vastuolu (tuuleveski = tuule-vesi-kivi). Kuna kõik terminid - käsikivi, tuulik, veski, vesiveski ja tuuleveski on siiski tänaseni meieni säilinud, on otstarbekas neid ka ühes või teises kontekstis käibel hoida. Kui aga moodsate tuulegeneraatorite puhul kasutatakse enamasti sõna

"tuulik", ei maksa kõiki pukk- või hollandi tuulikuid kohe tuuleveskiteks nimetada ainult seetõttu, et nad ajaloolised on. Eesti keele terminiterikkus on lõpuks meie varandus, mille etümoloogiline kontekstitundlik kasutamine kajastab rääkija asjatundlikkust.


--------------------------------------------------------------------------------

Tuulikute tüübid:

Eesti alal on levinud kolme tüüpi tuulikud - pukktuulikud, hollandi tuulikud ja peaga tuulikud. On ka üksikuid erikujulisi tuulikuid, mis oma erandliku konstruktsiooni või paiknemise poolest (näiteks hoonete katustel) on enamasti põhitüüpide tuletised, aga mis omaette tuulikutüüpe ei moodusta.

Pukktuulik

Pukktuulik on Kesk-Euroopast pärinev tuuliku tüüp, kus tuuliku neljakandiline kere toetub tuuliku kesksele emapuule (sambale) ja kogu keret on vastavalt tuulesuunale võimalik ümber telje tuulde keerata. Eesti pukktuulikutel on paar kive ja mõnikord ka erinevaid kõrvalfunktsioone. Pukktuulik koosneb väga looduslähedasest toorainest.

Tuulik on üleni puidust ehitis, ka laudkatusega. Kivijalg, veskikivid ja kivilaager on ainukesed kasutuselolevad kividetailid. Ühenduste ja võllide jaoks on kasutatud separauda. Eesti pukktuulikuid iseloomustab üldiselt mördita laoga kivijalg ja päripäeva pöörlevad tiivad, kuigi on piirkondlikke erandjuhtumeid. Pukktuulikuid käsitletakse eraldi antud kodulehe peatükis: Pukktuulik.







Hollandi tuulik

Hollandi tuulik on tüvikoonuselise kerega, ülalt koonduv 3-5-kordne kivist või puidust kehandiga tuulikuhoone. Hollandlastel (hollandi tuulikutel) on üldjuhul kaks vastaskülgedel asetsevat ust - kui tiivik ühe ukse ees parasjagu töötab, peab juurdepääs teisest uksest olema tagatud. Tähtsaim tunnus on tuuliku pea - hollandi

tuuliku pea tuuledepööramisel jäävad mehhanismid korruste lõikes kõik samadele kohtadele, pööratav on vaid pea, mis on põhiline süsteemierinevus pukktuulikutest, millel pöörab kogu kere. Hollandlastel on enamasti kaks või enam paari veskikive ja pukktuulikutest arenenum sisseseade. Kuna hollandi tuulikute kere on kõrge ja tiivad palju pikemad, on

tuulikute võimsus pukktuulikutest oluliselt suurem ja jahvatuskvaliteet ühtlasem, sest kõrgemates õhumassides on ka tuul ühtlasema vooluga kui maapinna lähedal. Hollandi tuulikutel võib olla palju erinevusi sõltuvalt kere kujust, korruste arvust ja materjalist, tiibade ja lisaseadmete teostusest. Saaremaa hollandi tuulikuid käsitletakse kodulehe eraldi peatükis: Hollandi tuulik.

Hoolimata välistest erinevustest on galeriiga hollandlaste, sokkelkorrusega hollandlaste jms. üldnimetus siiski hollandi tuulik või ka tuuleveski. Eestist erinev tüpoloogia esineb aga näiteks Lääne-Euroopas, kus ühte variatsiooni esindavaid tuulikuid on nii massiliselt, et teatud tunnus võib saada uue tuulikutüübi liigituse aluseks, nt. Saksa Erdholländer (maahollandlane).



Peaga tuulik

Peaga tuulik on XX sajandi algul valdavalt Saaremaa idaosas levinud ühe paari kividega väike tuulik, mille välimus on identne hollandi tuulikuga. Peaga tuulik kohandatakse enamasti ümber amortiseerunud kerekonstruktsioonidega pukktuulikuist, mille valdavalt heas seisus mehhanismidele ehitatakse ümber vaid hollandi

tuuliku kere. Seega saadakse effektne tuulik, mis rahuldab edukalt ühe talu jahvevajaduse ja on hiljem oma jõududega parandatav. Peaga tuulikuid mujal maailmas ei esine, seega on tegemist vägagi ainulaadse tuulikutüübiga.








--------------------------------------------------------------------------------

Tuulikutüübid Lääne-Euroopas:

Paltrocktuulik

(sks.k. Paltrock = Palte(volt), Rock(seelik)) Kuna voltseeliktuulik ei kõla eesti keeles eriti usutavalt ja see tuulikutüüp on levinud enamasti Hollandis ja Kesk-Euroopas, ei saa siiski sellise tuulikutüübi olemasolust mõõda vaadata. Tuulikutüüp leiutati 17. sajandil Hollandis ja algselt kasutati tuulikuid saekaatritena.

Sisu ja ehitusviisi poolest on see tuulikutüüp nagu pukktuulik, aga kere ei toetu sambale. Selle asemel on tuulikule alla ehitatud meetrikõrgune alusmüür, mille peal siin ning ligi 30 rulllaagrit kere tuuldepööramiseks. Kuna siin või liiper, millel rullid liiguvad on sarnane raudteesüsteemidega hüüti tuulikutüüpi ka

"Eisenbahnmühleks" - raudteeveskiks. Paltrocktuulik püüdis ühendada pukktuuliku ja hollandi tuuliku eeliseid: Puidust ehitatuna oli ta odavam kui hollandi tuulik, stabiilsuselt mitte maha jäädes. Puuduv sammas võimaldas veel ühe alumise korruse olemasolu.





Torntuulik

Euroopas harva esinenud, enamasti vahemeremaades kasutusel olnud tuulikutüüp, millega don Quijot võitles. Koosnes enamasti kõrgest tornist ja selle otsa ehitatud katusest, millest ulatus välja tiivavõll tiivikuristiga. Tiibu ei saanud tuulde pöörata ning jahvatamine toimus ainult paikkonnas enamlevinud tuulesuuna puhul. Üksikuid torntuulikuid võib leida Kesk-Euroopa linnade linnamüüri tornidelt. Kreeta saarel ja Nessebaris Bulgaarias on torntuulikuid säilinud.





Hollandi tuulikute sagedasemad esinemisvormid Lääne-Euroopas:

Maahollandlane

Maahollandlane - sks. k. Erdholländer - kogu kerega vahetult maapinnale toetuv hollandi tuulik. Kere püramiidjalt tahuline või ümar, valmistatud puidust, mis toetub maa peale rajatud kivist kuni meetrikõrgusele vundamendile. Seinakonstruktsiooni nurgapostid ulatuvad läbi kõikide korruste tuuliku peani. Iga korruse kohta on

seintes diagonaalristid kere kooshoidmiseks. Seinad on kaetud laudadega ja ülelöödud roomattide, laastude või sindlitega. Tiivad ulatuvad peaaegu maani ja on maapinnalt seadistatavad. Tuulikutüüp kujutab endast võrldemisi algupärase välimusega hollandi tuulikut. Kirjeldatud tuulikud on Eestis levinud peamiselt

Mandri-Eesti aladel, eriti Lõuna-Eestis. Kuna termin maahollandlane ajab segadusse - kas on tegemist maa piirkonnas asuva või maapinnale toetuva kerega tuulikuga, on eesti keeles korrektne nimetada neid tuulikuid lihtsalt hollandi tuulikuteks.





Sokkelkorrusega hollandlane

Sokkelkorrusega hollandlane - sks. k. Sockelgeschossholländer - püramiidjalt tahulise ja puidust konstruktsioonil kerega, soklikorrus vertikaalsete kiviseintega. Soklikorrus võimaldab veski allolevat suuremat ruumi kasutada näiteks vankri ja viljakottidega veskisse sissesõiduks. Ka sellel tüübil seadistatakse tiibu enamasti

maapinnalt, mis sinna välja ulatuvad. Soklikorrus võimaldab ehitada tuuliku kere kõrgemaks kui näiteks maahollandlasel, kuna samale konstruktsioonile lisatakse alla lisakorrus soklikorruse näol. Eestis sokkelkorrusega hollandlasi teadaolevatel andmetel ei leidu.



Galeriiga hollandlane

Galeriiga hollandlane - sks. k Galerieholländer - Kere püramiidjalt tahuline ja puidust. Kivist soklikorrus või korrused ulatuvad galeriini, mille pealt seadistatakse tiibu. Alumised korrused võimaldasid Möldril veskisse elama kolida ühendatuna kõrvalhoonetega. Tiivad ei kujutanud seega maapinnal liikujatele ohtu, olles

galeriiga kõrgemal, kus ka parem tuul jahvatamiseks. Eesti tuulikud kirjeldatud Kesk-Euroopa tüübi alla siiski päris ei mahu - nimelt galerii esineb meil ka kivikehanditel, olles mõisatuulikutel (nt. Andja L-Virumaal, Rannamõisa Harjumaal) lausa võlvituna teostatud. Lääne- ja Kesk-Eestis esineb galerii sageli nii kivi- kui puithollandlastel, Saaremaal leidub hollandlastel galerii peaaegu alati.



Tornhollandlane

Tornhollandlane - sks. k. Turmholländer - massiivse kivikerega hollandlane kuni tuuliku pea alla välja. Varieeruvaid kerekujusid on väga palju. Alumise tahulise korruse ja ülalt koonilise kerega; alt silinderjad, ülalt ümarad koonuselised; täismassiivsed tahulised jt.; vanimad tüübid on silinderjad, mille kuju pärineb Vahemere

maade torntuulikutest. Tornhollandlased võivad omada maahollandlase, sokkelkorrusega hollandlase või galeriiga hollandlase kuju. Nende kere on valmistatud vastavas piirkonnas enamlevinud kivist. Tornhollandlane ja ka teised eelpoolkirjeldatud hollandlaste tüübid võivad omada keldrit, kui nad on rajatud looduslikule,

sageli ka kuhjatud künkale, mis on keldri kaevamiseks sobiv. Tornhollandlase nimetus esineb siiski vaid Saksamaal, kuna alles 1739. aastal Madalmaadest Saksamaale leviv hollandi tuulik ei suuda uut nimetust üle tuua. Kõikide varasemate mittekeeratava peaga torntuulikute järgi nimetatakse kivikerega hollandi tuulikuid edasi tornideks, lisades vaid torn-hollandlase. Eestis nimetatud Saksa tüpoloogiat ei kasutata, meil on tornhollandlased lihtsalt hollandi tuulikud.





Wippmühle - Vabisev tuulik

Wippmühle - (sks. k. wippen = vabisema) -leiutati 1414 Hollandis tuule abil vee tõstmiseks. Pukktuuliku kere mõõtmeid vähendati tunduvalt, kuna see pidi nüüd mahutama vaid suure hammasratta, värkli ja pärsi. Kere tõsteti õõnsa samba otsa ning titsidele anti pikkust juurde, Lõpuks seisis tuulik vaid koonuseliselt

ühendatud titsidel. Selle titsidekoonuse keskel asus püstvõll, mis tuule jõu alla kehandisse edasi kandis, kus asus käitatav mehhanism. Vanimad joonised sellest tuulikutüübist pärinevad Leonardo da Vinci visandiplokist. 17. sajandil kohandati Wippmühle Belgias jahu jahvatamiseks. Alumine koonus tehti

suurem ja kaeti laudadega kinniseks ruumiks, mille sees asusid veskikivid. Tuule surve ja pisikese ülemise kehandi kergus panid sageli veskikere vabisema, millest ka tuulikutüübi nimi. Peamine erinevus pukktuulikuga võrreldes seisnes selles, et käitatav mehhanism ei asunud enam keeratava kere sees, vaid selle all

asuvas koonuselises ehitises. Wippmühlet kasutati ka laudade saagimiseks. Selle eeliseks oli maa ligidal laudade saagimise võimalus, kus ei pidanud sajakiloseid palke kõrgele veskikeresse tirima. Hollandis võib imetleda tänapäeval kuni sadat Wippmühlet. Eestis võib üksikuid tuulikuid liigitada wippmühle alla, kuid kuna meil ei ole seda nimetust kunagi tuntud, on targem meie erandlikke tuulikuid wippmühleks mitte nimetada.





Tjasker

Tjasker on väikseim leiduv tuulikutüüp, mille funktsiooniks on vee transport. 17. sajandil Hollandis kasutusele võetud minituulik kujutas endast ainult tiivavõlli, mille ühes otsas olid tiivad, 30-kraadise kaldenurgaga võlli allosas aga puidust tigu (Archimedese kruvi)vee kerimiseks mõõda võlli üles anumasse. 1950. aa. keskel

hävines tuulikutüüp pea täielikult, vaid üks 1915. ehitatud kehand säilus Heidescapis Brandeburenis. 1980. aa. meisterdas Hollandi tuulikuehitaja Dijksma 16 uut tuulikut loodushoiualade kuivendamiseks, mis on tänaseni töös. Hüüdnimeks oli Tjaskeril "Schrickmöhl" - hirmutusveski. Tjaskereid Eestis ei esine.