http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=331369&q=Lotila
Sami Lotila, Tallinnas elav Soome ajakirjanik.
29.05.2009
Hoiatus! See lugu on rangelt keelatud alla 18aastastele!
Kust leida korruptante, kommareid, pelgureid, keskealisi lapspoliitikuid, valesti parkivaid pihkureid, elukutselisi vargaid, väikse riistaga homovihkajaid, ahneid idioote, avariikohalt putku panevaid pasakotte. Annan vihje: see on riik, mille nimi algab E-tähega ja mille riigilipp oli veel äsja punane, aga praeguseks hetkeks sinimustvalge. Riigihümn on varastatud naaberriigilt!
Eesti kaitsevõime heal tasemel? Kindlasti, arvestades seda, et vähemalt 70 protsenti Eesti noormeestest on ilmselt homod või hullud ega kõlba või julge minna armeesse. Seelikud selga ja puna huultesse, neiukesed!
Eesti Euroopa Liidu eesistujaks? Liidu välispoliitika Maarjamaa russofoobide kätte? Mitte kunagi, sest konfliktist Venemaaga ja uuest külmast sõjast unistatakse ainult Eestis.
Ei usalda oma riiki
Olen nõus, olen teinud vea oma varemates arvamuslugudes. Viga on olnud see, et olen suhtunud Eestisse liiga leebelt. Hoiak muutub nüüd, perkele! Edaspidi räägin ja kirjutan oma suu puhtaks, ausalt ja kaunistamata!
Õnneks on terve Soome ja ka Euroopa suhtumine Eestisse muutumas ausamaks ja õiglasemaks. Eesti probleemide ja lolluste ees ei sulgeta enam silmi. Euroopa ei aktsepteeri enam seda, et Eesti pole nõus võtma omaks Euroopa Liidu põhiväärtusi, nagu solidaarsust ja rahumeelsust.
Eesti vajab Euroopa abi ka oma majandus- ja välispoliitikas. On juba viimane aeg hakata neid üles ehitama.
Nüüd saame öelda välja sellegi: Eesti on ebaõnnestunud, kardinaalselt. Eesti on elanud 20 aastat kapitalismis, aga sellest pole kujunenud jõukat ja demokraatlikku riiki, mis oleks atraktiivne nii inimestele kui ka ettevõtetele. Vastupidi, inimesed ja ettevõtted hoopis põgenevad Eestist kiirenevas tempos.
Eesti jookseb tühjaks, rotid jätavad laeva.
Kes oleks aimanud, et Eestist kujuneb supervaene, megaebademokraatlik ja ohtlikult ebastabiilne politseiriik? Õnneks Eesti tekitatud ohtu on võimalik neutraliseerida, võttes Venemaa Euroopa Liidu liikmeks. Seda me soomlased soovime oma soojast südamest. Siis on Eesti Villu ja Vene Vassili jälle seal, kuhu nad ajalooliselt kuuluvad, ehk ühises liiduvabariigis!
Eestist põgenevad eriti haritud naised, sest välismaal nende haridust, arukust, elu- ja töökogemust väärtustatakse, ka rahaliselt. Boonuseks naistele on kindlasti see, et välismaal saavad nad ka korralikult keppi.
Suurepärane näidis nutikast julgest Eesti naisest on kunstnik Kristina Norman, kes tegi oma pronkssõduriga midagi sellist, mida Eesti kunstnikud pole harjunud tegema ega julgegi: esitas seisukoha, võttis osa ühiskondlikust debatist, ja lisaks oli veel naljakas!
See, kui julged või arad mingi riigi kodanikud on, on näha tänavapildis. Kuidas nad riietuvad, missugune on soeng, kus nad käivad söömas? Euroopas pole teist pealinna, mille tänavapilt oleks sama hall ja masendav kui Tallinnas. Tallinn teeb depressiivseks.
Eestlase suhtumine oma riiki on sama perversne kui tema suhtumine oma pisikesse riista. Soomes riik tähendab ühiskonda, aga Eestis mitte. Eestlane võib-olla armastab oma ühiskonda, maad, aga suhtub kahtlevalt ja isegi vaenulikult riiki, ehk tegelastesse, kes on võtnud üle ühiskonna juhtimise. Eestlane ei usalda oma riiki, pole kunagi usaldanud ega hakka lähemas tulevikus kindlasti ka usaldama.
Lammas või õpetaja?
Eesti kõige suurem ebaõnnestumine on hariduse unarusse jätmine, reformide edasilükkamine. Eestis küll eksisteerib partei, mille nimi osutab reformidele, aga ilmselgelt on asi pigem nende takistamises. Mehisust on selle härrasteklubi seltsimeestel praegu sama palju kui 20 aastat tagasi, kui mitte veelgi vähem.
Eesti poliitikutel on julgusest nii suur defitsiit, et isegi maksusüsteem on jäetud muutmata. Eesti maksusüsteem on Nõukogude Liidu pärand. Jõukates ja sotsiaalselt õiglastes riikides, nagu Põhjamaades, kehtib teatavasti progressiivne tulumaks.
Eesti poliitikute võimumängud? Puruvaesel, räpasel Eestimaal pole kellegi käes mingit võimu, pole ilmaski olnud ega tule ka kunagi.
Aga Eesti koolid. Nemadki elavad ikka veel sügavas nõukaajas, ja vajuvad järjest sügavamale. Suur portsjon Eesti põhikoolide ja gümnaasiumide rektoritest ja õpetajatest ongi vanad kommarid, kelle mõttemaailm, tööoskused ja suhtumine oma töösse on ikka veel samad vanad.
On naeruväärne, haige ja perversne, kuidas Eesti koolid kirjutavad laste tunnistused täis viisi ja tekitavad arusaama, et nad on tublid, isegi täiuslikud õpilased. Lapsevanemad avaldavad õpetajatele survet, ja nemad, vaesekesed, võltsivad hindeid kõrgemaks – kes kartuses, kes boonusraha lootuses.
Soomes saab kõige kõrgema hinde ainult paar õpilast tervest klassist. Mina ise olen õppinud ülikoolides mitmes riigis, aga ainult Eestis sain viisi. Lääne-Euroopas pannakse kõrgeim hinne ainult sel juhul, kui tudeng oskab luua raamatust loetule ja loengus kuuldule mingit lisaväärtust, omi mõtteid ja oma analüüsi.
Eesti üliõpilased on nagu ülejäänud eestlased: arad hiirekesed, kes pissivad püksid täis, kui professor nende käest midagi küsib. Selle pissi hais on Eestis igal pool tunda. Sofi Oksanen andis tabava nime oma raamatule: kõige taga on hirm. Nii see Eestis on.
Julgust on puudu Eestis ka ajakirjanikel. Või on asi laiskuses? Kulla kolleegid: kui te ei nõua kõrget moraali isegi ministrilt, kelle käest te seda siis nõuate? Kui minister ei suuda olla eeskujuks oma rahvale, kes siis suudab? Ajakirjandusväljaanne, mis ei survesta invaliidikohale parkinud ministrit ametit maha panema, ei täida oma kohustusi.
No comments:
Post a Comment