Seep see monopoli värk...

Elu nagu maailma lõpus
21.02.2002 Sirje Pärismaa

Kaks Jõgevamaa peret osalesid vastu tahtmist katses, kuidas pikka aega ilma elektrita elada

Teekond Peipsi lähistele Perametsa külla on nagu rännak maailma lõppu: metsatee jätkub loogeldes väljade vahel, kus kössitamas mahajäetud majad. Kilomeetrite viisi ei hingelistki. Viimaks haugub koer. Ümberringi on kottpime.

Majauks avaneb. Peremees Üllar Pedastsaar tuleb taskulambiga tuld näidates vastu ja juhatab tuppa. Köögilaual põlev küünal heidab varje avatud raamatule.

Vabatahtlikult vangis
“Tea, kas olen elektrita elamises Eesti rekordimees?” pärib Pedastsaar. Majapidamine tal mullu 29. märtsist pime. Peale tema jäi vooluta ka paar suvemaja.

“Varast pole siiani kätte saadud, kuigi politseil on kahtlusi. Tookord oli öökülm, nii et jälgi polnud. Oleks labor, mis suudab postide küljest sõrmejälgi võtta!”

Pärast traadivargust teatas Pe-dastsaar juhtunust ka Eesti Energiale. Suur oli 1993. aastast Pera-metsa külas elava mehe üllatus, kui kuulis vastuseks: selles majas ei elagi ju kedagi.

Kui lõpuks õnnestus oma olemasolu tõendada, soovitati kiirema asjaajamise huvides loobuda tööstusvoolust. Kuna aga tehnikamehel on majapidamises seda vaja, ei võtnud ta ettepanekut vastu. Nii on ta siis oodanud uue liini ehitust.

Kannatlikkust on viimaks krooninud edu: paar päeva enne Maalehe külaskäiku ilmusidki liiniehitajad välja. Lubati enne “aastapäeva” vool tagasi anda.

“Käisin neil pisut abis. Lükkasin autot välja,” räägib Pedast-saar, kelle sõnul möödubki suurem osa Perametsa küla aastast lume- või porivangis.

Ometi naudib Tartust pärit noor mees elu paigas, kus huntide kaitseks tuleb laudauks lukku keerata. Tema rahulikku meelt pole rikkunud ka elektri puudumine.

“Lähen metsatööle hommikul pimedas, õhtul tulen koju kah pimedas,” räägib Pedastsaar mõtlikult.

“Võtan petroolilambi ja talitan loomad. Tulen tuppa, panen ahju küdema. Teen pliidile tule alla ja otsin ninaesist. Siis hakkan lugema. Olin varem ka raamatusõber, kuid nüüd loen 800 lehekülge nädalas. Mulle meeldib sama raamatu juurde tagasi tulla ja teist korda lugedes pikemalt mõtiskleda. “Ilveste impeerium” on kolmas kord käsil.”

Et külmutuskapi asemel tuleb toitu sahvris hoida (suvel ka kaevus), peab Üllar Pedastsaar tihedamini kui varem, korra nädalas, linnas hulgilaos käima. Mees püüab rehkendada lisakulusid, mis elektri puudumise pärast tekkinud.

“Päevas kulub neli küünalt. Petrooli läheb kolm liitrit. Algul pakkus üks mees mulle petrooli kahekümnest kanistrit, kuid ma ei uskunud, et nii pikalt elektrita oleme. Detsembri keskpaigas sain elektri tegemiseks generaatori. Üks tund voolu võtab liitri bensiini. Lubati kompenseerida kuni 1500 kr kuus. Pole veel tšekke viinud. Ei tea, kas ikka kompenseeritakse.”

Kallist elektrit teeb Pedastsaar õhtuti tund-paar, et vahel mõnda saadet vaadata. Et hommikul peab metsaminekuks juba pool viis tõusma, pole väga kaua võimalik üleval olla.

Ema kannatus katkes
Üllari ema Maie Pedastsaar elab vaheldumisi linnas ja maal. Energiline naine pole viimase aasta energiata elust kõneldes sugugi nii rahulik kui poeg.

“Kõige raskem oli pesupesemine,” kirjeldab ta. ”Kogu pesu, ka poja metsatööriided, tuli käsitsi puhtaks küürida. Patareisid on kulunud palju, lisaks raadiole neelas neid ka taskulamp. Oleme terve aasta elanud konservide ja muu sellise söögiga, mis kiiresti ei rikne. Kogu kraam tuli Tartust käe otsas kohale vedada.”

Kõige rohkem ärritas Maiet aga ametnike suhtumine. Detsembris tuli kiri, et jaanuaris alustatakse töödega.

Kui kuu lõpuks polnud ikka kippu ega kõppu, helistas ta asjameestele uuesti ja ähvardas ajakirjandusega. Siis öeldi, et kohe avatakse konkursiümbrikud ja saadetakse mehed kohale.

Maie küsib: “Mida mina saan selle eest, et Eesti Energia ei suutnud terve aasta jooksul meile elektrit tagada? Kas aasta tasuta elektrit või muid maksepikendusi? Kui neile jäädakse võlgu, ähvardatakse kohe elektri väljalülitamisega. Millega mina neid ähvardan?”

Ka Perametsa külast mõnekümne kilomeetri kaugusel Maarja lähistel asuv Vahi küla oli liinivarga süül elektrita mullu jaanuarist jaanipäevani.

18 inimesega küla suurim kannataja oli Sirje ja Ülo Laurendi kuuelapseline pere.

“Kõige raskem oli loomade jootmiseks vett kaevust kätte saada – meil käib veevõtt elektripumbaga,” räägib perenaine. “Küsisime generaatorit. Soovitati oma raha eest osta. Või siis kolida kellegi juurde! Ülo on tehnikamees, tegigi traktori peale siis ise jõujaama.”

Nii said loomad joodetud, lehmad lüpstud, pesu masinas pestud ja lapsele kümnenda sünnipäeva tortki küpsetatud. Külmkapi jaoks elektrit siiski ei jagunud. Seetõttu osteti süüa vaid niipalju, kui jõuti tarbida. Piima jahutati kaevus. Korra tuli ka üks looma hädatapp. Siis jaotati liha sugulaste vahel ära.

Ühel õhtul jäi päevatoimetustest väsinud pereisa tukastama ning lastel õnnestus filmgi lõpuni ära näha.

Kokku kulus selliseks elektritootmiseks üle kahe tuhande krooni. Maavalitsus kompenseeris selle raha.

Vanad akud appi
Et elektriga siiski priisata polnud, tuli pereisal veelgi nupukust üles näidata. Näiteks võttis ta vanad autoakud raadio kuulamiseks. Õhtuseid toimetusi tehti toas küünla või akulambi valgel.

“Vahel läksid koolitöödes read viltu, kuid õpetajad ei pahandanud,” meenutavad lapsed.

Pea igaõhtuseks rituaaliks kujunes köögis suure söögilaua ümber ühine raamatulugemine. Emal oli lõpuks ettelugemisest lausa mürgitus. Tavapärasest rohkem tegi ta ka näputööd ja tikkis koguni ristpistes pildi.

“Rääkisime vahel, et kutsuks mõne turismigrupi vaatama, kuidas XXI sajandil ilma elektrita elatakse,” naerab ta.

Algul plaanis Laurend Eesti Energia kohtusse kaevata ja nõuda iga elektrita päeva eest 500 krooni. Pärast juristiga nõupidamist leidis ta, et ei tasu monopoliga siiski sõtta minna.

Seejärel üritas ta koondada Eestimaal elektrita elavaid inimesi ühingusse. Paraku võttis ühendust vaid paar inimest. “Rahvas on apaatne ega usu iseendasse,” arvab organisaator.

Pikad ja pimedad õhtud Lau-rendite peret siiski ei suurendanud. “Kui ülejäänud kuus on elektrivalguses tehtud, milleks siis nüüd peaks pimedas jamama,” naeravad Sirje ja Ülo.

Elektri tagasisaamise puhul, vastupidiselt varem lubatule, ei maganud pereisa öö otsa lambivalgel. Küll aga tõi koju suure tordi ja pere lasi sel tulevalgel hea maitsta.