Kas Teie soovite taastada 1918.a. loodud Eesti Vabariiki juriidilise järjepidevuse alusel?

Aatemeeste ja pragmaatikute vastuolud on vist küll sama vanad kui inimühiskond, sest kui "olemasolevaid reaalsusi" pidada muutumatuteks suurusteks või dogmadeks, elaksime siiamaani kiviajas. Enamgi veel. Isegi kivikirvest poleks suutnud keegi luua, sest ühel olemasoleval reaalsusehetkel polnud seda olemas ja järelikult polnud seda "olemasolevaid reaalsusi" arvestades võimalik ka valmistada.

Filosofeerida ja vaielda selle üle, mis on reaalsus ja mis mitte, võib ilmselt lõpmatuseni, aga kuna Eesti poliitilises elus domineerib mõttelaad a la "tuleb arvestada olemasolevaid reaalsusi", tuleb meil endil esmalt teadvustada tõsiasja, et reaalsusi loovad inimesed ise. Seetõttu on oma osa reaalsuse kujunemise protsessis eranditult kõigil. Ka passiivsel kõrvaltvaatajal. Sest oma ükskõiksusega on ta endalegi teadvustamata tahtmatult selle poliitilise jõu teenistuses, kelle maailmavaade kujuneb hetkel järgmiseks "olemasolevaks reaalsuseks".

Propagandagi on reaalsus. "Võtke kuulda venelaste meeleheitehüüdu Eestist!" - nii pealkirjastas oma artikli Venemaa toonane välisminister Andrei Kozõrev "International Herald Tribune's" ("Rahva Hääl" ja "Postimees" 16.08.1993). Venemaa propagandamasin, mis päevast päeva maailma massiteabevahendeis ühte ja sedasama müüti levitab, on niivõrd võimas, et isegi neegrid Lõuna-Aafrika Vabariigis on Eesti ajakirjanikelt küsinud: "Miks eestlased venelasi diskrimineerivad?" ("Eesti Ekspress" 13.08.1993). Antud konkreetses reaalsuses on tegemist mõjutamisega ühtede inimeste poolt, vormimaks teiste arusaamasid, mis lõppkokkuvõttes kujundavadki reaalsusi.

Siin peabki küsima - mida on teinud Eesti pool. Kui ta vaikselt lepib sellega, siis "olemasolev reaalsus" antud arusaamast jääbki reaalsuseks. Kui ta aga esitab omapoolseid argumenteeritud selgitusi tegelikkusest, on võimalik "olemasolevat reaalsust" antud arusaamast muuta teiseks arusaamaks, mis võib kujundada teise reaalsuse. Kas on aga kuskil maailmas kuulda eestlaste endi meeheitehüüdu Eestist? Ei. Vastupidi. Käesoleval ajal tehakse Eesti diplomaatias kõik selleks, et näidata Eestit stabiilse ühiskonnana, kus probleeme ei eksisteeri. Eesti diplomaatide vastavat valet isegi õigustatakse ("Eesti Aeg" 28.06.1995). Seegi on reaalsus. Ja seejuures masendav reaalsus.

Kui heita pilk korraks tagasi 1989. aastasse, siis peaksid kõik ehk veel mäletama, kuidas meie vasttekkinud poliitikud Läänes igaüks isemoodi selgitasid Eesti taotlusi. Ühed kinnitasid, et Eesti Vabariik tuleb taastada õigusliku järjepidevuse alusel ja teised, ajendatuna "olemasolevatest reaalsustest", kinnitasid, et Eesti eesmärgiks on vaid vähe suurem iseseisvus Nõukogude Liidu koosseisus. "Olemasolevate reaalsuste" muutudes aga need poliitikud, kes propageerisid Eesti suuremat iseseisvust Nõukogude Liidu koosseisus, loobusid oma seisukohtadest ja hakkasid järgmist "olemasolevat reaalsust" arvestades rääkima uut juttu. Ühel hetkel polnud neile enam Eesti Vabariigi taastamise idee õigusliku järjepidevuse alusel "illusoorne maailm".

Tänaseni okupeeritud Eestis on enamiku meelest "illusoorne maailm" rahvusriigi taastamise idee dekoloniseerimise läbi, NLKP kuritegelikuks organisatsiooniks tunnistamine ja agressori käest reparatsioonide saamine tehtud kahjude hüvitamiseks jne. Pragmaatikutega neil teemadel vestelda lootusetu üritus. Ometi pole võimatu, et kõnealune "illusoorne maailm" ühel päeval maailma jõudude tasakaalu uues olukorras muutub järjekordseks "olemasolevaks reaalsuseks". Lõppude lõpuks "olemasolevaid reaalsusi" arvestades oleks jäänud ka Eesti Vabadussõda pidamata ning Eesti riik sündimata. Et aga "olemasolevaid reaalsusi" trotsides läks pealetungivale Punaarmeele Narva rindele vastu kõigest 800 vabatahtlikku aatemeest, algas ka tolle hetke "olemasolevate reaalsuste" muutumine.

Tänapäeval pole "olemasolevate reaalsuste" muutmiste algatamiseks loomulikult vaja kaevikusõda. Ajad on teised. Eelpoolmainitud "illusoorse maailma" põhimõtete tõstatamata jätmist rahvusvahelisel tasandil aga enam küll paratamatuks pidada ei saa. Kõige tõsisem takistus selle elluviimiseks on tänaseni okupeeritud Eestis pärand nõukogulikust mõttelaadist, mille tõttu suur osa inimesi ei usu, et nad oma isikliku teotsemisega suudaksid kaasa aidata "olemasolevate reaalsuste" muutmiseks. Ja see teebki paljud leplikuks, mida on nimetatud ka okupatsiooniks meis enestes. Kui aga silmas pidada eesti rahvuse ja kultuuri püsimise seisukohalt hädavajaliku programmina rahvusriigi taastamist vähemalt samas demograafilises struktuuris nagu see oli enne okupatsiooni, siis on tegemist halvaendelise nähtusega. Muutused antud valdkonnas võivad ajapikku saada samasugusteks reaalsusteks nagu nii mõnigi endine "illusoorne maailm" tegelikuks on saanud. Selleks on eelkõige vaja Toompeale tegutsema eestikeskseid poliitikuid, mitte aga neid, kes Eesti Vabariigi kodanike õiguste eest seismise asemel annavad järjepanu järele nii Ida kui Lääne nõudmistele, kes endastmõista lähtuvad vaid endi huvidest.

Nürnbergis toimus omal ajal rahvaste kohus, NSDAP tunnistati kuritegelikuks organisatsiooniks ning paljude rahvaste vastu toimepandud genotsiidikuritegude eest said kurjategijad teenitud karistuse. Ka Balti riikide rahvaste vastu oli nende plaanides ette nähtud genotsiidi teostamine. Selleks kavandati Balti riikide germaniseerimine 250 000 sakslasest asustuskolonisti abil. See viinuks neis rahvusriikides püsirahvuse osa alla 90%, millest ajaloolises plaanis piisanuks antud rahvuste vaikseks hääbumiseks. Mis sakslastel ei õnnestunud, viis suurejooneliselt ellu Venemaa. Ainuüksi Eestisse asustati rahvusvahelise õiguse vastaselt 50 aasta vältel üle 500 000 okupandi, kolonisaatori ja kolonisti.

Tallinna linnavalitsuse migratsiooniosakonna juhataja Jüri Rokko märkis 11.11.1993.a."Õhtulehes":


"Genfi konventsiooni põhjal, millele ka NSVL alla kirjutas, on teise riigi territooriumi okupeerinud riik kohustatud viima okupeeritud riigi territooriumilt välja mitte üksnes oma sõjaväed ja -varustuse, vaid võtma kaasa ka oma riigi kodanikud, kes on asunud sinna tema teadmisel ja tahtel. Selline on rahvusvaheline kord."


Temal ja paljudel teistel, kes seda seisukohta jagavad, on õigus. Eesti dekoloniseerimine on okupatsiooni tegeliku lõpetamise kui terviku lahutamatu osa. Millised järeldused keegi antud põhitõest teeb ja kuidas vastavalt siis oma järeldustele teotseb, on muidugi iseküsimus. Tänased "aatemehed" Toompeal on teinud omalt poolt kõik, et seadustada okupantide, kolonisaatorite ja kolonistide massiline Eestis viibimine. 30.12.1994.a. "Postimehes" kinnitas Lennart Meri vähimagi süümepiinata, et isegi 2550-le Venemaa eruohvitserile, kellest 1800 on võitlusvõimelised, on antud Eesti Vabariigi kodakondsus!

Mis vahet on siis omaaegsetel kommunistidel nagu näiteks Eduard Pällil, August Jakobsonil, Aleksei Müüriseppal, Artur Vaderil, Johannes Käbinil, Karl Vainol, Arnold Rüütlil, Vaino Väljasel, Indrek Toomel ja sadadel teistel tänaste Eesti poliitikutega nagu näiteks Edgar Savisaare, Tiit Vähi, Mart Laari, Andres Tarandi, Lennart Meri, Marju Lauristini, Trivimi Velliste, Illar Hallaste, Ülo Nugise ja sadade teistega. Kui esimesed aitasid kaasa Venemaal Eestit rahvusvahelise õiguse vastaselt koloniseerida, siis teised aitavad kaasa seda toimepandud kolonisatsiooni rahvusvahelise õiguse vastaselt põlistada, mille tulemusena ajaloolises perspektiivis muutub eesti rahvas oma ajaloolisel kodumaal vähemusrahvaks. Kui antud protsess ei peatu, on aastaiks 2040-2050 Eesti demostruktuur järgmine: eestlasi 20-25%, teistest rahvustest, peamiselt venelasi 75-80%. Tänaseks on juba objektiivsete statistiliste andmete kättesaadavus viidud nullilähedaseks. Nimelt alates 1993.aastast Eestis sündinute kohta puudub sünniaktis märge rahvuse kohta. Samuti eestlast kui rahvust ei märgita enam ei passi ega isikukoodi ("Hommikuleht" 30.01.1993). Eesti rahvas on Venemaa genotsiidipoliitika elluviijate poolt ajaloolises perspektiivis määratud lõppkokkuvõttes hääbuma. Toimub see mõnisada aastat siia või sinnapoole - on sel tähtsust? Seetõttu valisingi käesoleva raamatu motoks tsitaadi tuntud kommunistilt Indrek Toomelt. Eesti rahva vastu suunatud genotsiid jääb genotsiidiks, olgu siis selle teostajaks vene okupant või Toompeal istuv eestlasest "aatemees".

Eesti rahvast on halastamatult petetud ja temaga osavalt manipuleeritud niiviisi, et rahval pole kunagi olnud tegelikku valikuvõimalust: kuidas ta erinevais olukorris ka ei otsustaks - venestamispoliitika jätkub.

Kuidas ja mismoodi kõik see teoks on saanud, sellele tahabki käesolev raamat valgust heita. Raamatu esimene osa "Illusoorne maailm" näitab tervikuna objektiivseid põhjusi (nii globaalseid kui ka lokaalseid), miks Eesti Vabariiki 80-ndate aastate lõpus ja 90-ndate aastate algul polnud võimalik juriidilise järjepidevuse alusel taastada ning millal ja kuidas on seda võimalik teoks teha. Raamatu teine osa "Reaalne mailm" näitab tervikuna aastail 1989-1995 Eestis toimunud aseainelisi protsesse, kus Eesti Vabariigi taastamise sildi all põlistati Venemaa okupatsioon Eestis, loodi nii Ida kui Lääne näpunäidete järgi n.ö.pseudoriik, mille eesmärk on jätkata genotsiidipoliitikat eesti rahvuse vastu eestlaste endi kätega ja juba ette nurjumisele määratud meeleheitlikku vastupanu antud kavale.


november 1995 - november 2001



AHTI MÄND
Nõmme Eesti Kodanike Komitee vanemregistreerija,
Eesti Kongressi saadik,
Eesti Kodanike Keskerakonna esimees,
1938.a.Põhiseadusele tugineva Eesti Vabariigi Valitsuse riigisekretär


Märkus: teos ise on saadaval vaid CD-na, soovijail helistada 51-946-015