Uue maailmakorralduse probleemid

www.innove.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=13051/Majanduspoliitika_kaarel_kilvits.pdf


1.9.4. Uue maailmakorralduse probleemid
Tänapäeva globaliseerumislaine on oma tekkepõhjustelt valdavalt tehnoloogia- ja majanduskeskne. Teised eluvaldkonnad (ka kultuur) on sattunud olukorda, kus peavad eelnimetatud
kahest vallast tulevate muudatustega lihtsalt kohanema. Loomulikult tekitab see proteste.
     Kultuurilise globaliseerumise peamiseks taganttõukajaks on massikommunikatsioonivahendite areng ja läbi meediakanalite vahendatavate informatsioonihulkade plahvatuslik kasv. Selle
kaasefektiks on olnud meediareklaamiga kaasneva meelelahutustööstuse kujunemine maailma
üheks suuremaks majandusharuks ja ingliskeelse massikultuuri ning ameerika elulaadi levimine
üle maailma. Tulemuseks on keeleline ja kultuuriline unifitseerumine, millega inglise keel on
kujunenud maailmakeeleks. Inglise keel on saavutanud globaalses majanduses osalevates riikides märkimisväärse koha: paljusid dokumente ei tõlgita enam. Võetakse enesest mõistetavana,
et vastavates valdkondades-ametikohtadel töötavad inimesed oskavad piisavalt inglise keelt.
Teiste keelte kaitsmine taandub aga tegelikult küsimusele, kas meil on üldse vaja eri kultuure.
     Üha tugevnevad rahvusvahelised korporatsioonid  on vormimas ümber maailma majandusstruktuuri. Varasemate üksteisest eraldatud rahvusmajanduste-rahvusturgude asemel on tekkimas üha enam integreeruv ja spetsialiseeruv globaalne majandus ning globaalne turg. Iga
piirkonna heaolu tase sõltub üha enam kohast selles  globaalses tööjaotuses. Uusrikardolik
majandusteooria (porterism) põhineb erinevalt rahvus- ja riigikesksest keinslusest rahvaste ning
regioonide konkurentsieelistel. Sellest tingituna kujuneb välja ülemaailmne tööjaotus ja üha
süvenev spetsialiseerumine. Seniste protsesside tulemuseks on olnud nii inimeste kui ka kaupade liikumise ekspotentsiaalne kasv, aga ka kogu globaalse süsteemi koosfunktsioneerimiseks
vajaliku standardiseerumise oluline kasv.
     Käesoleval ajal propageerivad arenenud tööstusriigid arengumaades mitmeid iseenesest häid
põhimõtteid töökaitse, keskkonnahoiu ja mitmes muus valdkonnas. Kuid arengumaad tajuvad
pealesurutavaid standardeid kunstlike takistustena, mis ei luba neil jõukaks saamiseks rakendada
samu vahendeid, mida omal ajal kasutasid tänased arenenud tööstusriigid.
     Teaduslik-arenduslik globaliseerumine tähendab  teadusringkondade vahel tekkiva ülemaailmse sünergia teket, mis kiirendab oluliselt uute ideede levikut ja nende genereerimist. Teadus
on käesoleval ajal rahvusvahelisem kui kunagi varem: elektroonilised sidevahendid võimaldavad kiiresti ja efektiivselt korraldada väga suuri rahvusvahelisi ühisprojekte.
     Ameerika ja Euroopa majandus on sulandumas ühte, moodustades transatlantilise majandusruumi. Ettevõtteid, millel on ühteviisi tugevad positsioonid nii Euroopas kui ka USA-s, peetakse
oluliselt tugevamaks kui neid, mis tegutsevad vaid omal kontinendil. Euroopas püütakse õppida
Ameerika edukast majandusmudelist.
     Võidukad megakompaniid võivad ignoreerida nii turu- kui ka riigiseadusi.
• Esimesi seetõttu, et nende finantsvõimsus on piisav potentsiaalsete konkurentide hävitamiseks.
• Teisi seetõttu, et nemad sõltuvad seadusandjatest vähem kui seadusandjad neist.
Kompaniide konkurentsi asendab riikide konkurents kompaniide heasoovlikkuse, st investeeringute pärast.
     Maailm on jõudnud megakontsernide ajajärku. Iga päev toob uusi ühinemisteateid. Megakontsernide tekkimine on suuresti tingitud just teadus- ja arendustööde kallinemisest. Üha enam 171
kuuleme pankade liitumisest. Ennustatakse, et pikemas perspektiivis jäävad globaalsete tehingutega tegelema vaid 10–15 panka. Väiksematel pankadel lihtsalt puudub kriitiline mass, et
suures rahvusvahelises äris kaasa rääkida.
     Firmade ühinemisel on kahtlemata koondatud väga palju töökohti. Kuid samal ajal annavad
suurkontsernid tööd lugematutele teenindus- ja varustusfirmadele. Seega loovad suurkontsernid
töökohti ka juurde.
     Globaliseerumisega kaasnev tendents – (töö-, energia- ja maamahuka, väikese lisandväärtusega) tootmise üleviimine rikastest maadest vaesematesse maadesse – vähendab küll lühemas
perspektiivis töökohtade arvu rikastes maades. Kuid  pikemas perspektiivis muutuvad vaeste
maade elanikud maksujõulisemateks ja võivad hakata tarbima rikaste riikide (kõrgtehnoloogilisi,
teadusmahukaid, suure lisandväärtusega) kaupu ja teenuseid, luues sel teel ringiga tagasi uusi
töökohti rikastes riikides.
     Sinna, kuhu hiigelkontsernid loovad oma peakorterid, koguneb ka raha. Rahal on aga
teatavasti suur võim. Nii mõnegi hiigelkontserni juhi unistustes reguleeriks kõike siin ilmas raha
ja majandus. Ühe suurpanga juht on avaldanud arvamust, et “valitsustele ja poliitikutele peaks
rahvusvaheliste kapitaliturgude usaldus olema võrdselt tähtis valijate usaldusega”.
     Suurkontsernide juhtide silmis kaotab poliitika  üha enam tähtsust, sest poliitikute otsuseid
peetakse liiga aeglasteks, ebaefektiivseteks, liiga kompromislikeks ja kõhklevateks. Poliitikud
aga tunnetavad, et nende mänguruum üha väheneb: megaühinemistel, firmade sulgemistel ja
ülevõtmistel tuntakse end vaid pealtvaatajatena. Ollakse vaid suutelised juhtima majandusjuhtide tähelepanu sotsiaalse vastutuse vajadusele – see ei kohusta aga kedagi millekski.
Olukord sarnaneb mõnel määral keskajaga, kus kirikust kujunes riigi osakaalu tõustes ainult
moraaliga tegelev instants ja keskenduti üha rohkem sotsiaalsetele küsimustele. Tollal kaotas
kirik oma positsioonid riigile, nüüd kaotab riik oma  positsioonid transnatsionaalsetele ettevõtetele.
     Õnneks hoolitsevad megakontsernide juhid tänapäeval oma firma maine eest, toetades kultuuri, haridust, sponseerides haiglaid jne. Nad peavad investeeringuid haridusse, kultuuri ja
firma imagosse üldse niisama tähtsaks kui investeeringuid teadusuuringutesse ning reklaami.
     Mitmed majandusteadlased on väljendanud muret erinevate “suurte süsteemide” töökindluse
üle. Keerukaks muutunud ja laienenud süsteemid (finantssüsteemid, tootmiseks vajalikud tarneahelad, tänapäeva linnad, toiduainete tootmise ja transportimise süsteemid jms) on üha
haavatavamad. Seda nii pahatahtliku rünnaku, mehaaniliste välismõjude kui ka ühiskonna
siseanomaaliate poolt.
     Transatlantilised majandusprotsessid – Ameerika ja Euroopa suurfirmade ühinemised ja
ülevõtmised – on käesoleval ajal alles algusfaasis, kuid juba kerkivad paljud keerulised
küsimused. Kuidas saavutada kahe kontinendi vahel selline tasakaal, et ameeriklased ei hakkaks
Euroopas domineerima? Ameerika ja Euroopa erinevad töökultuurid saavad takistuseks firmade
kiirele ühinemisjärgsele integreerumisele. USA ja Saksa firmade ühinemise praktika on näidanud, et saksa kvaliteet selle tagajärjel kaob, aga ameerika tootlikkust ei saavutata.
     Lääne majandusväljaannetes kohtab üha rohkem mõtteavaldusi, et paljuräägitud globaliseerumine tähendab suures osas amerikaniseerumist. Selle puhul on akultureerijaks (jõulise kultuuri
ideoloogia, mis avaldab läbi oma positsiooni survet nõrgematele kultuuridele) USA inim-
õigustel, demokraatial ja liberalismil põhinev ideoloogia, mis levib tänu USA tugevale positsioonile maailmas. Erinevus varasemast kultuuriimperialismist seisneb selles, et varem tugines
kultuuriline domineerimine etnilistele ideoloogiatele (prantsuse, inglise, vene kultuur). Tänapäeval on domineerimine mitterahvuseline ja tugineb supernatsionaalsetele ideoloogiatele.
     Ameerika stiilis globaliseerumise ehk tehnoloogilise, kommertsiaalse ja kultuurilise standardiseerimise nurgakiviks on aga just nimelt anglosaksi kapitalismi võidukäik. See kapitalism on
ühe kindlapiirilise inimtüübi looming, keda kõige enam kohtab anglosaksi maades. Need on
rõhutatult ilmalikud, materialistlike huvidega ettevõtlikud inimesed. Erinevalt euroopalikust
majandusmudelist, mis ümmardab töötajaid, peab USA mudel ülimaks aktsionäride huve. USA 172
poliitilisel maastikul pole sotsialiste II maailmasõja lõpust olemaski. Ameerika sotsialistid
eesotsas juhtivate ametiühingutegelastega hülgasid juba pool sajandit tagasi riikliku plaanimajanduse (st tootmisvahendite natsionaliseerimise) idee (nii nagu seda on nüüd teinud briti,
prantsuse ja saksa sotsiaaldemokraadid) ning loobusid seega ka sotsialisti nimest. Selle asemele
tekkis termin “liberaal”. USA-s on olemas vaid mõni üksik riiklik ettevõte. Ameerika
ametiühingud ei ole kunagi olnud sotsialismist vaimustuses. Vasakpoolset ideoloogiat õnnestub
USA-s leida vaid mõne üksiku ülikooli mõnes üksikus kateedris.
     Eurooplased on enamikus aru saanud, et globaalses konkurentsis ellujäämiseks tuleb neil
tahes-tahtmata ameeriklastelt eeskuju võtta. Kuid Euroopa Liidu juhtriigid Saksamaa ja
Prantsusmaa on kogu aeg rõhutanud Euroopa kultuurilist identsust. Ameerikat solvamata deklareeritakse vastuseisu Euroopa amerikaniseerumisele.
     Kogu maailm ei saa elada, toota ja tarbida nii, nagu tehakse USA-s. Selleks ei jätku lihtsalt
toorainet, energiakandjaid ja ökoloogilisi võimalusi.
     Paljudele eurooplastele ei meeldi amerikaniseerumine ja globaliseerumine üldse. Neile ei
meeldi, et turujõud muudavad maailma üha ühtsemaks ja ühenäolisemaks. Tavaline mõtteskeem
kinnitab, et maailmas on praegu kaks suunda: võidukas globaliseerumine ja hääbuma määratud
natsionalism. Sisuliselt sama püüti meile selgeks teha NSV Liidu aegadel. Nõukogude kultuur
pidi olema midagi internatsionalistlikku, rahvusraamidest üleulatuvat. Tegelikkuses pole kumbki – ei tollane valdavalt venekeelne nõukogude kultuur ega praegune valdavalt ingliskeelne
globaalkultuur – oluliselt teistsugune kui senised rahvuskultuurid. Globaliseerumine tähendab
ikka ühe kultuuri või kultuurkonna võitu teiste üle ja allajäänute hävitamist ning kõrvaletõrjumist. Selline areng on tuntud juba Rooma impeeriumi aegadest. Vallutatud aladel kadusid
keeled, religioonid, kultuurid, kunst, arhitektuur jne.
     Kõige õelamad globaliseerumise kriitikud on juhtinud tähelepanu asjaolule, et globaliseerumine on sisuliselt juba Marxi ja Engelsi “Kommunistliku partei manifestis” kirjeldatud
protsess. Tsiteerin: “Vajadus alatasa laiendada oma saaduste turustamist kihutab kodanlust üle
kogu maakera. Igale poole peab ta sisse tungima, igal pool peab ta ennast sisse seadma, igal pool
sidemeid looma. Maailmaturu ekspluateerimisega on kodanlus muutnud kõigi maade tootmise ja
tarbimise kosmopoliitiliseks... Ürgvanu rahvuslikke tööstusharusid hävitanud ja neid hävitatakse
iga päev... Vanade, oma maa saadustega rahulduvate  vajaduste asemele tekivad uued, mille
rahuldamiseks vajatakse kõige kaugemate maade ja kõige erinevamate kliimade saadusi. Vana
kohalik ja rahvuslik endassesulgumine ning oma toodetega rahuldumine asendub rahvaste
igakülgse läbikäimisega ja vastastikuse sõltuvusega... (Kodanlus) sunnib kõiki rahvaid omaks
võtma kodanluse tootmisviisi, kui nad ei taha hukkuda; ta sunnib neid omal maal sisse seadma
niinimetatud tsivilisatsiooni, s.o saama kodanlasteks.” Põhiline retooriline erinevus tänapäevasest kõnepruugist on vast see, et sõna “kodanlus” on kaotanud oma ähvardava jõu.
     Uus aeg jaotab inimesed kahte kategooriasse:
• need, kes on suutelised globaliseeruma;
• need, kes ei ole suutelised globaliseeruma.
Ühed inimesed on suurepäraselt kohanenud praeguse avatud maailmaga ja leidnud selles oma
koha, teised mitte. Need teised suhtuvad uude maailma hirmu, aga ka eneseõigustusliku eituse ja
vihkamisega. Tänapäeva “globaalkapitalism” toodab “ülearuseid” inimesi. Nüüdisaegses maailmas on edu saavutamise aluseks tihti lahtiütlemine ajaloolisest mälust ja identiteedist.
     Globaliseerumise kriitikud juhivad tähelepanu ka asjaolule, et rahvusriigi kodanike majanduslik olukord ei ole enam selle riigi seadustega kontrollitav. Varem suudeti riigiseaduste abil
üsna olulisel ja ühiskonnale kasulikul viisil reguleerida rahvusliku raha liikumist. Kapitaliste oli
võimalik taltsutada või nad ei vajanudki nii väga taltsutamist, sest nad jagasid oma tööjõuga
ühist kultuuritausta, mis ajendas ühiskonna hüvangusse omapoolset panust andma. Kuid nüüd
finantseeritakse ettevõtlust üha enam globaalse kapitali tiiglist. On tekkinud globaalne ülemklass, mis teeb tähtsaid majandusotsuseid peaaegu sõltumatult mingi maa kohalikest seadus-173
andjatest, valijatest rääkimata. Globaliseerumine tähendab tegelikult korporatsioonide poolt
juhitavat ja suunatavat globaliseerumist.
     See, et töö ümberjaotamine lõppkokkuvõttes kõiki rikastab, pole lohutuseks kaugeltki mitte
kõigile. Ülemaailmses konkurentsis on kindlasti ka  piisavalt palju kaotajaid. Tõrjututeks-kaotajateks ei osutu mitte ainult üksikisikud, vaid terved regioonid ja riigid. Kui Euroopale on
globaalne majandussüsteem tähendanud siiani eeskätt majanduslikku heaolu, siis nn Kolmanda
Maailma jaoks on sellega seostatud vaid häda ja viletsust.
     Vaesed on alati olnud oma ettevõtmistes radikaalsed. Juba  erinevate riikide muinasjuttudes on eksproprieerimine olnud väga populaarne tegevus – kuigi muinasjuttudest ei
selgu, kas see ka edaspidise elu paremaks muutis. Kui varem (Prantsuse revolutsioon, 1917.
aasta) kulmineerusid sündmused üksikutes riikides, siis tänapäeva globaliseerunud maailmas
jookseb rindejoon arenenud tööstusriikide ja nn Kolmanda Maailma vahel.  Olukord, kus
arenenud tööstusriigid lähevad oma teed ja Kolmas Maailm on määratud mahajääjaks, on
ohtlik. Selle tulemuseks on hirmu eskaleerimine:
• arenenud tööstusriigid tunnevad hirmu oma rikkuse säilitamise ja kasvatamise pärast;
• Kolmandat Maailma valdab hirm hääbuda vaesusse.
Vaesunud inimeste radikalismi katalüsaatoriks on ka tänapäeval massimeediast tingitud
rikkuse ja vaesuse võrdlusmoment isegi kõige mahajäänumates piirkondades. Üldine infovabadus (võimalus kõigest maailmas toimuvast reaalajas osa saada) tähendab seda, et tänased
vaesed on oma suhtelisest viletsusest ja teiste jõukusest teadlikumad kui iial varem. See
teadmine sünnitab vihkamist ebaõigluse (näiliste) süüdlaste vastu.
     Probleeme on palju.
• Rikaste ja vaeste riikide vahe suureneb, paisuvad kõikvõimalikud arenguvahed (alates
sissetulekutest ja lõpetades kultuuriliselt determineeritud hoiakute, hariduse või IT-kasutusega). Majandusajaloolased väidavad, et veel 17. sajandil oli erinevate riikideregioonide elatustasemete vahe maksimaalselt kümnekordne. Lihtsalt seletades: tolleaegne inglane elas kümme korda võsaneegrist jõukamalt. Käesoleval ajal erineb rikaste ja
vaeste riikide sisemajanduse koguprodukt inimese kohta võrratult rohkem. Neli aastakümmet tagasi moodustas SKP ühe inimese kohta kõige vaesemas riigis 212 USD ja
kõige rikkamas 11417 USD (vahe 54 korda). Tänaseks on need arvud vastavalt 267 ja
32339 (vahe 121 korda). Keskmine lehm Euroopa Liidus saab päevas 2,5 dollarit valitsuse toetust, samal ajal kui pool Maa elanikkonnast peab toime tulema vähem kui kahe
dollariga päevas. Viiendik inimkonnast saab 80% inimkonna tuludest. Vaesus tapab, sest
puudub ellujäämiseks põhiline: toit, puhas joogivesi, mingi eluase,  esmane tervishoid.
Veelgi enam erineb riikide ja regioonide kaupa materiaalsete ja energeetiliste ressursside
tarbimine inimese kohta. Kui mõnes arenguriigis on inimese aasta aega elus hoidmiseks
vaja kõigest kotitäis teri, siis arenenud tööstusriikides kulub selleks tohututes kogustes
terast, naftat, paberit, plastmassi, kvaliteetseid toiduaineid jne. On juhtunud see, millele
Adam Smith juba 1776. aastal oma töös “Rahvaste rikkus” tähelepanu juhtis. Kuulus
klassik kirjutas tollal: globaliseerumine soodustab põhimõtteliselt  majanduslikku
progressi, kuid riigid-regioonid ei võida globaliseerumisest võrdselt. Võit või kaotus
oleneb konkreetse riigi (majandus)poliitikast, üldisest geopoliitilisest olukorrast ja
geograafilistest tingimustest.
• Konvergentsiteooria ei tööta. Viimastel aastakümnetel on olnud väga populaarne nn
konvergentsiteooria, mis on jutlustanud erinevate riikide-regioonide arengutasemete
ühtlustumist. On arvatud, et integreerumine, globaliseerumine ja regionaliseerumine soodustavad riikide-regioonide arengutasemete mõningast ühtlustumist.  Kuna kaupade,
teenuste, kapitali ja tööjõu liikumine on üha vabam, peaks, vähemalt teoreetiliselt,
toimima “ühendatud anumate seadus” ja riikide-regioonide arengutasemed senisest enam
ühtlustuma. Areng on ju füüsilise ja inimkapitali akumuleerumine. Vaestel riikidel, kui
neid valitsetakse hästi, peaks olema selge eelis. Kui kapitali on vähem, peaks ju selle 174
tootlikkus olema kõrgem. See peaks stimuleerima säästmist ja kapitali sissevoolu teistest
riikidest. Vahe rikaste ja vaeste riikide vahel peaks seetõttu vähenema. Peaks toimuma
konvergents (üksteisele lähenemine). Kuid viimaste aastate statistika sellist arengut ei
kinnita. Kui arenenud tööstusriikide vahel võib veel mingit konvergentsi täheldada, siis
arengumaade ja arenenud tööstusriikide vahe aina suureneb. Konvergentsi ei täheldata
alati isegi Euroopa Liidu sees. Näiteks vahe Kreeka ja Saksamaa ning Lõuna-Itaalia ja
Põhja-Itaalia vahel ei vähene, vaid hoopis suureneb. Viimased arengud näitavad, et kapital kontsentreerub nendes maades, kus töö kogutootlikkus on kõrgem, kuhu investeerida
on lihtsalt kasulikum. Sinna suundub ka vaeste riikide kapital ja “ajud”.
• Konvergentsiteooria mittetöötamise oluliseks põhjuseks peetakse aglomeratsiooni. Selle
all mõistetakse kapitali ühte asukohta kogunemist (kontsentreerimist), mille tulemusena
tekkiv majanduslik efekt on märkimisväärselt suurem kui sama kapital paikneks hajutatult. Ettevõtja jaoks on investeeringu tegemise koha valikul määrav, kui palju on sinna
juba varem kapitali kuhjunud (investeeritud). Ettevõtete kuhjumisel (kontsentreerumisel)
mingis regioonis on seal odavam korraldada allhankeid, osta teenuseid, tugevdada infrastruktuuri ja vahetada teadmisi. Aglomeratsioon mõjutab ka maksukonkurentsi. Tänu
aglomeratsioonist saadavatele eelistele võivad tuumikriigid  (arenenud tööstusriigid)
ettevõtteid maksustada kõrgema maksumääraga kui ääreriigid (vähe arenenud riigid),
kusjuures ei ole vaja karta kapitali väljavoolu. Tänaseks on juba välja kujunenud
kompleksne rahvusvaheline tööjaotus, mille raames arenenud tehnoloogiaga majanduste
konkurentsieelised, kus arengupotentsiaal on niigi kõrgem, kasvavad. Mahajäänud maad
ja piirkonnad on aga sattunud nõiaringi ning seal domineerib madala kutseoskusega
madalalt tasustatav ja perspektiivitu töö (McJob).
• Kolmandik maailmast on moodsast tehnoloogiast eraldatud. Maailm jaguneb üha
enam tehnoloogia alusel.
Umbes 15% maakera rahvastikust (põhiliselt  ca  20 riiki) loob valdava osa tehnoloogiatest (Lääne-Euroopa, Põhja-Ameerika, Jaapan).
Umbes pool maakera rahvastikust on võimelised neid tehnoloogiaid kas hästi või
halvasti tootmises ja tarbimises kasutama.
Ülejäänud kolmandik maakera rahvastikust on tegelikult nüüdisaegsetest tehnoloogiatest eraldatud. Nad ei saa isegi nende ülevõtmise ja kasutamisega hakkama (liiga
vaesed tehnoloogiate ostmiseks, harimatud, halb majanduskeskkond).
• Maailmas töötavad erinevad arengumudelid. Viimaste aastate üks enim tsiteeritud
majandusteadlane Jeffery D. Sachs eristab tänapäeva maailmas viit arengumudelit.
Sisetekkeline kasv kujutab endast kohalike abinõudega – peamiselt tehnoloogiliste
uuenduste teel – sissetulekute suurendamist. Jõukuse kasv soodustab uusi uuendusi ja
selline positiivne tagasiside toimib pidevalt. Seejuures kasutatakse muidugi nii kohapeal väljatöötatud kui ka teistest riikidest üle võetud uuendusi.
Kaasakiskuva kasvu puhul püüab vähem arenenud tehnoloogiaga ja väiksemate
sissetulekutega majandus jõuda enam arenenud majandustele järele. Selleks püütakse
üle võtta arenenud majanduste tehnoloogiaid ja meelitada enda riiki-regiooni arenenud majanduste kapitali.
Ressursipõhise kasvu puhul püüab majandus suurendada sissetulekuid eelkõige
kohalike ressursside mobiliseerimise teel.
Malthuslik vähenemine tähendab seda, et sissetulek inimese kohta väheneb. Selle
põhjuseks on asjaolu, et rahvastik kasvab majandusest kiiremini. Samal ajal võib
tehnoloogiate väljatöötamine kohapeal ja nende ülevõtmine teistest riikidest olla isegi
suhteliselt rahuldaval tasemel.
Majanduslik isolatsioon tähendab seda, et majandusliku stagnatsiooni tingib geograafiline või poliitilistest põhjustest ajendatud isolatsioon.175
• Edu tagab tehnoloogiate ülevõtmine. Mujal välja töötatud tehnoloogiate juurutamisel
on olnud üldjuhul edukad kahte tüüpi riigid.
Edukad eksportijad (näiteks Korea ja Taiwan) on teeninud palju valuutat ja importinud selle eest tehnoloogiaid.
Edukad välisinvesteeringute ligimeelitajad  (näiteks Malaisia ja Singapur) on
kasutanud riikidevahelise tehnosiirde kapitali mudelit. See on võimaldanud riiki tuua
oskusteavet, turusidemeid jne. See mudel on praegusest ebarahuldavast situatsioonist
väljapääsu otsivate arengumaade jaoks äärmiselt perspektiivne.
Vaevalt, et G7 poolt 2001. aastal Genovas välja kuulutatud arengumaade kaupade senisest
lihtsam lubamine arenenud tööstusriikide turgudele riikide-regioonide arengutaseme ühtlustumisele oluliselt kaasa aitab. Vähemalt teoreetiliselt võib selline kaubanduspoliitika arengumaade ja arenenud tööstusriikide arengutasemete vahet konserveerida või isegi suurendada.
Riikide tootlikkus, arengutase ja elatustase ei sõltu tänapäeval niivõrd konkreetse haru
tootlikkusest, kuivõrd just majanduse struktuurist, kõrge lisandväärtusega harude osakaalust.
Arengumaad on oma madala tehnoloogilise taseme juures käesoleval ajal suutelised tootma
vaid väikese lisandväärtusega lihtsat toodangut. Sellise toodanguga senisest kergem pääs
arenenud tööstusriikide turgudele võib tänaseks väljakujunenud majanduse struktuuri konserveerida. Kõrge lisandväärtusega kõrgtehnoloogiline (teadusmahukas) tootmine koondub
aga üha enam arenenud tööstusriikidesse. Selline majanduslikult  kahtlemata täiesti ratsionaalne rahvusvaheline tööjaotus on nii globaliseerumise eesmärk kui ka tulemus.
     Järjest rohkem on neid, kes ei soovi ühiskonna arengut hinnata mitte majandusliku efektiivsuse, vaid inimlikkuse, keskkonnasõbralikkuse, osalusvõime alusel. G7 (G8), IMF-i,
Maailmapanga, WTO ja mitmete teiste rahvusvaheliste organisatsioonide üritusi on viimastel
aastatel saatnud ulatuslikud demonstratsioonid. Anarhistid, maoistid, kodutud, feministid,
loomaõiguslased, antifašistid, anarhosündikalistid, anarhokommunistid, zapatistid, liberaalid,
ametiühingud, kommunistid ning kõik teised radikaalsed ja vähem radikaalsed grupeeringud
protesteerivad kärarikkalt globaliseerumise vastu.  Või lihtsalt riigivõimu kui nende arvates
inimest ahistava struktuuri vastu. Kõige lihtsam oleks selliseid demonstrante nimetada heast
elust lolliks läinuteks või tähelepanu puuduse all kannatajateks. Kuid probleem on tunduvalt
komplitseeritum. Laias laastus esindavad demonstrandid kolme sorti ideesid.
• Keskkonnakaitsjad, kes leiavad, et valitsused teevad liiga vähe ja aeglaselt, et kaitsta maakera laastava inimtegevuse eest.
• Ebavõrdsuse ja ebaõigluse vastu võitlejad. Eriti sellise ebavõrdsuse, mis väljendub rikaste
ja vaeste riikide vahe suurenemises. Nad rõhutavad, et majanduslikult tugevad riigid-regioonid, kes nõrgemaid nüüd vabakaubanduse reeglitega püüavad siduda, on saavutanud oma
edumaa protektsionismi ja muude vabaturuvastaste võtete, sealhulgas orjatöö ja kolonialismi
abil.
• Postmodernistliku mõttesuuna esindajad, kellele ei meeldi see, kuhu kultuur globaalse
kapitalismi mõjul liigub ja kui primitiivne roll inimesele kapitalistlikus masinavärgis jääb.
Globaliseerumise vastu protesteeris ka juba 3. novembril 2001 Sakala Keskuses toimunud
Iseseisvuskongress. Sinna kogunenud umbes 400 inimest esindasid väga laia spektrit:
nõukogudeaegsest nomenklatuurist kuni  skinhead’ideni välja. Kongressil peetud kõnedes
maaliti ähvardav pilt globaliseerumisega kaasnevast uuskolonialismist, mis on viinud Eesti
maailma vägevate meelevalda. Lääne suurriikide uuskoloniseerimispoliitika – ressursside ja
turgude, ka odava tööjõuturu vallutamine majanduslike ning poliitiliste vahenditega – on saanud
kongressil osalejate arvates teoks suuresti IMF-i ja WTO vahendusel. Väljapääsu nähti Euroopa
Liiduga ühinemisest loobumises, IMF-i soovituste täitmise koheses lõpetamises, Eesti Panga
muutmises Eesti riigi ja rahva huve arvestavaks ning rahvusliku panganduse taastamises.
Lühidalt: Eestil soovitati maailma arengutest kõrvale hoida ja suurettevõtted natsionaliseerida.  
     Kui analüüsida vastuseisu globaliseerumisele politoloogia mätta otsast, tuleb ilmselt
tunnistada, et on tagasi pöördutud punkti 1.9.2 algul käsitletud vana kolmikjaotuse juurde 176
(globaliseerumisvastased konservatiivid, globaliseerumist pooldavad liberaalid, ümberjaotamisele orienteeruvad vasakpoolsed).
• Jälle on platsis antiinternatsionaalne paremtiib, mis üritab kaitsta arenenud tööstusriikides
saavutatud heaolu ja rikkust heitlike rahvusvaheliste turgude eest.
• Vasakpoolsete protektsionistlikud globaliseerumisvastased seisukohad töölisliikumistes,
ametiühingutes ja parteides. Hirm alanevate palkade ees loob soodsa pinna ka laiemale
koalitsioonile, kus ühise globaliseerumisvastase katuse alla mahub rahulolematus multinatsionaalsete korporatsioonide ja rahvusvaheliste rahandusinstitutsioonidega.
• Nüüdisaegses tsentris asub aga sarnaselt 19. sajandi lõpu ärahirmutatud liberaalidega eliidi
poliitiline liikumine, kes toetab globaliseerumist, kuna see on talle kasulik.
Tänapäeva tendents maailmas on riigi majandusse sekkumise vähendamine. Turgude võimalikult suur avamine võiks ehk ka praegusest kriisist välja aidata. Poliitikud võivad isegi aru
saada, et turgude avamine viib kriisist välja, kuid töötute massidele ei suudaks keegi selgitada, miks riik sekkumist vähendab. Seepärast võib just kriis kujuneda suurimaks takistuseks
maailma turgude edasisele avamisele.
     Võiks meenutada, et 1929. aastal alanud majanduskriisist väljuti ju paljuski sotsiaaldemokraatlike meetoditega – eeskätt riigi sekkumise suurendamisega. Järjest tulid võimule
erinevate seda poliitikat esindavate jõudude esindajad – Roosvelt, Hitler, sotsiaaldemokraadid
Skandinaavia maades jne. Ka vaikiva ajastu aegne Eesti valis endale korporatiivse, riigi poolt
juhitava majandussüsteemi.      
     Üheks globaliseerumise tähtsaks ilminguks on rahvusvaheline migratsioon. Migratsioon on
erinevuste tulemus – erinevused ressurssides ja töökohtades, demograafilises kasvus, turvalisuses ja inimõigustes. Need erinevused üha suurenevad ja seega soodustavad migratsiooni. Pole
midagi imelikku selles, et inimesed püüavad liikuda  rikkamatesse maadesse-regioonidesse.
Migrandid otsivad paremat elu.
Migratsioon on hästisigivatest kultuuridest ja rassidest rahvahulkade voolamine infertiilsetesse
heaolumaadesse.
     Rahvusvahelist migratsiooni Euroopa Liidu liikmesriikidesse soodustab nende halb demograafiline olukord, millel on mitmete analüütikute arvates eelkõige järgmised põhjused.
• Linnastumine. Paljulapseliste peredega talupojaühiskond on kauge minevik. Inimesed ei ela
enam külas ega sigita tasuta tööjõudu (rahulikult ja realistlikult arvesse võttes laste
suremust).
• Võimsama pensionisüsteemiga kaasneb üldiselt ka väiksem sündivus. Kõige suurem on
sündimus aga maades, kus kapitaliturg – mille kaudu saaks vanaduspäeviks säästa –
sisuliselt puudub ja lapsed on ainus viis oma ressursse tulevikku üle kanda.
• Naiste tööhõive kasv, naised tegelevad karjääriga ega viitsi lapsi sünnitada.
• Tootmise, teaduse, tehnoloogia ning kultuuri areng on sammhaaval muutnud lapsesaamise
seniseid majanduslikke, kultuurilisi ja isegi füsioloogilisi aluseid.
• Talupoegliku elukorralduse järkjärguline taandumine  on muutnud lapsesaamise majanduslikus mõttes ebaotstarbekaks. Individualistliku, hedonistliku maailmavaate levikuga on
lastest saanud vastumeelne koorem.
• Inimeste reproduktiivne käitumine on põhimõtteliselt ja pöördumatult muutunud.
2008. aastal ületas Suurbritannias pensionäride arv  esmakordselt laste arvu (pensionäre 11,56
miljonit; alla 16-aastasi lapsi 11,5 miljonit).  177
Olukord on juba selline, et Euroopa Liidu liikmesriigid on ise migratsioonist huvitatud, nende
majandus sõltub migrantidest. Mitmed majandusteadlased peavad migratsiooni tänapäeva
maailmas paratamatuks ja isegi kasulikuks. Immigrandid tulevad Euroopasse nende madalamalt
tasustatud töökohtade otsinguil, millest vananevad ja jõukad ühiskonnad sõltuvad, kuid mille
vastu nende endi kodanikud aina vähem huvi tunnevad. Arenenud majanduses tekib paralleelselt
nii kõrgelt kui ka madalalt kvalifitseeritud tööjõudu nõudvaid töökohti. Viimased moodustavad
Lääne-Euroopa tööjõust tänagi veel enam kui veerandi. Kuid haritud, pretensioonikad ja
ärahellitatud eurooplased pole sellistest töökohtadest huvitatud. Aga eurooplased on valmis
maksma teistele selle töö eest, mida nad kunagi oleksid ise teinud. Võib isegi väita, et sellisel
juhul pole tegemist ekspluateerimisega. Võidavad kõik – võõrtöölised, maksumaksjad,
eurooplased. Palku see alla ei löö, sest enamik eurooplasi seda tööd teha ei taha. Immigrandid
mitte ainult ei hõlma töökohti, nad ka loovad neid.  Oma palka kulutades suurendavad nad
nõudmist inimeste järele, kes nende tarbitavaid tooteid ja teenuseid pakuvad. Asi on selles, et
mujalt tulnud ja kodumaised töötajad tihti täiendavad üksteist. Nii laseb võõrtöölisest
lapsehoidja briti arstil tagasi tööle minna, kus omakorda samuti võõrtöölistest õed ja koristajad
tema tootlikkust tõstavad.
     ÜRO statistika näitab, et immigrantide osatähtsus Euroopa Liidus on riigiti väga erinev –
2,3%-st Portugalis ja 2,6%-st Soomes 11,2%-ni Rootsis. Kui analüüsida, mis rahvustest
migrantide põhiosa riikides koosneb, on selge, et ühendatud anumate seadusest on asi selles
valdkonnas kaugel.
• Prantsusmaal on palju marokolasi, alžeerlasi ja ka tuneeslasi – üle miljoni.
• Saksamaal elab umbes kaks miljonit türklast.
• Suurbritannias juhivad kõige arvukamate mitteeurooplaste edetabelit Indiast, Pakistanist ja
Bangladeshist väljarännanud.
• Portugali on kõige arvukamalt tuldud Cabo Verdest, Brasiiliast ja Angolast.
Seos on selge – endistes koloniaalmaades on lõviosa migrante pärit kunagistest asumaadest.
Saksamaa aga vallandas türklaste kogukonna tekke sõjajärgse majandusbuumi aastail Türgist
odavat tööjõudu otsides. Riikides, mille koloniaalimpeerium lagunes varakult (nagu Hispaania
ja Portugal) või millel pole seda olnud, on migrante suhteliselt vähe.
     Rootsis pole domineerivat immigrantrahvust, seal on mitmelt poolt natuke – Iraagist, Iraanist,
Somaaliast, Tšiilist. Ehk neist riikidest, kust on  mingil poliitilisel ajendil olnud (või on veel
praegugi) põhjust pageda. Rootsi võttis pagulased lahkelt vastu.
     Eelneva põhjal võib prognoosida, et suurt immigrantide tulva Eestisse oodata ei ole. Üldjuhul
otsivad teistelt kontinentidelt pärit immigrandid kohta, kus räägitakse tuttavat keelt ja kus
rahvuskaaslaste kogukond on ees ootamas. Perekondlikud ja kogukondlikud sidemed on neile
palju olulisemad kui meie jaoks. Ka Eesti palgatase pole atraktiivne, vähemalt lähema 5–10
aasta jooksul. Samuti peaks tõkkeks olema potentsiaals