Toomas Kümmel: Ansip on oht Eesti demokraatiale
(4)
Eesti demokraatia kõige piinlikum hetk
Demokraatliku õigusriigi jaoks sündis pretsedenditu otsus. See ei tähenda ainult peaminister Andrus Ansipi ja tema võimuerakonna vana kaardiväe, rahandusminister Jürgen Ligi ja endise justiitsminister Rein Langi poliitilise karjääri lõppu. Ansipi karjääri lõpp saabub seetõttu, et ta on tupikusse viinud ülbe kangekaelsuse peaarhitekt. Ligi karjäär lõppeb, kuna tema juhitav rahandusministeerium sai ülesande kohtuotsuse täitmiseks lahenduste leidmise. Langi oma saab otsa sellepärast, et tema juhitud justiitsministeerium esindas selles kohtuvaidluses riiki.
|
Kuid mitte ainult need kolm poliitikut ei ole viinud Eestit iseseisvuse taastamise järgse perioodi kõige piinlikumasse demokraatia kriisi. Sellel otsusel on väga sügavad järelmid praegu Eestis domineerivale poliitilisele eliidile ning nende kultiveeritud erakondlikule kultuurile. Ansipi juhitud valitsus on andnud kodanikule selge signaali – Eestis ei pea täitma kohtuotsuseid. Poliitik võib ülbelt näkku valetada kodanikele, meediale, kohtutele, Riigikogule.
Samuti ei tohi mitte mingil juhul unustada, et VEB Fondi pikas kohtuloos osales kolmanda isikuna Eesti Pank, kellele õiglaselt kuulub vastutus kogu VEB Fondi problemaatika tekitamise, seega ka praeguse olukorra eest. Milliseks kujuneb lõpuks Siim Kallase, Vahur Krafti ja Andres Lipstoki vastutus? See oleneb peaasjalikult sellest, kas ühiskond nõuab tõde VEB Fondi loos, mida pea 20 aastat on suudetud varjata.
Pärast kohtuotsust riigi trahvimise kohta, tabas valitsusasutusi totaalne teovõimetus. Ei leidunud ministeeriumi ega ministrit, kes oleks suutnud pretsedenditut kohtuotsust kommenteerida. Vastutust veeretati üksteisele. Alles esmaspäeva lõunaks teatati rahandusministeeriumist, et Ringkonnakohtu otsus kavatsetakse edasi kaevata Riigikohtusse. Tasub meenutada, et VEB Fondi 2011. aasta veebruaris otsuseni jõudnud kohtutee käis neljal korral Riigikohtus ja kestis kuus aastat!
Riik peab täitma kohtuotsust
Riigikohtust Õhtulehele tulnud kommentaar oli Ansipi valitsuse suhtes halastamatu: olukorda, et riik jätab kohtuotsuse täitmata, ei tohiks üldse tekkida! „Antud juhul ei olegi ilmselt määratud rahatrahvi eesmärk mitte rahalise koormuse kaudu riiki mõjutada, vaid juhtida tähelepanu tõsiasjale: riik peab täitma kohtuotsust.“
Kodanikul tekib kindlasti küsimus, miks hakkab teatud grupp poliitikuid VEB Fondi nimetust suhu võttes kohe imelikult käituma: primitiivselt valetama ja kõiki fakte selles räpases loos jonniva lapsena eirama. Sellistel puhkudel ütleb klassika: „Cherchez la femme!“* VEB Fondi loos on selleks raha.
VEB Fondi moodustamisel Riigikogu otsusega oli ette nähtud, et fond kutsub kuue kuu jooksul kokku võlausaldajate üldkoosoleku. Eesti Pank ei täitnud seda Riigikogu otsust ja allutas fondi enese täielikule kontrollile. Need kelle rahad olid olnud moratooriumi alla läinud kahes pangas (Põhja-Eesti Aktsiapank ja Balti Ühispank) avastasid, et korraga oli neil sellest järel nõudeõigus mingi arusaamatu fondi vastu, ilma, et keegi oleks neilt selleks luba küsinud! Lisaks ei lastud neid kunagi selle fondi asjaajamise juurde.
Ei ole vaja enesel mitte midagi uut välja mõelda ega sõnastada. Laseme rääkida VEB Fondi idee autoril ja tehnilisel teostajal, tollasel Eesti Panga nõunikul Urmas Kajul, milleks ja miks sellist fondi vaja oli: „Käisin selle kaamete nägudega pankuritele (mõeldud on keskpankureid – T.K.) välja kui ajutise ja lühiajalise hädalahenduse. Keegi ei uskunud siis, et hoiustajad õnnestubki tühja taskuga jätta.“
Pank ei tagasta hoiustajatele raha
Kaju jätkab: „Fondi loomine tähendaski ju sisuliselt panga maksevõime jätkuvaks tagamiseks lihtsalt osade kohustuste täitmisest vabastamist. Ehk valiti välja grupp hoiustajaid, kellele pank ei pidanud raha tagastama. Pangast võis neid siis mingisse müstilisse fondi saata. VEB Fondi asutamine Riigikogu otsusega oli küüniliselt ebaseaduslik samm, sest toona ei olnud lihtsalt raha. Vähemalt minu silmis oli see mõeldud ajutise hädalahendusena, kuniks tulekahju kustutatud. Idee oli mingisuguste valitsuse võlakirjade abil eksproprieerimisest (sundvõõrandamisest – T.K.) tekkinud võla tagastamine ajatada jõukohasemale perioodile.“
Ei tasu unustada kahte olulist asja. Esiteks. Riik sekkus tollasesse pangakriisi ja nii maksid Eesti Pank ja Vabariigi Valitsus heldelt kinni pankade kahjud, valearvestused ning möödalaskmised, mis läksid maksumaksjale kokku maksma umbes 650 miljonit krooni, panga hoiustajatele näidati aga trääsa.
Teiseks läksid paljud tollased Eesti tootmisettevõtted selle raha kaotamise tulemusena pankrotti. Võib olla oleks Eesti majanduse struktuur olnud täna hoopis teistsugune, kui Eesti Pank ja valitsus oleksid püüdnud leida mõistlikku lahendust mitte ainult pankade päästmisele vaid ka nende pankade hoiustajate päästmisele.
Selle tulemusena tekkis ühel hetkel olukord, kus osad hoiustajad olid fondist elimineeritud ning osad hoiustajad kui ettevõtted lihtsalt kadunud. Kuid peamiseks ahvatluseks kujunesid siiski Eesti Panga ja valitsuse enda nõuded. Päästes riigile kuulunud Põhja-Eesti Panka sinna raha paigutades, said nad vastu VEB Fondi sertifikaate.
Kadunud 45 miljonit dollarit
1996. aasta viimasel päeval allkirjastas tollane peaminister Tiit Vähi salajase korralduse (nr 1023-k), millega valitsuse nõue (244 miljonit krooni) loovutati tasuta Eesti Pangale! Kuid see pole veel müsteeriumi lõpp. Nõude loovutamiseks sõlmiti 24.4.1997 valitsuse ja Eesti Panga vahel vastav leping. Selle kohaselt loovutas valitsus nõude Eesti Pangale vaid tingimusel, et see pidi selle edasi loovutama Ühispangale, ilmselt kui PEP-i õigusjärglasele 24 miljoni krooni eest!
Ja sellestki on veel vähe. Eesti Panga VEB Fondi nõudeõigus 103 miljoni krooni väärtuses läks 1998. aasta mais kokkuleppel Ühispangaga 12,4 miljoni krooni eest viimase omandusse. Teadaolevalt omandas Ühispank ka UBB endiste omanike VEB Fondi nõude 10 miljoni krooni väärtuses.
Niimoodi kaob Vnešekonompanga külmutatud arvetelt umbes 45 miljonit dollarit. Ja just selle raha kadumise meeleheitlik varjamine on pannud teatud poliitikuid ja pankureid valetama ja tegema tegusid, milledele meie järeltulevad põlved põlgusega peavad tagasi vaatama.
2004. aastal raamatu „Isamaa rüüstajad“ avaldamise aegu oli andmeid ja informatsiooni nende rahade kadumise kohta palju vähem kui praegu. Siis ei olnud veel andmeid neid tehinguid vahendanud Venemaa firma TSL International ja selle asutaja Aleksandr Arvidi poeg Matt'i kohta. Muuseas, TSL International ei ole kunagi olnud nõudega VEB Fondi sertifikaadi omanike hulgas, aga tegi tehinguid riigi nõuetega. Miks, kelle korraldusel ja teadmisel?
Kui 2004. aastal polnud infot rahade liikumise ja jagamise kohta piisavalt, siis tänaseks on vastavad dokumendid paljuski tänu VEB Fondi uue ja tubli juhataja Rein Järvelille pingutustele kindlas kohas olemas. Ja veel on üks oluline vahe seitsme aasta taguse ajaga. Toona suutsid asjasse segatud poliitikud ja Eesti Panga juhid kiivalt suu lukus hoida, nad lihtsalt vaikisid. Pärast VEB Fondi asjas mullu 2. veebruaril jõustunud kohtuotsust, ei olnud võimalik enam vaikida. Mida rohkem Ansip ja Ligi aga suud lahti teevad, seda totakamat valetamist sealt kuuleb ja seda hullemini nad end valedevõrku on mähkinud. See kamp on suutnud valetada nii palju, et enam ei ole neil võimalustki kahetsuseks ja tõe rääkimiseks.
* „Cherchez la femme!“ - kui meesterahvas käitub kummaliselt, on selle põhjuseks arvatavasti naisterahvas.
No comments:
Post a Comment