Margit Tõnson: Kas naiste “parim enne” saab kiiremini mööda kui meestel?

http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/margit-tonson-kas-naiste-parim-enne-saab-kiiremini-mooda-kui-meestel.d?id=47474189 

Margit Tõnson: Kas naiste “parim enne” saab kiiremini mööda kui meestel? (18)

Margit Tõnson |  Prindi uudis |  Saada sõbrale  | Kommentaarid  (18)

10. juuni 2011 13.03

Miks on nii, et üle kolmekümnesed, haritud, iseseisvad, harmoonilises kooselus või üksikud – lastega või ilma – naised tunnevad hirmu selle ees, et kümmekonna aasta pärast on nende olevad või tulevad partnerid läinud teisele ringile?

Carinthia Reisen: Austria bussireisid al. 205 €

Lugesin Maalehest, Jüri Aarma juubeliintervjuust: “Teame ju, et elamine kulutab inimest, koos elamine seega mõlemat. Üks abikaasadest kulub enamasti rohkem. Reeglina on see sünnitaja, mitte sigitaja. Mis tekitab tõesti mõnes mehes koos elatud aastate järel kiusatust vahetada pisut kulunud sünnitaja välja värskema ja noorema vastu.”
Meedia roll alateadliku ärevustunde kehutamises pole väike (ja punase veini roll ärevuse maandamises on omakorda suur). “Esitles uut pruuti”-tüüpi uudised on meie igapäevane taustamuusika. Nii nagu esitletakse uut iPadi, uut operatsioonisüsteemi või uut Subaru Imprezat. Kui ühel päeval tundub, et suhtesse investeeritud aeg ja raha pole toonud oodatud tootlust, tuleb ju midagi ette võtta? Pensionifondigi saab vahetada, miks siis mitte naist? Isegi People’s Magazine’i poolt maailma ilusaimaks naiseks tituleeritud 41aastane Jennifer Lopez teab, et vaeva tuleb näha, sest “laiekraaniga HD-televiisorid pole kellegi sõbrad”.

Sa oled täpselt nii hea kui sinu viimane artikkel, räägivad ajakirjanikud. Sa oled just nii hea, kui oli sinu viimane mäng, kõnelevad sportlased. Kas mees on täpselt nii hea, kui on tema viimane naine? Meeste psühholoogia spetsialistid ütlevad, et kriisiolukorras on iseenda muutmine see kõige raskem ülesanne, sestap on lihtsam muuta ümbritsevat keskkonda: vahetada välja auto, mobiiltelefon, lõpuks ka elukaaslane. Sest uus võib-olla tuleb ja päästab su iseenda käest ära.

Reklaam

Meie vanaemade ja vanavanaemade stabiilse elu lootus purunes sõdades. Rindelt eluga pääsenud mehed olid muutunud. Paljud pered olid poolikud ja katki, sestap oli mõistetav meie emade soov traditsioonilisest peremudelist kümne küünega kinni hoida. Mis sest, et “kuni surm meid lahutab” alati idülliline polnud ja teineteise kallal närimisest kujunes hobi.
Meie põlvkonna loomulik reaktsioon on skeptilisus muinasjuttude suhtes. Vanaemadele sõja tõttu pealesunnitud meestevahetus on meie jaoks väljateenitud vabadus. Kas pole me ise samamoodi lummatud mõttest elada ühe elu asemel mitu, tüssata kristliku elukorralduse lõplikkust? Ja äkki polegi selle hirmu taga muu kui kahtlemine enda suutlikkuses ühele pensionifondile truuks jääda?
Ka uuel sajandil pole kusagile kadunud ühiskonna kahepalgeline suhtumine eri sugude vabadusse oma elu määrata. Berlusconi, Savisaare ja Sarkozy tüüpi murdjad mõjuvad valijaskonnale hästi, sest promiskuiteet ja naistevahetus on mehe puhul jõu ja võimu tunnistuseks, naise puhul aga lihtsalt litsakus ja ei midagi enamat.
Mis muinasjutte me oma lastele kunagi räägime? “Elasid kord... ja kui nad just vahepeal uut elukaaslast pole leidnud, elavad ehk õnnelikult tänapäevani?”