Evald Kukk evald.kukk(at)gmail.com
05.06.2011 14:53
Minu meelest meil Eesti riigis kehtib igas valdkonnas samamoodi tutvus võtmeisikutega, nagu oli nõukogude ajal, et kui kolhoosil-sovhoosil oli vaja ehitada hooneid, hankida autosid-traktoreid- põllumajandusmasinad - mis iganes - ja seda eelisjärjekorras, saadi kõike alati tutvuste kaudu. Ega praegugi pole oluliselt teisiti - kui on tutvused seal, kust raha saab, siis polegi tähtis muu, kui hästi veenvalt kirjutatud (enamasti luuletatud) äriplaan. Näiteks rahvusliku pärimuse – lagunenud või maha jäetud tuule- ja vesiveskite, kirikute ja mõisahoonete ja rahvuslike traditsioonide alahoidmiseks ja säilitameseks või taastamiseks raha saamiseks tuleb näha tohutut vaeva, eneseohverdamist, riski ning häid tutvusi vastavate võtmeisikutega. Kuidas muidu ühed saavad miljoneid ja alustavad kas nullist või varemetelt, mõnedel on veel terved, kuid vajavad restaureerimist ja abi ei saa kusagilt. On veel sadu lagunemisohus või veel enam-vähen terveid, sada aastat ja rohkem säilinud hooneid-rajatisi-süsteeme, kuid nende taastamiseks ja rahvale kasutamiseks korda teha rahapuudusel ei ole võimalik. Mõned näited: Hellenurme veel töötav vesiveski, osa hooneid hullusti lagunemas. Polli mõisahoone - verandad ammu lagunenud, katus laseb vihma läbi, seinad lagunevad, jääkeldri katus maas, valitsejamaja tulekahju ahervaremes, laudad- ühel veel otsamüürid püsti, katused sees ja selliseid on eestimaal sadu. Penuja omalaadse arhtektuuriga kirik laguneb, unikaalne kunstiteosena laemaal on veel päästetav kui vaid muinuskaiteseameti inimesed viitsiksid pea tööle pab
nna. Üle eestmaa on tuhanded ahervaremed endistest hiilgetaludest – see on kaasaja fenomeniks kujunenud. Eestimaal on õnneks ka mõningad üliettevõtlikke inimesi, kes läbi meeletute raskuste ja eneseohverdavalt, lootuses hiljem äriga kasumit tagasi teenima hakata, on siiski toetusrahasid kuskilt välja imenud ja püüavad või on juba plaanid suutnud ellu viia eestimaise kultuuri alalhoidmise nimel. Näiteks mõned üksikud, hetkel meenuvad, on huvitavad Pokumaa ning Nõiariik ja mitmed huvitavad objektid veel Võrumaal. Talviseks sportimiseks Jõulumaa suusakeskus Pärnumaal, Otepääl. Tembu-vembumaa lastele Kurtnas ja mitmeid selliseid veel eestimaal. Kõik need on rahvale väga vajalikud, kuid eesmärgiks ikkagi spordi tegemiseks ja vabaaja veetmiseks-lõbutsemiseks. Eesti rahvuslikule pärandile aga rõhku piisavalt ei panda, sest see ei tooda suuri kasumeid. Siin kommentaaris ei jõua mitme tunniga ka neid objekte üles lugeda, mis hävinemisel karjub rahapuuduse järele. Kas muinsuskaiselised objektid eksisteerivad vaid samanimelise ametkonna häbiks või peaks seesama amet nende kaitseks ka tegutsema – on valus küsimus!?
Või on viga SÜSTEEMIS - see tähendab, et Eesti Riigi ebapiisava (võiks öelda, et halva) majanduse- ja rahvusliku kultuuri poliitika on oma maast hoolivuse tundeta ja valesti üles ehitatud.
Olen hobifotograaf ning juba aastaid ringi sõitnud mööda Eestimaad ja pildistanud meie lagunevat EESTIMAAD ja hirmus valus on vaadata, kuidas kaob maalt eesti rahva kultuur ja kultuurimälestised. Mitte iialgi ei ole võimalik juba kaotatud tagasi saada.
Kuhu Eestimaa läheb või jõuab? Kas keegi oskab sellele küsimusele adekvaatselt vastata?
Lõuapoolikuid kindlasti on palju, kes pakuvad välja paiga, kuhu eestimaa läheb ja jõuab aga see kellelegi head tuju veel ei tee vaid tekitab veelgi suurema kibestumisetunnde.
On käes ilus suveaeg. Kohe saabuvad ka soojad ja valged pikad ööd. Hea rahvas, võtke ette perega reisid mööda eestimaad. Sõitke näiteks Hellenurme vesiveskit vaatama. Usun, et veskieit laseb soovi korral ka vee turbiinilabadele ja paneb masinad käima. Vaadake, kuidas vanasti leivavilja jahvatati. Tunnete tõelist tervislikku maahõngu ning tunnete tõelise vilja ja jahu lõhna. Linnalapsed enamasti teavad, et leiba ja piima saab ainult poest. Juba laste silmaringi laiendamiseks, näidake neile oma esivanemate elulugusid näidates (seni, kuni see võimalus on veel olemas).
Minge vaadake Penuja lagunevat unikaalse arhtektuuriga kirikut. Kui iga eestimaalane annaks oma hinge mineva objekti taastamiseks kas või paar eurot, pääseb hukkumisest väga palju vanast eestlaste kultuuripärandist. Muinuskaitsel poleks sugugi häbi sellise palvega rahva poole pöörduda.
Mõelge sellele, Muinsuskaitse ametnikud ja ka eestimaalased kõik!
nna. Üle eestmaa on tuhanded ahervaremed endistest hiilgetaludest – see on kaasaja fenomeniks kujunenud. Eestimaal on õnneks ka mõningad üliettevõtlikke inimesi, kes läbi meeletute raskuste ja eneseohverdavalt, lootuses hiljem äriga kasumit tagasi teenima hakata, on siiski toetusrahasid kuskilt välja imenud ja püüavad või on juba plaanid suutnud ellu viia eestimaise kultuuri alalhoidmise nimel. Näiteks mõned üksikud, hetkel meenuvad, on huvitavad Pokumaa ning Nõiariik ja mitmed huvitavad objektid veel Võrumaal. Talviseks sportimiseks Jõulumaa suusakeskus Pärnumaal, Otepääl. Tembu-vembumaa lastele Kurtnas ja mitmeid selliseid veel eestimaal. Kõik need on rahvale väga vajalikud, kuid eesmärgiks ikkagi spordi tegemiseks ja vabaaja veetmiseks-lõbutsemiseks. Eesti rahvuslikule pärandile aga rõhku piisavalt ei panda, sest see ei tooda suuri kasumeid. Siin kommentaaris ei jõua mitme tunniga ka neid objekte üles lugeda, mis hävinemisel karjub rahapuuduse järele. Kas muinsuskaiselised objektid eksisteerivad vaid samanimelise ametkonna häbiks või peaks seesama amet nende kaitseks ka tegutsema – on valus küsimus!?
Või on viga SÜSTEEMIS - see tähendab, et Eesti Riigi ebapiisava (võiks öelda, et halva) majanduse- ja rahvusliku kultuuri poliitika on oma maast hoolivuse tundeta ja valesti üles ehitatud.
Olen hobifotograaf ning juba aastaid ringi sõitnud mööda Eestimaad ja pildistanud meie lagunevat EESTIMAAD ja hirmus valus on vaadata, kuidas kaob maalt eesti rahva kultuur ja kultuurimälestised. Mitte iialgi ei ole võimalik juba kaotatud tagasi saada.
Kuhu Eestimaa läheb või jõuab? Kas keegi oskab sellele küsimusele adekvaatselt vastata?
Lõuapoolikuid kindlasti on palju, kes pakuvad välja paiga, kuhu eestimaa läheb ja jõuab aga see kellelegi head tuju veel ei tee vaid tekitab veelgi suurema kibestumisetunnde.
On käes ilus suveaeg. Kohe saabuvad ka soojad ja valged pikad ööd. Hea rahvas, võtke ette perega reisid mööda eestimaad. Sõitke näiteks Hellenurme vesiveskit vaatama. Usun, et veskieit laseb soovi korral ka vee turbiinilabadele ja paneb masinad käima. Vaadake, kuidas vanasti leivavilja jahvatati. Tunnete tõelist tervislikku maahõngu ning tunnete tõelise vilja ja jahu lõhna. Linnalapsed enamasti teavad, et leiba ja piima saab ainult poest. Juba laste silmaringi laiendamiseks, näidake neile oma esivanemate elulugusid näidates (seni, kuni see võimalus on veel olemas).
Minge vaadake Penuja lagunevat unikaalse arhtektuuriga kirikut. Kui iga eestimaalane annaks oma hinge mineva objekti taastamiseks kas või paar eurot, pääseb hukkumisest väga palju vanast eestlaste kultuuripärandist. Muinuskaitsel poleks sugugi häbi sellise palvega rahva poole pöörduda.
Mõelge sellele, Muinsuskaitse ametnikud ja ka eestimaalased kõik!
No comments:
Post a Comment