Kõne Maarahva V Kongressil
Edgar Savisaar
8. oktoober 2010
Paides
Maarahva Kongress pärast üheksa-aastast vahepausi
Juba üheksa aastat ei ole toimunud Maarahva Kongressi. Kas maarahvas ei ole vajanud oma esinduskogu kokkutulekut? Kas maal on kõik probleemid lahendatud, et kokkusaamised oleks mõttetud? Kas kõik põllumehed on saanud sedavõrd rikkaks, et riiklikud toetused ja abiprogrammid ei huvita enam üldse? Loomulikult mitte.
Maarahvas on kogu aeg oodanud seda päeva ja tundi, kui neile ometi riigi poolt piisaval määral ja sisulist tähelepanu pöörama hakatakse. Maarahvas on pikalt taga igatsenud seda hetke, kui neid kuulda võetakse ja nendega räägitakse. Maapiirkondade elanikud on vajanud oma kongressi kokkukutsumist ja seda, et nende ülim esinduskogu nende nimel seisukohti võtaks ja poliitikasse sekkuks.
Kes ja miks on takistanud maarahva kongresse senimaani? Vastust ei tule kaugelt otsida. Üks parempoolsetest parteidest on seda meelt, et Maarahva Kongressi pole olemaski. Teine arvab, et Maarahva Kongress on vaid „poliitiline malakas“ vastasrinna käes. Justkui sobiks see, kui põllumees istub omas nurgas ja ei tee häält. Käigu pealegi põllul, kasvatagu vilja ja kartulit, karjatagu lambaid ja lehmi, kuid ärgu olgu takistuseks Eesti jõudmisel Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Maarahva Kongress võiks tõsta maainimeste ego põhjendamatult kõrgele ja tekitada asjatuid lootusi.
Isegi Maarahva Kongressi baasil omal ajal tekkinud erakonnad hoidusid kongressi taas kokku kutsumast, kuna soovisid meeldida parempoolsetele. Reformierakonna ning IRL-i ettepanek ja surve on kogu aeg olnud selles suunas, et maal ei tekiks alternatiivseid liikumisi ja seega oleks maarahva hulgas toimuv hästi jälgitav, kontrollitav ja suunatav.
Meie ei saanud seda enam kõrvalt vaadata. Seetõttu tekkiski algatus kutsuda üheksa aasta järel taas kokku Maarahva V Kongress. Maarahvas peab saama ennast väljendada ja oma hääle Eestis kuuldavaks teha. Maarahvaga tuleb hakata arvestama. Vaikimise periood peab lõppema. Rahva toetus tänasele kongressile on tõestuseks sellest, et maarahva esinduskogu on Eesti rahvale vajalik ja selle taas ellukutsumine oli õige algatus.
Me andsime võimaluse maarahval taas rääkida ja rääkida mitte Keskerakonna juttu, vaid seda, millest maarahvas ise peab vajalikuks rääkida.
Täna on ometi see päev, kus peale üheksa-aastast vahepausi on Maarahva Kongress taas kokku tulnud ja vahepealse vaakumi lõpetanud. Maarahval on jälle töötav esinduskogu, mille eesmärgiks on maaelu taas aussetõstmine ja selle majandusliku elujõu taastamine.
Ei passiivsusele ja käegalöömisele! Ka maarahvas on mõistnud, kust neil on tuge loota ja kust ei ole. Inimesed vajuvad pessimismi ega taha poliitikutest enam midagi teada. Näiteks, 5. oktoobril Rakvere Keskraamatukogus Mart Laari laiaulatuslikult väljareklaamitud kohtumisel rahvaga oli kohal kõigest 3 inimest. Nendest kaks ajakirjanikku – üks Virumaa Teatajast ja teine Kesknädalast.
Põletavaimaks probleemiks on riigi rahade maalt minemaviimine
Tänane üritus on parimaks tõestuseks, et maarahvas läheb oma teed ja läheb seda õigel viisil. Kui ma mõtlen maarahva probleemidele, siis tulevad mul meelde ka mõned isiklikud kokkupuuted. Eriti siis, kui ma olin ametis majandusministrina.
Esiteks probleemid, mis seonduvad teede hooldusega. Sel ajal eraldati kütuse aktsiisist teedele minevast rahast 15% kohalikele teedele. Teedevõrku arendati koostöös kohalike omavalitsustega. Riik ja omavalitsused olid tol perioodil üks meeskond ja majandusministrina käitusin ma põhimõttel, et riigil saab hästi minna siis ja ainult siis, kui Eestil läheb tervikuna hästi. See oli totaalselt erinev olukord võrreldes tänase poliitikaga, kus kohalikud omavalitsused tunduvad olevat rahvavaenlaseks number üks, kellelt tuleb raha ära võtta ja kellega seoses oleks parem, kui neid üldse olemas ei ole.
Tänaseks on jäetud kohalikele teedele 5% sellest rahast, mis aktsiisist teedele minema peaks. See raha kulub ainuüksi lume lükkamise peale ära – teid remontida ega hooldada ei saa üldse. Auk on augus kinni ja viimast remondimasinat ei mäleta keegi. See armetu 5% on sõnum maarahvale. Arusaadavalt pannakse maaelu teede lagunemise kiirendamisega raskesse olukorda. Seeläbi soodustatakse põllumajanduse kui majandusharu ning külade kui asumite taandarengut. Seda vaadates ei ole midagi imestada, et kardetakse maarahva kokkutulekut ning seda, et meie külad ja põllumajandus suu lahti teeks.
Teiseks olid tookord otsetoetused põllumajandusele – TOP UP – maksimumis. Põllumehed said kogu raha kätte, mida neil vähegi õigus saada oli ja mida riigil vähegi võimalik oli anda. Põllumeestele oli tagatud garantii tuleviku osas. Selle eest hoolitsesid ühel meelel nii põllumajandusministeerium kui ka majandusministeerium.
Kolmandaks probleemide ringiks, millega seoses maarahvaga majandusministrina kokku puutusin, olid maapiirkondade infrastruktuuriga seonduvad küsimused. Maal avati uusi postkontoreid, kõik olid nõus ka väiksematesse asulatesse raha paigutama. Peale seda, kui parempoolsed võimule tulid, hakati postkontoreid hoopis sulgema. Ükshaaval, tasahilju, kuid maapiirkondades riiklike rahade väljatõmbamise tõttu tekkinud kahju on täna hoomamatu suurusega. Kõik postkontori või päästekomando või kooli kaotanud asulad on astunud suure sammu sügavama madalseisu poole ja elanikkonna väljarändamise suunas.
Riigi rahade minemaviimine maalt on toonud korvamatut kahju – eriti veel majanduskriisi tingimustes, kus riik vastupidiselt just peaks nõrgemaid toetama. Kuid tänane valitsus on tõestanud seda, et igasuguse mõistuspärase majanduspoliitika ootamine neilt on sama vähetulus, kui seemnevilja külvamine otse lumehange.
Alles peavad jääma külade ja asulate hinged
Milleks me peame kaitsma sotsiaalset infrastruktuuri maal? Milleks on meil vaja koole, kaupluseid, postkontoreid ja paljusid teisi asutusi? Meie siin kongressil viibides ei pea seda tegelikult teineteise käest küsima. Me kõik teame seda ja kuna Eestis on tekkinud väga suur oht see infrastruktuur kaotada, siis täpselt selle pärast me siia täna kogunesimegi.
Parempoolne valitsus aga ei mõista, miks peaks keegi pidama vähetulusat maapoodi ja miks ei võiks maarahvas käia toidu järel suurtes linnades – ostes näiteks leiva, saia ja muu vajaliku kuuks ajaks suures koguses ette ja vedades selle linnast maale näiteks järelkäruga. Pankrotihaldurist peaministri hinnangul oleks tegemist ju ratsionaalse ja inimeste arvelt kulusid kokku hoidva lahendusega – nagu ta kogu oma valitsemise aja jooksul on kõike kokku hoidnud Eestis elavate inimeste arvelt.
Kui valitsus sulgeb maakoolid, siis sunnib ta noored maalt lahkuma. Ja kui inimese juured sellisel viisil läbi lõigatakse, siis väga paljud ei tule enam oma kodukohta tagasi. Vähemalt mitte püsivalt elama ja majandust arendama. Kui võetakse ära maapoed, siis tegelikult ei ole võimalik ju ka maal elada. Kahtlemata on maainimesed hakkajad ja kasvatavad suure osa toidust oma lauale ise, kuid üht-teist on alati vaja poest juurde osta. Ja oma aeda ei ole mitte sugugi kõigil, kes maal sooviksid elada.
Maapoode ja postkontoreid peetakse väiksemate asulate hingeks. Kui hääbub esimene ja suletakse teine, siis sureb küla järk-järgult takkajärgi. Asulate kui tervikute hääbumine võib võtta aega, kuid kui on läinud haridus, kaubandus ja sidevõrk, siis ei ole külasurmale alternatiivi.
Arenenud Euroopa riikides ei tuleks mitte keegi sellisele mõttele, et väikeste asulate elusooni kinni panna. Rakendatakse kõiki poliitilisi võtteid selleks, et elu maapiirkondades säiluks ja riik paikneks kindlal sotsiaalmajanduslikul vundamendil. Maarahva hääbumist nähakse kui ettekuulutust riigi hävingule – seetõttu loomulikult tehakse kõikvõimalik maaelu arenguks ja säilumiseks.
Heaks näiteks on Rootsi, kus on palju panustatud maaelu säilimisse ja põllumajanduse arengusse. Rootsi Rahvusvaheline Koostööorganisatsioon SIDA (Swedish International Development Cooperation Agency) panustab koos Rootsi valitsusega kohalike, väikeses mahus põllumajanduse arengusse väga mitmel erineval moel. Hoolitsetakse selle eest, et inimestele oleks tagatud juurdepääs loodusressurssidele ja nende kasutamisele ning et maapiirkondades arenev ettevõtlus oleks jätkusuutlik. SIDA peab maaelu sedavõrd oluliseks, et jagab oma kogemust ja teeb koostööd mitmete teiste partnerriikidega. Rootsis ollakse seisukohal, et riik on tugev senikaua, kui küla elab ja areneb.
Suurbritannias eksisteerib näiteks toetusskeem, kus pakutakse maapiirkondades väikepoode või postkontoreid rajada soovijatele otsest rahalist toetust ja laene. Toetust leiavad ka need, kes soovivad küladesse bensiinijaamu, pagaritöökodasid, liikuvaid teenusepunkte ja isegi pubisid rajada. Skeem on üldiselt külaelu toetav ja maaelu prioriteediks tõstev.
Maailmas hoolega ringi vaadates leiame me maaelu toetavaid skeeme väga paljudes riikides. Erakorraliseks ei ole mitte maaelu igakülgne toetamine vaid selle toetuse puudumine. Erakorraline on see, et me oleme otsustanud purjetada vastuvoolu ja tuua ohvriks meie külaelu.
Võtmeküsimuseks on töökohad ja hinnad
Tänase majanduse võtmeküsimuseks on Eestis töökohad ja hinnad. Meil on riigis ülisuur tööpuudus ja galopeeriv hinnatõus. Viimasel ajal enam muud ei räägitagi, kui et hinnatõusus on süüdi ahned tootjad, omakasupüüdlikud töötlejad ja kurjad kaupmehed.
Põllumajandus on tootmine. Kas täna siia kogunenud põllumehed saavad väita, et põllumajanduses teenitakse täna suuri kasumeid ja hindu saab tõsta täpselt nii, nagu hommikul parasjagu mõte pähe tuleb? Loomulikult mitte. Reaalsus on see, et põllumees on väga tugevalt kruustangide vahele surutud. Sisendhinnad ja maksukoormus sööstavad taevasse ja kui vahest piima, liha või teravilja eest ka pisut rohkem makstakse, siis kaob see raha kohe aukude ja võlgade katteks ning jätab põllumehe ikka vaeste ridadesse. Väljend – „põllumees on põline rikas” – täna ei tööta.
Hinnatõusud meie majanduses on tekitatud aktsiiside ja käibemaksude tõstmise tagajärjel. Üldmajanduslik deflatsiooniline foon ja maailmamajanduse kriis peaksid hindu allapoole viima. Paljudes riikides see nii ongi juhtunud. Samas meil Eestis hinnad tõusevad – kas saab siin süüdistada turuosalisi?
Mööda ei saa loomulikult vaadata tööpuudusest, millega Ansipi valitsus on Eesti riigi üleeuroopaliseks häbiplekiks muutnud. Tööpuudus on väga pikk ja keeruline teema, kuid lühidalt öeldes on Tallinna linna abipaketi kogemus tõestanud seda, et tööpuudust on vähemalt võimalik leevendada. Riigis ei peeta aga võitlust tööpuudusega oluliseks. Ja selle väärjuhtimise all kannatavad jälle Eesti inimesed.
Ühistuline tegevus ja sotsiaalne kaitse
Täna ennast võimule tsementeerinud valitsuse käest on vaja küsida mitmeid olulisi asju. Mitte, et me loodaksime kuulda tarku vastuseid, vaid pigem ühiskonna tähelepanu meie tänase elu valukohtadele juhtides.
Parempoolse valitsuse käest on oluline küsida, et kas ühistuline tegevus Eestis on käima läinud? Kas me maale minnes näeme edukaid põllumajandusühistuid ja õnnelikke ühistuliikmeid? Kas me näeme tekkivaid töökohti ja seda, kuidas maaettevõtlusesse tungeldakse kätt proovima? Selliseid arenguid ei näe Eesti põllumees uneski, rääkimata reaalsusest.
Kuid kas talupere sotsiaalne kaitse on tagatud? Mida on tehtud selleks, et väiketalud saaksid ots-otsaga kokku tulla, jõuaksid koolitada oma lapsi ja leiaksid raha arendusteks? Midagi.
Ühistulise tegevuse aktiivne käivitumine ja talupere sotsiaalne kaitse on olnud just kesksed lubadused, mida valitsemisperioodi alguses välja anti. Mida on nad saavutanud?
Mida on aga saavutatud on see, et tänased talupered tunnevad ennast varasemaga võrreldes palju ebakindlamalt ja paljud mõtlevad oma talude sinnapaika jätmisele. Surve majanduses muutub iga päevaga suuremaks – kõigele kulub raha rohkem, kuid tulud ei suurene. Pigem vähenevad. Kui varasematel aegadel on Toompeal maarahvast kuulda võetud, siis nüüd ei taheta lasta isegi sellist rahvakogunemist korraldada.
Saavutatud on seda, et suur osa maarahvast on ühistulise tegevuse perspektiivides pettunud. Ei usuta enam sellesse, et ühistuline tegevus oleks lahendus maaelule. Kiputakse alla andma ja maapiirkondade hävingut vältimatu tulemusena nägema. On suudetud lörtsida ühistulise tegevuse imago.
Eestis on palju räägitud väikeettevõtluse ja suurtootmise vastasseisust. Seda konflikti ei saa ka imeks panda, sest elujõulise väikeettevõtluse arenguks on riiklikul tasemel vähe tehtud. Samas, hinnates meie maaelu tänast olukorda, tuleb meil hoida täna igat ettevõtet, mis tegutseb maal. Küsimus ei ole kuidas me suurtootmist pidurdame, küsimus on kuidas me riiklikult loome sellise programmi, mis loob toimiva ja elujõulise ühistulise ettevõtlusvormi väikeettevõtja jaoks. Väiketootja ei pääse täna piisavalt efektiivselt turule, siin tuleb põllumajandusministeeriumil oma tegemata kodutöö ära teha.
Me suutsime 2002-2003 käivitada asendustaluniku pilootprogrammi, tänaseks on see juba toimiv süsteem. See tähendab, et ka põllumajandustootja saab nüüd puhata ning teda asendab vajadusel koolitatud töötaja. 2011 - kui Keskerakond moodustab valitsuse tahame me sarnase konkreetsusega käivitada ühistulise väikeettevõtluse programmi.
Aitame seda ahelat: tootja- töötleja- turustaja põllumehe jaoks lühendada, mis jätab rohkem raha tootjale ja avaldab survet hindade alanemiseks. Loodav programm elustab uuel tasemel väikeettevõtluse maal ning loob uusi töökohti. Maa ja inimesed on täna Eesti kasutamata ressurss.
Õige välispoliitikaga saab tugevdada ka maaelu
Meie riigi välisteenistused ei tee head tööd, et otsida meie ettevõtlusele sobivaid turge. Maaelu puudutab ka välisministeeriumi. Välisministeerium ei kaitse ega arenda täna piisavalt Eesti rahvuslikku kapitali. Seepärast on ka meie riik nii haavatav. Tugev maaelupoliitika on kandev osa meie riiklusest ja sõltumatusest. Meil on valida – kas lihvime seda riiki aasta-aastalt õhemaks või ehitame enda inimeste tarbeks kaitsevalle.
Milline on siis maaelu- ja põllumajanduspoliitika üldine perspektiiv. Kas tegemist on hääbuva valdkonnaga? Kas maapiirkonnad on määratud välja surema? Kas maarahval on tulevikku või peavad väiksemate asulate elanikud otsima väljapääsu linnadesse?
Põllumajandus on olnud riikide arengugarantiiks ja rahvaste püsimise tugisambaks sajandeid. Selles mõttes ei ole kaasaegses ühiskonnas mitte midagi muutunud. Just maarahvas moodustab meie riigi vundamendi.
Põllumajandus on ülemaailmselt väga tähtis ja arvestades rahvastiku kasvu maailmas, üha rohkem tähtsustuv tootmisharu. Investeeringuid põllumajandusse peetakse ülemaailmselt üheks kõige prioriteetsemaks arengusuunaks üldse. Maamajandust nähakse ka kohana, kuhu majanduskriiside ja globaalsete ebastabiilsuste eest on võimalik peitu minna.
Ainult maarahvas ise saab ja peab olukorda muuta
Meie põllumajanduse päästmine on täna meie kätes siinsamas kongressil. Just täna peame sõnastama omad seisukohad ja nõudmised, mida sellesama kongressi jõuga ka Toompeale toimetada. Maarahvast peab ükskord kuulda võetama. Täna on selleks viimane aeg. Muidu vaatab meile varsti vastu maapiirkondade tühermaa. Seda ei taha me keegi.
No comments:
Post a Comment