Oskused roheliste töökohtade jaoks

http://www.bioneer.ee/eluviis/roheline_kontor/aid-9023/Oskused-roheliste-t%C3%B6%C3%B6kohtade-jaoks
Autor: Refereeris Kersti Raudsepp, SA Innove

29.september 10, kolmapäev
Oskused roheliste töökohtade jaoks
Töötajaid, kellel on kogemusi laevaehituses või nafta ja gaasisektoris, oodatakse väga ka tuuleturbiinide sektoris. Pildistas Katrin Lipp.

Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse Cedefop hinnangul sõltub süsinikutaseme vähendamine majanduses olemasolevate oskuste taseme tõstmisest, mitte rohelistest erioskustest.

Vähendatud süsinikutasemega majanduse arendamine, mis omakorda aitab kaasa rohelisele, jätkusuutlikule arengule, on valitsustele parim kombinatsioon võimalikest, sest selle kaudu võib täita kliimamuutuste tõttu võetud kohustusi ja samaaegselt vähendada töötust. Samas on töötajatel selleks vaja õigeid oskusi.

Üha enam on tekkimas üksmeel selle suhtes, et põhioskused, mida vajatakse jätkusuutlikule rohelisele majandusele üleminekul saavutatakse olemasolevate oskuste arendamise, mitte uute õppekavade loomise ja täiesti uute roheliste oskuste õpetamise kaudu.

Rohelise majanduse ja töökohtade loomise vahelist seost võib näha ka selles, kuidas on tegeldud majanduskriisiga. Mitmed liikmesriigid viisid aastatel 2008 ja 2009 sisse majanduse elavdamise pakette, mis sisaldasid ka energiatõhususe alaseid investeeringuid ja taastuvenergia programme. Ka jätkusuutliku arengu ja töökohtade uus strateegia Euroopa 2020 seab konkurentsivõime suurenemise nurgakiviks innovatsiooni ja rohelise lähenemise.

Euroopa kutseõppe Arenduskeskus Cedefop avaldab lähiajal uuringu oskuste vajadusest rohelistel töökohtadel. See on osa suuremast uuringust, mille viis läbi Rahvusvaheline Töö- organisatsioon ILO. Cedefopi uuring käsitleb seda, milliseid oskusi vajavad kuus liikmesriiki (Taani, Saksamaa, Eesti, Hispaania, Prantsusmaa ja Suurbritannia), et minna üle vähendatud süsinikumahukusega majandusele. Uuring näitab, et piirid selle vahel, mis on ja mis ei ole roheline töökoht, muutuvad järjest hägusamaks. Näiteks energiaaudiitori ametit võib Eestis pidada uueks roheliseks ametikohaks. Samal ajal arvatakse Saksamaal, et juba audiitorina töötav inimene, peab selleks vaid lisaoskusi juurde õppima. Seega ei anna ametite liigitamine rohelisteks ja mitterohelisteks suurt kasu ja võib olla isegi segadusttekitav.

Cedefopi uuring näitab ka seda, et paljud oskused, mida roheliseks majanduseks vaja on, sisalduvad juba olemasolevates ametites. Tasakaal üldoskuste (nt iseseisvus ja suhtlemine) ja roheliste üldoskuste (jäätmete vähendamine ja energiatõhususe suurendamine) vahel, mida täiendavad olemas olevad kutseoskused, on rohelise majanduse jaoks olulisemad kui kitsalt spetsialiseeritud rohelised oskused.

Nii nagu infotehnoloogilised oskused on muutunud ülioluliseks tööelu paljudes aspektides, võib arvata, et rohelised oskused muutuvad sama oluliseks peaaegu igal töökohal. Cedefopi uuring näitab ka, et töötajate ümberõppe vajadus rohelisele majandusele üleminekul võib olla väiksem kui arvatakse.

Oskused „vanades“ või kahanevates majandusharudes võivad osutuda väärtuslikuks ka rohelises majanduses. Näiteks töötajaid, kellel on kogemusi laevaehituses või nafta ja gaasisektoris, oodatakse väga ka tuuleturbiinide sektoris, sest neil on oskused keevitamises, pinnatöötluses ja paigalduses. Uuring näitab, et kui on olemas tugev üldoskuste baas, võib olemasolevate kutseoskuste täiendamine võimaldada täita rohelise ametikoha kõiki ülesandeid.

Kuigi oskuste täiendamine tundub olevat efektiivsem kui uute roheliste oskuste loomine, peavad mõned sektorid täiendusõppe ulatuse tõttu investeerima oskustesse märkimisväärselt. Mõnel juhul, näiteks ehitussektoris, nõuab rohelist lähenemist ka riigi seadusandlus. Tuntakse muret, kas sektor suudab ümberõppega sellises ulatuses toime tulla, vaatamata sellele, et uued vajatavad oskused ei ole väga keerulised.

Rohelisele majandusele üleminekul võivad suurimaks takistuseks saada puudujäägid juhtimise oskustes ja teatud erialaainetes (loodusteadused, tehnoloogia, inseneriteadus ja matemaatika). Nende erialade populaarsus kahaneb kesk- ja kõrghariduse tasemel. Tänu demograafilistele trendidele ei ole mõnes riigis piisavalt insenere, kes asendaksid pensionile minejaid. Selle tagajärjel on puudus inimestest, kellel oleks oskusi suuri infrastruktuuri muutuste projekte ellu viia. Inseneride vähesus on keskkonnasektori suurim probleem Saksamaal ja probleemi süvendab inseneriala lõpetajate ja õpipoiste viimastel aastatel vähenev arv.

Tulevikus on iga töökoht roheline. Ametikoha keskkonnaalasest mõjust arusaamine tuleb tuua haridus- ja koolitussüsteemidesse. Jätkusuutliku arengu põhimõtete integreerimine olemasolevatesse kutsestandarditesse on palju efektiivsem kui uute standardite loomine.

Oskuste arendamise strateegiad peaksid võimaldama inimestel koolituse käigus lisada spetsiifilisi oskusi oma olemasolevatele oskustele. Samas peaks koolitus olema taskukohane ja kasumlik. Teiseks tuleks õpilasi ja üliõpilasi suunata õppima inseneri- ja loodusteadusi ning matemaatikat, kuna need ained annavad baasi kõrgetasemelistele rohelistele oskustele. Kolmandaks tuleks parendada kogu töötajaskonna üldoskusi. Üldoskuste all mõeldakse siin nii mistahes töökohal vajalikke oskusi kui rohelisi oskusi, mis peaksid saama iga töökoha lahutamatuks osaks. Neljandaks tuleks rohkem rõhku panna koolitajate koolitamisele. Hetkel ei ole koolitajad ja õpetajad piisavalt teadlikud keskkonnaalastest probleemidest ega võimelised õpetama uusi tehnikaid. Eriti teravalt on sellistest oskustest puudus põllumajanduses ja ehitussektoris.

Lisaks oskustele peavad valitsused jätkuvalt investeerima rohelisse majandusse. Sellised investeeringud, nagu näiteks tuuleenergia edendamine Taanis, toovad omakorda kaasa töökohtade loomise koordineeritud tööhõivepoliitika, oskuste taseme tõstmise ja innovatsioonipoliitika kaudu.