Pool Euroopat on vaimustuses passiivmajadest, mis ei vaja talve üleelamiseks katelt, soojatorustikke ega suuri kütusetagavarasid. See vaimustus on nüüd jõudnud ka Eestisse.
Valgamaal elav keskkonnakaitseekspert Meelis Linnamägi kahetseb siiralt, et ta 2002. aastal oma uue maja valmis sai. Kui ta seda praegu alles plaaniks, teeks kindlalt hoopis passiivmaja.

“See on mugav, soe, seal on ühtlane kliima ja värske õhk,” kiidab mees. “Ma ei peaks nii palju vaeva ja aega raiskama kütmise ja küttepuude tegemise peale.”

Ent 2002 ei olnud Eestis traditsioonilist kütmist mittevajavatest passiivmajadest veel kippu ega kõppu. Ei olnud avalikult veel ka 2006, kui Linnamägi selle moodsa majalahenduse Internetist leidis. Toonase vaimustuse realiseeris ta hoopis Valga linnavalitsuse ametnikuna, Kasekese lasteaia remondil.

Mullu septembris valmis lasteaed pea täielikult ümberehitatuna kui Eesti esimene passiivmaja komponentidega rekonstrueeritud hoone.

“Võrreldes vana majaga, on energiakulud umbes kaheksa korda väiksemad,” nendib Linnamägi nüüd, aasta hiljem.

Passiivmaja ise sündis Saksamaal, kus selle esimene näidis sai valmis 1991. a, idee autoriks teadlane Wolfgang Feist.

Nüüdseks on laialt käibel sama nimega ehitusstandard, mille üks näitaja on just küttevajadusele seatud piir – tavamaja keskmise küttekulu, ligikaudu 150 kilovatt-tunni asemel kuni 15 kilovatt-tundi ruutmeetri kohta aastas.

Kõige rohkem on praegu Euroopas passiivmaju Austrias, järgnevad Saksamaa ja Šveits. Prognooside järgi peaks neid järgmisel aastal olema üldse kokku umbes 50 000.

Küttekulude kokkuhoiuarvud on ilusad, kuid Eestis on veel kahtlust, kas Kesk-Euroopas hästi läbi lööv majatüüp meie kliimasse sobib?
Loe, milliseid uuringuid ja arvutusi on teinud Tartu ülikooli teadlased passivmajade kohta, mida alates 2020. aasta lõpust veel ainsana uusehitusena ehitada tohib.