LEONHARD PALLON: Elektrihinnast

LEONHARD PALLON: Elektrihinnast


Lisatud: 3. oktoober
Saada sõbrale

Vastavalt elektrimajanduse arengukavale:

«Elektri hind võib järgnevatel aastatel tõusta peamiselt vajalike investeeringute kapitalikulutustest ja taastuvatest energiaallikatest toodetava elektri osakaalu tõusust. Elektri hinda võivad lisaks mõjutada keskkonnakulutuste suurenemine elektri tootmisel seoses keskkonnatasude tõusuga, võimalikud talumishüvitised jms. Oluline osa elektrihinna kujunemisel saab olema heitmekaubandusega seonduval.».

Kes või mis on süüdi, et elektri hind tõuseb?

Vastavalt samale arengukavale: “Elektritarbijahinna kujunemise kulud jagunevad täna Eestis ligikaudu järgmiselt: tootmiskulud 50%, ülekandekulud 20% ja jaotuskulud 30%. Narva elektrijaamades moodustab põlevkivi kulu kõikidest tootmiskuludest ligikaudu 40%.

Täna, 2007.a. septembris läheb 1 kWh tarbijale maksma 108 senti. Seega on tootmiskulud 54 senti. Kui vaatame arengukavas toodud graafikut, siis näeme, et prognoositud oli palju väiksem hind - 35 senti. Kas me arvutame valesti või kavatseb keegi meid petta? Vahe on ikkagi 54,3%! Paljuvõitu eksitud riiklikul tasemel! Seega oleme hinna poolest juba 2010. aastas. Õnnitlen! Riiklikku ettenägelikkust - nelja aastaga täidame seitseaastaku plaani! Tuleb tuttav ette? Kas jälle oleme sotsialismis?

Loeme arengukavast: «Lähtudes Põhjamaade elektribörsi NordPool hindadest, kus näiteks Põhjamaade aastatehingute hind 2003. aastal oli ligikaudu 0,55 krooni/kWh (Eestis oleks võrreldav hind Narva Elektrijaamade baaskoormuse elektri hind, mis on ligikaudu 0,34 krooni/kWh kohta) ja Balti riikide elektriturgude vajadusse investeerida uutesse tootmis võimsustesse, siis turupõhine analüüs prognoosib, et elektri müügihind tarbijatele tõuseb Baltimaade elektriturul 2015. aastaks umbes 50%.» Kui arengukava koostajad eksisid ka siin, siis 2015. aastaks elektri hind tarbijale on 170-180 senti kWh. Vahest eksis NordPool.


Vaatame, millised prioriteedid seadis riik energeetikas.
Energeetika arenduse riigisisesteks prioriteetideks on:
- põlevkivitehnoloogiad
- energiasäästlikud tarbimislahendused
- taastuvenergia-, soojuse ja elektri koostootmise
- ning vesinikuenergeetika tehnoloogiad, eeskätt mikroenergeetilisel tasandil
- energoküberneetika-elektrijaamade, -võrkude ja
- energiasüsteemide optimaaljuhtimine ja arengu optimaalne planeerimine pikaajalises perspektiivis (kuni 30-40 aastat ette) ning selleks vajalike teaduslike mudelite, meetodite ja tarkvarasüsteemide loomine.

Vaevalt maksb kommenteerida üldiseid fraase, mis kõlavad nagu “elu-olu parandamine, energiasäästlikud tarbimislahendused, põlevkivitehnoloogia…”, seda enam, et sellest on juba räägitud.

Kuid prioriteedi andmine vesinikuenergeetikale - see juba šokeerib. Ei hakka vaatama itta miljardäridele -kellele see teema on lõbuasi. Vaatame mujale.

Kütuse-elemenditootja Danish Power Systems planeeris kasutada vesinikuenergial töötavaid jõuallikaid autodele ja ka statsionaarsetele olme-eletrigeneraatoritele. Nende seeriatootmine planeeriti aastatele 2005-2006.a. Seni pole aga tootmist alustatud.

2003.a. eelarve väljatöötamisel soovitas Bushi administratsioon suurendada kulutusi taastuvatele energia-allikate, sealhulgas kütuselementide väljatöötamisele kuni 1,3 mlrd. USD. 2001.a. võeti vastu eriseadus nimetusega - “Akt vesiniku tulevikust”, mis oli pühendatud vesiniku tehnoloogiale ja selle arendamisele. Erilistest saavutustest pole kuulda olnud.

20 miljonit dollarit eraldati 2001.a. Kanadas vesiniku kütte-elementidega tehnoloogia arendamisele. Ka enamus Lääne-Euroopa maadest ei jää sellest kõrvale. Näiteks Suurbritannias oodatakse, et 2010.a. kuni 10% autodest töötavad vesiniku kütte-elementidel. On jäänud 2 aastat, kuid midagi taolist pole ette näha.

Meie Riigikogus ja valitsuses on küllalt palju haritud inimesi - keemikuid ja füüsikuid. Vaielgu nad vastu.

Ilma viideteta valemitele ja energia jäävuse seadusele - väga lihtsustatult - väidan ma, et vesiniku kütte-element - see on galvaaniline pesa, milles vesinik hapendub. Vesinik ise saadakse teisest pesast, kus ta taastub (vastupidine reaktsioon) . Pole raske arvata, et 1-e liitri vesiniku hapendamiseks on tarvis sama palju energiat kui selle taastumiseks. Mitte vähem - seda kindlasti.

Millest siis tulu-kasum? Aga lisage veel kulutused vesiniku transpordile, säilitamisele, ohutusnõuete kindlustamisele… Vesinikust kütte-element on meie jaoks energeetika seisukohalt bluff. Ja see tehakse meil prioriteediks? Riiklikul tasndil!

Härrad ärimehed - paigutage oma raha siia! Vesinikku on maakeral puhtal kujul tühiselt väheses koguses. Koguses, mis vajalik mootorite töötamiseks - selleks vesinikku saada on kallis ja keeruline protsess.

Päikesel on vesinikku küllaga ja seda tuleks päikeselt siia transportida. Valitsus teadis seda (kui ei tednud, siis milleks rumalad nõunikud) ja ilmselt on lähiaastatel oodata meie kosmonautide kosmoselendu vesiniku tranportimiseks Eestisse. Meie rikkuse juures reaalne projekt?


Riigi osast arengukavas. Seal on kirjas:

Elektrimajanduse suunamisel rakendab riik kolme järgmist vahendit:
1. Seadusandlus
2. Maksusüsteem
3. Riiklikud programmid ja toetused

Elektrimajanduse suunamine riigi poolt toimub käesolevas kavas esile toodud eesmärkide realiseerimiseks.

Toetus- ja suunamisskeemide kujundamisel välditakse dubleerivate toetusskeemide olemasolu, rakendatavad meetmed on järjepidevad, läbipaistvad ja pikaajaliselt jätkusuutlikud.

Millele me siis kulutame 80 miljonit krooni? Palun, siin on nimekiri.


Energiasäästu sihtprogrammi raames rakendatakse muu hulgas järgmist:
- otsese tarbimise juhtimise juurutamise pilootprogrammi kujundamine ja rakendamine korterelamus (koostöös teadusasutustega kestusega vähemalt 3 aastat);
- müüdavate ja kasutuses olevate elektritarvitite energiatarbe ja efektiivsuse kohta statistilise vaatluse teostamine;
- kaudse tarbimise juhtimise mõju prognoosimine ja tarbijate hinnaelastsuste hindamine erinevate tarbimissektorite lõikes;
- koolitusprogramm elektritarbimise juhtimise võimalikkuse kohta;
- elektrijaamade, -võrkude, energiasüsteemide ja ühendenergiasüsteemide talitluse ja arengu optimeerimise alaste alus- ja rakendusuuringute läbiviimine ning vastava tarkvara arendamine ja juurutamine;
- näidisprojektide elluviimine avaliku sektori hoonetes uute energiatehnoloogiate rakendamiseks (näiteks sooja vee tootmine päikesepaneelidega, soojuspumpadega rakendused, energiatootmine puidugraanulitel jne) saadud tulemuste monitoorimiseks ning avalikustamiseks;
- tingimuste loomine elektrile alternatiivsetele soojusallikatele üleminekuks (biokütused, soojuspumbad jm) jne.

Lisaks on energiasäästu ja taastuvenergiaga seonduvate probleemide lahendamiseks võimlik taotleda toetust Keskkonnainvesteeringute Keskusest, KredExist ja mujalt ning samuti rakendada heitmekaubanduse meetmeid.

Riik määratleb ennast kui pea-imidzmeister ja reklaami-agent, kes on kikilipsuga, kostüümis ja lühikestes pükstes.


Arengukava jätab mulje, et koostajad järgisid head nõukogude printsiipi - tee nii, nagu kõik. Kas see ka reaalne saavutada on - keda see huvitab? Peamine on see, et meil on arengukava.

Loosungid on juba ära tüüdanud, las sellega tegelevad suured ja rikkad. Siis ei kasva ka elektrienergia soojusehinnad nii tormiliselt. On ju naljakas vaadata, kui laps kopeerib täiskasvanut. Väike Eesti seab ennast (energeetika osas) samale pulgale USA, Inglismaa jne... võimsate üliriikidega

Riigi väikesed mõõtmed pole igakord mitte õnnetus, vaid vahel ka eelis. On tarvis ainult oskuslikult - teisi kopeerimata, lähtudes konkreetsetest võimalustest - püstitada konkreetsed ja saavutatavad eesmärgid, mis vastaksid rahva huvidele, oleksid selged ja arusaadavad.

Meie riigikogulased ja valitsused on haigestunud gigantomaaniasse. Kui tehakse projekte - ehitusi, siis ulatuvad need ikka miljarditesse. Kas sellepärast, et suurtest summadest jäävad märkamatuks jagajate taskutesse kukkuvad suuured summad?


Milleks ehitada 2-3 elektrijaama, mis maksavad miljardeid ja saastavad keskkonda? Kas poleks parem ehitada 20-30 keskkonnasõbralikku jäätmetel töötavat kombijaama, mis on keskkonnasõbralikumad, kümneid kodi odavamad ja produkriivsemad kui tuulegeneraatorid. Riiki ja Eesti Energiat see ei huvita, sest nad on rikkad - ja kui rahast puudu tuleb - võetakse rahva käest raha juurde.