Elekter on juba üle poole sajandi olnud meie külaelu tavaline osa. Selle puudumine kohas, kus ta kogu aeg olemas peaks olema, tekitab hämmingut.
Viimase poole aasta jooksul olen hämmeldustunnet kogenud üsna sageli. Vahel lausa mitu korda päevas.
On mõistetav, et elektrikatkestusi võib ette tulla tugeva tuule ja ägeda lumesaju korral. Aga meie külast lahkub elekter tihti ka siis, kui väljas särab soe suvepäike ja tuuleõhkugi pole tunda. Tagasi tuleb jumal teab millal.
Põhjendused, et kõiges on süüdi pisut enam kui 30 km õhuliine, kõlavad pehmelt öeldes mannetult. Kohaliku elektrivõrgu esindaja kinnitus, et Eesti Energia ei suuda meile 24 tundi ööpäevas ning aasta ringi elektrit tagada, võtab lihtsalt tummaks.




Kui aga sama mees imestab sügiseti selle üle, miks linnud nii sageli traatidesse lendavad, tahaks küsida, kas tema koolis loodusõpetuse tunde polnudki.
Lugu poleks üldse kirjutamist väärt, kui elektri puudumine segaks vaid igapäevaseid koduseid toimetusi. Aga häirib ka palgatöö tegemist.
Kui pole elektrit, pole ka internetti. Kaugtöö tegijana on mul väga raske, et mitte öelda piinlik oma tööandjatele mitu korda nädalas selgitada, miks ma tööd teha ei saa.
Et asi aus ja õiglane oleks ning elektri saamiseks liitumislepingu sõlminutes liigseid ootusi ei tekiks, peaks Eesti Energia välja töötama uue teenusepaketi.
Sellise, kus ongi ette nähtud, et teatud tundide ulatuses aastas elekter tarbimispunkti ei jõua. Tahad kraanist vett kätte saada või internetti kasutada, tooda elekter ise.
Elektri hind peaks selles paketis olema odavam kui teistes. Siis on iga kodaniku teadlik vaba valik, kuhu ta elama asub. Kui elektrit pole, tuleb tööandja ees punastada oma lohakuse, mitte elektritootja saamatuse pärast.