ERR on omadega putsis

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10145:eesti-parlament-peab-kardinaalselt-muutma-oma-suhtumist-rahvusringhaeaelingusse-&catid=8:meedia&Itemid=11&issue=3285

Eesti parlament peab kardinaalselt muutma oma suhtumist rahvusringhäälingusse
Margot Visnap 04.02.2010


Rahvusliku kultuurikoodi säilitamine on rahvusringhäälingu olulisim missioon.

Millised on Euroopa avalik-õigusliku ringhäälingu põhiülesanded?

Maarja Lõhmus , ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi õppejõud: On kümme põhiprintsiipi, mis peaksid ühe riigi avalik-õiguslikule rahvusringhäälingule juhiseks olema. Esiteks stabiilsus: märk stabiilsest programmist, s.o traditsioonilise programmiga liidetakse uusi ideid ja vorme.

Teiseks, inimesekesksus ja ekspertide arvamuste vahendamine, nii et esiplaanil on inimene nii kodaniku kui ka (valdkonna) eksperdina. Kolmas reegel: kollektiivne refleksiivsus ehk võime monitoorida, arutada, leida konsensus teemadel, mis on meile kõigile olulised. Neljas: saadete kõrge kvaliteet ja tipptasemel professionaalide kasutamine; rahvusringhäälingus peavad töötama Eesti parimad tegijad ja olema maailma tasemel. Viies printsiip: vaatajate integreerimine – muuseas ka meelelahutussaadete kaudu. Meenutagem vaid omaaegseid mänge raadios ja teles, mis olid meelelahutuslikud, kuid pakkusid ka intellektuaalset pinget. Kuues reegel: žanriline mitmekesisus – peab olema faktipõhiseid, arutlevaid, kunstilisi žanreid, eriti väärtuslikud on saated, kus on neid elemente põimitud. Seitsmes: avatus maailmale, oskus infot töödelda, maailmas orienteerumine. Kaheksas: kompetents, asjatundlikkus – raadios ja televisioonis töötavad toimetajad peaksid olema mingis valdkonnas ala eksperdid, suutma käsitleda valdkonda usaldusväärselt. Üheksas: vastupidavus ajas; saateid ei tehta ainult üheks hetkeks või hooajaks, need peaksid olema ka kümne aasta pärast tähenduslikud, ajastu märgina arhiveeritavad. Kümnes reegel: eesti infokeskkonna määratlemine; rahvusringhääling peaks olema eesti ühiskonna infokeskkonna oluline sammas.

Mis seisus on siis Eesti Rahvusringhääling nende kümne põhiprintsiibi valguses, tuleb ta nende ülesannete täitmisega toime?

Praegune põhiprobleem on see, et on olemas arengukavad, aga praktikas ei jõuta neid täita. Arengukavad on küll funktsionaalsed, lähtuvad ülesannetest, mida ringhääling peab täitma, aga kuidas neid teostada, milliste vahenditega, tundub olevat ebaselge. Maailma meedia muutub ja kui maailm meie ümber nii kiiresti muutub, siis muutuvad ka ootused. Tänane rahvusringhääling pole enam see väike ringhääling, kes peab võitlema kommertskanalitega vaatajate-kuulajate pärast, vaid ta on tegelikult Eesti riigi ja kultuuri esindaja Euroopas. Sellest johtuvalt suureneb nõudlikkus meedia suhtes – nõudlikkus väärikuse, täpsuse, mitmekülgsuse osas. Palju on räägitud sellest, et Euroopa avalik-õiguslikud ringhäälingud tuleks liberaliseerida. Ent Eesti olukord on vägagi eriline, sest avalik-õiguslik ringhääling ei ole saanud ennast ise defineerida ja kehtestada, see ongi arenenud „liberaliseeritud” tingimustes. Liberaliseerimisest räägitakse nende riikide puhul, kus on välja kujunenud väga tugeva traditsiooniga avalik-õiguslikud süsteemid, mis on kujundanud riikide kultuurija infovälja. Eestis pole see aga juba 15 aastat niimoodi, meil ei ole enam midagi liberaliseerida.

Meil kerkib küsimus avalik-õigusliku süsteemi eksistentsi võimalikkusest: kas me ikka ehitame selle üles eesti kodanike huve teeniva avalikõigusliku süsteemi korraldamisest lähtuvalt? Dokumendis „Euroopa kommunikatsioonikorralduse valge raamat” (White Paper on a European Communication Policy), mille 2006. aastal andis välja Euroopa Komisjon, nõutakse avalik-õiguslikelt süsteemidelt suuremat pressivabadust, sisulist ja žanrilist mitmekülgsust, kodanike huvide esindamist ja kodanike kaasamist. Ühtlasi tõdetakse, et see, kui vaba on Euroopa meedia, sõltub sellest, kui tugevad on riikide avalik-õiguslikud ringhäälingud. Selle dokumendi kontekstis rõhutan, et Eesti riigi kohus on välja kujundada tugev avalik-õiguslik süsteem; pean silmas Eesti parlamenti ja riigikogu kultuurikomisjoni, kes ERR i arendamist sisuliselt toetama peaksid. Avalik-õigusliku ringhäälingu teemaga tegeletakse seal pigem ainult eelarve võitluse järgus, kuid sisulise tugevdamise plaanis mitte. Peame endale selgeks tegema, kas me tahame Euroopasse kuuluda või mitte. Meil ei ole sinna asja, kui pole tugevaid rahvuslikke meediainstitutsioone.

Küsimus pole masus, kriisis, kroonilises rahanappuses. Me ei saa lõpuni jääda vastandama avalik-õiguslikku ja kommertsmeediat, seda muuseas ka seaduste tasandil. Avalik-õigusliku süsteemi rahastamine riigieelarvest on aastatega aina vähenenud ja praegu on see juba 0,45% eelarvest. Seisame küsimuse ees, kas selle rahaga on üldse võimalik sisulist ja kvaliteetset informatsiooni- ja kultuuriprogrammi teha? Eesti parlament peaks täiesti kardinaalselt muutma oma suhtumist rahvusringhäälingusse. Tuleks endale aru anda, et rahvusringhääling on samasugune institutsioon nagu näiteks Eesti haridussüsteem või kohus või ülikool või rahvusooper, mida peaks tugevdama, mitte nõrgendama.

Tundub, et ka rahvusringhääling ise pole oma identiteedis kindel või selgusele jõudnud.

Ringhääling peab olema Eestis tugev ja väärikas meediakanal. Rahvusringhäälingut usaldavad Eesti elanikud rohkem kui teisi meediaid. Võib-olla tõesti on probleem ringhäälingu otsustajate ebaratsionaalsuses, sh nn „Keelekõrva” juhtum näitab, et Eesti meedias laiemalt ei oldud professionaalid või puudub analüütiline kultuuripoliitiline vaist. Teine näide: saade „Pehmed ja karvased”, mis oli kujunenud juba avalik-õigusliku meedia üheks brändiks ja mille hülgamisega tehti halbu järeleandmisi: kokku kaotatakse kordades rohkem kui selle „kalli” saate maksumus. Kui eesti kultuuripoliitiliselt refleksiivset omasaadet ei toeta rahvusringhääling, kes siis veel? Mõlemad lood näitavad, et raskusi on immateriaalse sümbolilise kapitali teadvustamise ja hindamisega.

„Pehmete ja karvaste” juhtum mõõdab üsna täpselt rahvusringhäälingu juhatuse analüüsi- ja empaatiavõimet. Näib, nagu jääks puudu arusaamisest, mis toimub ühiskonnas, väljaspool ETV maja. Selmet süüdistada oma programmi keskpärasuses telemaja kui hoonet ja unistada, et uue maja ehitamisega kõik probleemid kaovad, tuleks sisulised jõujooned rahulikult paika panna ja neist mitte taanduda.

Rahvusringhääling vajab kohanduvat reformi, aga mitte niisugust, et lastakse lahti professionaalsed keskealised töötajad – nemad, kes kannavad mälu, kogemusi ja aastaid monitooritud infot. Niimoodi ei käituks näiteks Soome Yleisradio, ei hülgaks oma maskotti või brändi, nende inimeste teadmisi ja oskusi ei lasta raisku, vaid kasutatakse parimatel võimalikel viisidel ühiskonda arendavalt, sest need inimesed on rahvuslik vara. Rahvusringhäälingul Eestis on kanda kultuurimissioon: ta on rahvusliku identiteedi kandja, on olnud seda oma sünnist saati. Kui praegu hakata lõhkuma suure pühendumisega tehtud saateid, siis uut struktuuri selle asemele ei suudeta kiiresti kujundada. Viidates Pierre Bourdieu’le: igal kultuuril peavad olema professionaalse kultuuriliarutelu väljad. Kui selliseid välju ei hoia või ei kujune, siis kultuur mandub. „Keelekõrva” juhtumi puhul nägime, et eesti avalikkus astus välja just professionaalse kultuurivälja kaitseks: kui kaob saade, kaob vajadus ka seda kuulata, kaob ühismõtlemine, lõpeb arutamine, lõpeb üks traditsioon. Tegu ei olnud lihtsalt ühe saate lõpetamisega, vaid eesti süvakultuuri struktuurikihtide lõhkumisega. Sellele seisti vastu.

Kuidas kommenteerid ETV püüet kergemate saadete tegemisega vaadatavust tõsta?

Uute meelelahutusvormide kujunemine võtab aega. Mõnd „Erisaadet” olen südamest naernud – näiteks Tallinna pimendamise aegu laternakeste süütamist tänaval, kus säras ka ajakirjaniku kujundiloome võime. Loomulikult on vaja uusi formaate, aga neid ei peaks tekitama auditooriumi lemmiksaadete – heade väljakujunenud saadete, kanalibrändide asemel või arvel. Samas, pole mingit õigustust teha meelelahutust kehvalt ja ebaintelligentselt. Hea meelelahutuse tegemine, meenutagem omaaegseid ETV saateid, on vägagi tõsine töö. Mõne meelelahutusvormi välja töötamine võib võtta aastaid, kuni sisu-vorm nihkub paika, aeg arendamiseks tuleb anda ja tulemusi tuleb suuta ära oodata – auditooriumi numbrid ei saa olla siin olulisemad kui professionaalse ajakirjanduse edenemine. Teeb murelikuks, et mitmed rahvusringhäälingu nõukogu ja juhtkonna liikmed on tulnud kommertssüsteemist ega pruugi tajuda, mida avalik-õiguslik institutsioon endast kujutab.

Meediakriitika olematuse tõttu suhtutakse ehk liiga valulikult, selmet asja konstruktiivselt analüüsida?

Pole tark mõelda nii: meedia suhtub meisse halvasti ja meil tuleb sellega arvestada. Kõik oleneb ikka eelhäälestusest: ei ole mõtet olla enesekaitsel, vaid vastupidi – tuleks end avada. Praegu on ERR i põhihäda see, et ollakse oma probleemidega üksi. Aga ei olda valmis probleeme ka avalikult arutama. Loeme alles lehest, kui jälle mingid otsused on ära tehtud. Miks ei räägita oma probleemidest siis, kui on arutamise aeg? 90ndate alguses, kui meie ühiskonnas toimusid suured muutused, olid Eesti raadio ja televisiooni ajakirjanikud igal juhul muutuste vedajate rollis. Uus ühiskond ehitati üles, aga kriisi läksid mäletatavasti meie raadio ja televisioon: ajakirjanike koondamised, palkade vähendamine – hakati „edukalt” süsteemi lammutama. Ja tehti seda hästi vaikselt. 20 aastat tagasi toimunust tuleks õppida: ringhääling tegi toona oma tööd väga hästi, professionaalselt, aga oma probleeme ei suutnud süsteem ise lahendada. Nüüd ollakse samas olukorras: kas vaikitakse või tehakse kuluaarides lobitööd, avalikkust välditakse, avalikkuses arutamist peetakse negatiivseks.

Tuleme tagasi auditooriumi juurde. Kui hästi teenib rahvusringhääling oma vaatajaid-kuulajaid?

On tähtis, et avalik-õiguslik ringhäälingul oleks oma auditooriumiga hea kontakt, aga mitte pelgalt vaatajanumbrite mõttes. See kontakt peab olema tähenduslik: igaühele peaks olema midagi ja väga hästi tehtud. Tuleks kaardistada kuulajarühmad ja nende huvid. Ringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg kurdab ajalehes, et noored ei vaata ETVd. Aga võib-olla on see rahvusringhäälingu enda tegemata töö? Võib-olla on jäänud uued vaatajakuulajapõlvkonnad kasvatamata, nende sotsialiseerumine toetamata, neile vaimne keskkond loomata. Praegusi noori kui auditooriumi ei väärtustata. Noortele-lastele ei piisa ühest lastesaatest, hommikustest multikatest ja „Klassist”. Kuna ollakse ikkagi kõikide põlvkondade ringhääling, siis ei saa lapsi ega noori eirata. Kunagi olid rahvusringhäälingus lastesaadete ja noortesaadete toimetus, nüüd enam mitte. Laste- ja noortesaadete lõpetamine 90ndatel oli suur viga. Mõistan, et oli vaja paradigma muutust, kuid rahvusringhääling ei tulnud sellega toime. Peeti lihtsamaks eriti just noortesaated ära jätta. Kui täna ise ei oska, võiks ju nõu küsida vanadelt tegijatelt, professionaalidelt, kuidas nad omal ajal seda tegid. Kuidas suutsid nad luua noorte ühistegevuse vorme ühiskonnas, kuidas luua neid ühistegevuse vorme kaasaegses meedias? Teisiti kui oma auditooriumi kasvatamisega avalik-õiguslik ringhääling omale vaatajaid juurde ei saa.

Või võtame kultuurisaated. Hiljuti tundus küll, et juhatus ei taha aru saada, et kultuurisaated moodustavad ühe olulise osa eesti kultuurikoodist, need saated on eesti kultuurikoodi elav organism; toimetajad-tegijad seda loovadki, hoiavad üleval, arutavad … Kuidas siis saab, võtame lihtsalt ette ja kaotame eesti kultuuri rahvuslikus telekanalis ära? Eriti olukorras, kus ootused on vastupidised – telemeedial oleks oluline roll kultuuriarutelus, kultuuri esitlemises ja vahendamises. Ei ole saatesarja, mis tutvustaks näiteks kultuuri ajalugu, rääkimata kirjanduse-, teatri-, filmi-, kunstisaadetest, mis kõik kunagi on olnud tele- ja raadioprogrammi loomulik osa. ETV reede teatriõhtud on olnud mitmele põlvkonnale klassika, kuhu need jäid? Rahvusringhäälingus puuduvad praegu mitmed olulised saated, mis peaksid eetris ja ekraanil aastaid kestma. Rahvusliku kultuurikoodi säilitamine peaks olema rahvusringhäälingu olulisim missioon, nagu see on kirjas ringhäälinguseaduses.

Vaatan ja imestan sageli, kuidas YLE1 ajab rahulikult oma asja, ei rabeleta kartuses, et äkki vaataja jääb mõne tõsisema saate puhul magama, ei saa sellest aru või langeb suisa koomasse.

Paraku puuduvad Eesti kultuuri(elu) tutvustavad arutlevad saated, kus inimesed saaksid oma mõtteid ise valida ja kõnelda. „OP!” esindab kärsitut konstruktivismi, kasutab kultuuriinimesi saate või saatejuhi materjalina.

Mida ütled kokkuvõtteks?

Oluline on, et parlament tajuks oma vastutust rahvusringhäälingu arendamise eest ja asuks ringhäälingu arendamist toetama, mitte takistama. Kordan, rahvusringhäälingu üks põhiprobleem Eestis on juba üle 10 aasta see, et avalik-õiguslik süsteem ei defineeri end ise, vaid seda defineeritakse kommertskanalite huvide kaudu. Miks on see olukord selline, selles on küsimus, millele tahaks sisulist vastust. See, et ringhäälingu juhatus ja nõukogu pigem vaikib, ei defineeri ega arenda rahvusringhäälingu esilolekut meedias ja ühiskonnas, näitab, et nad kas ei julge, jaksa või ei taha seista avalik-õigusliku institutsiooni huvide eest Eesti ühiskonnas. Rahvusringhäälingust peaks me ajakirjandus analüütiliselt rohkem rääkima-kirjutama. Hea oleks, kui rahvusringhäälingu teemal ilmuks persoonide tutvustusi ja saadete analüüse, kanali sisulisi tegemisi on vaja väärtustada, pole vaja lasta sel kujuneda kinniseks süsteemiks ning lasta avalik-õiguslikul süsteemil praktikas lihtsalt vaikselt, vaikides nõrgeneda. Ei saa ju nii mõelda, et mina oma nina teiste asjadesse ei topi, ja siis pealt vaadata, kuidas rahvusringhääling samm-sammult, aastaaastalt oma rolle kaotab. Eesti rahvusringhäälingu ülesanne on kujundada meie kollektiivne aegruum ja teha seda kvaliteetselt.

Küsinud Margot Visnap