See oli siis, kui Euroopa inimeste meeli köitsid erutavad ajasündmused - ilmasõda, revolutsioonid ~ oli dr. Juhan Luiga neist vähestest, kes suutis pilgu käända üle segase aja hetke, üle inimesemassi ja rahvaste, kes haaratud ja aetud tumedaist instinktest, olid kaotanud oma tee. Juhan Luiga oli selle leidnud uuesti enesele ja oma rahvale. “Ei olegi kuskilt mujalt ammutada rammu ega julgustust suurtel ajaloo keerdudel, katastroofilisel rahvastemöllul, kus kõik oleviku aated pööramisi kipuvad - kui kaugeist perspektiividest - Suurest Taost, millel ajaloo rattad veerevad loodusseaduselise paratamatusega, mille järele rahvaste elu kujuneb, kõigi inimeste seaduste, eksi-, ahnusepüüete ja vabadusetunde kiuste.
Meie saame aru, miks muinasvanemad, miks just palju tõugatud rahvakeerdel Mongoli hõimud oma esivanemate pühasid kombeid austasid, neist aegade vältusel heaks leitud juhtmõtteid leides, miks nad "Suurest Taost" elu ja hinge, pea ja põhikavast kinni hoidsid - katsumisaegadel. Ei ole meilgi suure rahvastemässu maailmasõja seisukorral paremat juhtnööri.''
Kuid ainult Juhan Luiga üksi ammutas rammu ja julgustust noil katsumis-aegedel oma esivanemate usundist. Polnud kellelgi mahti ega taipu seisata viivuks, kuulda ja mõista teda. Näis, nagu oleks ta noil 1916, 1918, 1919 aastail oma mõtted "Soome sugu usust" tuulde saatnud.
See näis ainult nõnda: need samad mõtted olid liikumas ka mõne teisegi teadvuses; olid lebamas mitmete alateadvuses, mille äratajaks oli J. Luiga.
Juhan Luiga oma uurimuste, järelduste Ja tajuvuse varal on tulnud veendumusele, et meie muistse rahva omapärane rahvuskultuur on olnud märksa kõrgemal meie rahva läänest omandatud laenkultuurist, et meie muistsel rahval on olnud kõrge kultuuriline usund, mille riismed ja kaudsed jäljed on ulatunud tänapäevani, olgugi moonutatud ristiusu väärelemendeist, neist peaaegu tundmatuks tehtud, kantud edasi vähe haritud rahva kihi kaudu "vanavara" näol.
Juhan Luiga nimetab seda "vanavara" "mehaanilise mälu koltunud päranduseks." mille elav vaim on teel kaduma läinud, sest et kandjad olid väiksemad kui koorem. Need on kerjuse koti saadused kord rikkama aja laualt vargsi päästetud raasukesed."
"On ju põhjust arvamisel, et tarkade-vanematega ühes nende vääriline tarkus kadus. Targad hoidsid oma teadmisi suures saladuses; tarkuse edasiandmine sündis nähtavasti üksi oma väärilistele, mida meie ajani jõudnud nõia rohitsemistarkus ja selle edasiandmise viis aimata laseb."
„Eesti muinasluule on vaeste orjade mälestuse ja meele vili. Vanemad targad hävinesid võitluste aastatel."
Juhan Luiga leiab ,,muistsest Eestist muid kindlaid märke," mis laseb oletada «kõrgemat arenemist ja arenemise iseseisvust ja algupärasust." Selle näitajaks on Juhan Luigale "meie rahvalaulu viis - rahvaviis, mis just Eesti osas on alal hoidund algelisema kuju. "Teiseks on meie rahvaluule, leelo, isesugune rütm ja ehitus - meie muinasaja vaimu vormilise erilaadi tunnistajaks."
“Leelorütm näib mulle olevat otsekohene, psühofüüsiline ekvitalent Soome-Eesti loomule."
See meie rahva ürgmuistne mälestus - meie rahvalaulu viis ja leelo rütmiline" kuju - see muusikaorgaani arenevus" laseb Juhan Luiga arvates „oletada sama väärtuslist arenevust eraldi usuorgaanis."
“Eesti rahva viisi pentatooniline heliredel nimelt sunnib meid otsima viisi sugulust (viisiga ühes sugulust ka meil muinaskultuuri aladel) säält, kus see pentatooniline heliala seniajani on püsinud ja valitsemas, nagu Mongoolias, Jaapanis, seepärast peame arusaadavalt otsima mõjutavust Ida poole ka muul hinge alal - nimelt ka usu alal.
See Juhan Luiga melo-rütmilise väite najal oletatud pinge sugulus Mongoolia tõugu rahvaste keskel Jaapanist kuni Balti ranna Soome sugu hõimudeni, eraldi just Uural-AItai kultuuri Ja keele piirkonnas" - viib usundeliselt Tao piirkonda - mille “usupõhja juhiks on looduskäsk looduseseadus" mille mõiste eitab igasugust personifikatsiooni, kehastamist, inimese sarnastamist - antropomorfismi." Uural-Altai rahvuskonnad ei jumalustanud loodust teda personifitseerides, vaid kummardasid/ jumaldasid, toda niisugusena. "Maa seisis reaalsetes ilmetes: mäed, jõed, järved, metsad, hiied, kaljud, kivid."
Samuti on meie, eestlaste, looduslised muinaspühaduse objektid "pühad järved, pühad jõed (Võhandu, Kääpa) vooremäed, liumäed, urikivid, Kalevikivid, Kalevi sängid, pühad hiied, pühad tammed ja teised pühad puud, pühad allikad on küllalt meie muistsed taoistliku looduse-kultuse tunnistajaks.
Olgu mainitud (Jaapani Sinto usk - mäe Fudžiama jumaldamine;kirsiõie püha kevadel, krüsanteemide püha sügisel. - on suutnud päästa oma algupärast kuju ja meie ajani edasi arendada."
“Kadunud hingede austamine, looduse austamine - see usukuju rahuldab arenenud hingi meie ajal."
See usukuju on rahvuslik, sest see eeldab »oma lahkunud esivanemate kummardamist, oma maa looduse jumaldamist."
Lõpuks oletab Juhan Luiga, et talle võidaks ette heita "rahvuslist" ebamuinasromantikat, esivanemate kriitikata ülistamis-püüdu, suguvere suursugustamist." Ta heidab ette suurema õigusega rikaste sugulaste otsimist Soome teadlaste püüdes ennast "kõrge Läänega" laenu rippuvusse seada. "Mulle näib," tähendab J. Luiga, vaevalt võisid muinaseestlased rohkem olla vaimlises rippuvuses läänest kui kõnesolevad Soome teadlased oma vaadetes praegusel ajal."
Nägijana hüüab ta: "Oli kord pühakoda meie randadel Aja jooksuI on koda lagunenud, ehitajad ja õpetajad on kadunud. Mõni aeg seisid aukartust äratavad varemed. Lihtsad inimesed käisid, vaatlesid ja kõnelesid järeltulijatele oma arusaamisel koja endisest suurest iludusest. Varemedki pudenesid, jäid iludusest mõned põhja-kivid; ehtekivid on murenenud, sest et nende hoidmiseks puudusid teadmine ja tarve."
“Nüüd tulevad virgad teadlased ja vaatlevad neid kõdunenud ja murenenud kive ning leiavad, et need on harilikud kerisekivid, arendamata põllukivid ja needki uhutud teisalt meie randa,"
"Ei saa aga teadlased üksikute kivide uurimisest mitte kätte, kuidas uuesti üles ehitada kadunud koda, püha koja ülevat stiili."
Juhan Luiga on meile pärandanud uue pühakoja uuesti ehitamise kavandi, näidanud, kus otsida selle ehtsaid kive ja selle stiili.
Olgu lisatud veel Juhan Luiga mõtted usust üldse, iseseisvast rahvast ja usust:
"Usk ei ole valitute lõbuasi, vaid orgaaniline tarve igale hingele."
“Usuorgaani tegevus annab inimesele suuremat hingelist jõudu."
"Usk mõjutab elu."
"Usk ei juhi inimest heale, mitte ümbruse suhtes, vaid juhib õndsusele, annab õnnelikkuse sisemisele loomisele."
"Usutundele omane paisumisetung püüab kogu elavat ümbrust oma mõjualusele saada sümpaatlikkude tunnete abil: armastus, inimsus, kaastunne kõige olevusega."
"Ühistunne kogu loodusega, kaastunne kogu elava ja eluta olevusega (mineraal-taime-loomarilgiga).
“Kui rahvad oma elu hakkavad elama, siis hakkavad nad oma viisi mõtlema ja oma viisi tundma ja oma viisi uskuma.
"Et üksikud isesugused rahvused pealt-näha üht usku usuvad, tuleb sellest, et nad ise oma individuumi väljakoorimises veel kaugele ei ole jõudnud."
"Õige usk põhjeneb rahva instinktide peal, on hinge eluavaldus nagu keel ja kombed."
"Õiget usku saab rahvas kätte, kes põlvede kaudu tunded on ette valmistatud."
"Rahvaste jumalad kannavad rahvaste omadusi küljes."
"Seepärast ei saa jumalakujusid jumalaaineid, mis on rahva oma mitte võõra käest laenata, vaid nad on iga rahva oma sünnitused."
“Elujõulisemal rahval on sügavam moraal, sügavam usk, suuremad, kõrgemad jumaluse mõisted, sügavam hingeelu üldse."
"Eestlaste jumaluse juuri otsides peame eestlast ennast otsima, tema püüetes ja töödes."
“Soome-sugu rahvad, sellega on ka eestlased olid antropoloogiliselt iseseisvad, neil olid oma instinktid. Neil pidid ka oma sünnitud jumaluse kujud olema, mida nad kuskilt ei saanud laenata."
*) “Eesti Kirjandus" 1908. a. “Eesti muinasusk"; 1916, 1918/19 a. "Soome sugu usk."
M. L.
No comments:
Post a Comment