Lugeja: Miks me peame veel juurde maksma asja eest, mis on meie oma?
Elektrienergia arve jaguneb enamvähem kolmeks – maksuks reaalse elektri eest, tootjale põlevkivi ja tootmisega seotud kulutuste eest ning riigile käibemaksu, taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi näol makstavaks osaks.
Riik saab maksude näol lõivu nii tarbimiselt kui ka tootmiselt, kohustudes omalt poolt panustama keskkonnahoidu ja toetama taastuvast allikast või tõhusa koostöö režiimil töötava elektrienergia tootmist Eestis.
Tarbija on selleks, et elektrienergiat üldse kasutada, sunnitud tasuma erinevaid lisamakse, mis võimaldaksid tootjal kasumlikult toota ning riigil aparaati hallata, keskkonda kaitsta ja uusi ökonoomsemaid energialahendusi leida.
Tootja kasum on igal juhul olemas, (nt 2008/2009 oli kontserni puhaskasum 1,4 miljardit krooni) riigiaparaat hallatud, loodetavasti ka tõhusad uued energiaallikad, koostööviisid või energiasalvestid peagi kasutusele tulemas.
Ma siin imestan lihtsameelselt, et kuhu jääb rahva osa?
Kui maavarad kuuluvad riigi omandisse, siis kellele nad tegelikult kuuluvad ja kes neid rikkusi valdavad? Oleneb mõistagi riigist. Eesti on parlamentaarne vabariik ja selle lahutamatuks osaks ja aluseks on maa ja kodanikkond. Seega peaks loodusvarad kuuluma ka rahvale, kel siis sellest tulenevalt peaks olema õigus ka pärandiosale.
Pärandiosa all mõtlen antud juhul maa varasalvest ammutatavat põlevkivi, lühikeses perspektiivis taastumatut maavara, mis kuulub (inimliku kokkuleppe kohaselt) riigile, teisisõnu maale ja rahvale läbi ajastute kuni pole kokku lepitud teisiti. Tegelikult on ju maa ja ka põlevkivi olemas olnud aegkondi enne mistahes riikide formeerumist ja seega nii-öelda iseenda oma. Igasuguse loodusliku ressursi kasutamisel tuleks saadav kasutegur rakendada nii keskkonna kui kõigi paiksete elusolendite hüvanguks, kuna valdame neid varasid suhteliselt meelevaldselt, inimliku kokkuleppe alusel. Ükski valdajaist pole maad ega maavarasid ostnud ega valmistanud, nad on meile osaks langenud.
Tegelikkuses on rahvas sundolukorras ja harjunud alandliku mõttega, et nii maad, vett (ja pea siis ka õhku), rääkimata muudest loodusvaradest, tuleb mingilt instantsilt osta või rentida nagu eksportkaupa välismaa kaupmehelt. Aga kaupmehed näevad see-eest ka tõesti uhked välja! Ja ega nad kõnele ega kirjutagi enam maakeeli, katsuge te näiteks aru saada mõnest Eesti Energiaga sõlmitud lepingust või ajada nendega inimese juttu – nad ei mõista enam seda keelt.
Leian, et tootja ootus saada tasu tootmiskulude ja müügi teeninduse kulude eest on õigustatud. Sellest tegevusest peaks sündima ka tootja kasum, mitte aga ühise maavara müügist oma rahvale. Sama loogika kehtib tegelikult kõigi loodusvarade osas.
Kui selline lähenemine ei ole arusaadav, siis proovin teisiti – meil on olemas saastemaksud, aga kas on olemas ka taastumatu või aeglaselt taastuva maavara valdamise/kasutamise maks? On ju kehtestatud maamaks tavalisele rohumaalegi ka juhul kui see meid vaid kannab ega tooda turumajanduslikus mõttes mingit kasumit. Rendime riigi kaudu iseendilt iseendile oma elu-ala (jälle huvitav, päris töö tegemiseks sedasi küll aega ei jää!)
Pole kuigi loogiline eeldada, et aktiivse kullakaevanduse ja kodutare aluse maa maksustamise hind peaks olema võrdne, kui leiukoht on kellegi valdusse antud kasumi tootmise eesmärgil (kelle kasumi?) Nii nagu pole loogiline eeldada, et see, kelle krundilt leitakse kulda ja avatakse kullakaevandus, tuleks kohe kuningaks kuulutada.
Taastumatuid maavarasid peaks tohtima kasutada ülepea vaid üldise hüvangu huvides ning väga vastutustundlike otsustuste ja solidaarse vastutuse võtmise alusel. Niisugused olulised valikud nagu kaevandamine, keskkonnaohtlikud projektid jms peaksid igal hetkel jääma ühise ruumi ja sotsiaalse vastutuse küsimusteks, sest peame arvestama ka keskkonna ja tulevaste põlvede heaoluga.
Kui isikliku kasumi eesmärgil tegutsevale tootjale maavara valdamise või kasutamise maksu kui sellist pole kehtestatud, siis mis põhjendusega? Kui maks on ütleme sümboolne 4% riigile, siis mis eesõigus on riigiaparaadil rahva ees ja tootjal 96% ulatuses rahva ühisvara osas?
Kuna pärandi reaalne jagamine oleks keeruline (erinevad väärtused ja huvid), oleks lihtsaim viis vabastada rahvas põlevkivi ostmise osast elektrienergia tarbimisel.
Teine küsimus puudutab elektritootmise ülejääki, kui sellist tänapäeval eksisteerib. Mida tehakse nn üle jääva elektrienergiaga, kuhu see pannakse? Edasimüügi korral välisriikidesse peaks põlevkivi kui ühise maavara osa sellest rahvale tagasi tulema ehk selle võrra peaks rahvas saama tasuta elektrienergiat või hoopis tasu (on kodanikke, kes elavad elektrita ja nemad peaksid saama tasu või kompensatsiooni üldse iga müüdud kilovati põlevkivi osalt).
Olen kuulnud ka kasutuseta jäävast, raiskuminevast energiast ehk siis mingil põhjusel müümata ja kasutamata jäävast energiast. Juba toodetud energialaengut pole kusagile suunata ja siis lastakse see nii öelda tühja tuulde. Vabandust, kui mu väljendus ja arusaamad on ebapädevad, olen lihtne maakas. Ei oska välja pakkuda ka sobivat lahendust nt salvestusvariandi näol, kuid selline peaks arusaadavalt võimalik olema. Eks nende küsimustega tegeletakse riiklikul tasandil.
Kui reaalselt peaks tekkima nn elektrienergia ülejääke, siis on väga huvitav teada, mis Eesti Energia nendega teeb? Seda kaduvikku paugutades raisataks vastutustundetult meie ühisvara. Siit taas ettepanek, et niisugused võimalikud ülejäägid tuleks pigem suunata kogukonna hüvanguks. Tootja väide, et see pole neile kasulik, oleks moraalselt sama vääritu kui paljastav ja raiskamine tuleks maksustada eriti kõrgelt, kuigi see tegu ei õigusta. Nii kõrgelt, et tootjale muutuks „annetamine“ umbes 100 või ka 1000 korda kasulikumaks kui raiskamine.
Palju parem võimalus oleks panustada energia salvestamisse nii et ülejäägienergiast saab osa kogukond/ elanikkond (tasuta laadimispunktid, lasteasutuste jt avalike hoonete kütmine vms). Selline „ideaalse soojusmasina“ potentsiaal elustaks ja ühendaks kogukonda, ärgitaks tegema tööd ja soosiks elu edenemist maal.
Hea ettekujutuse solidaarse hüvejaotuse võimalikkusest ja mõjudest rahvale ja ühiskonna elujõule saab Kuveidi näitel, mida tasub tähelepanelikult lugeda. Viitan siinkohal Toomas H. Liivi tekstilõigule Estraveli lehelt: „Kuveit on mikstuur äärmisest rikkusest ja äärmisest tagasihoidlikkusest. Ehkki Kuveidi naftavarud on maailmas suuruselt kolmandad (esimesel kohal on Saudi Araabia ja teisel Iraan), hakkas rikkus naftadollarite näol riiki voolama alles 1950. aastatel. Nii on enamikule inimestele, pangaarve nullide arvust sõltumata, omane lihtne ja sõbralik käitumine.
Reklaam
Šeikidel pole kombeks enda peale meeletult raha kulutada või losse ja autosid koguda. Muidugi elavad nad luksuslikult, aga näiteks annab “riik” kõigile kuveitlastest noortele “laenu” maja ostmiseks, mis siis laste sündides järk-järgult kustutatakse.“
Jah, meil pole avastatud kulla- ega naftamaardlaid, saadavad kasumid on ehk võrreldamatud, kuid seda vaid rahvusvahelises mastaabis. Meil on see, mis meil on ja peamiselt oleneb kõik suhtumisest. Oma rahva jaoks on siin piisavalt nii mulda kui kulda, meie maa on tegelikult väga rikas, ressurssi peaks jätkuma nii laste kui eakate heaoluks kui ka loovaks tööks.
Kuni me neid väärtusi ise ei tunnista, ei hakka me loomulikult nende eest ka seisma. Peamiselt just see, ja mitte niivõrd mõnede kasuahnete ülbikute ajutine mõjuvõim, sunnib meid tundma end vaeste sugulastena nii rikkal maal, loobuma vabast mõtteviisist ja peremehe hoolivast väärikusest.
Jaga Facebookis